"Häxan" / "Nõiad" (1922)

Selline nunnu 20ndate "dokumentaal", mis tänapäeval mõjub naiivselt ja absoluutselt ebateaduslikult, kuid endiselt suudab vaatajas käsitletud teemade vastu huvi äratada, haarab kaasa mastaapsete eriefektidega ning annab filmihuvilisele üsna hea ülevaate 20ndate filmikunsti võimalustest ja esteetikast. Väidetavalt oli filmi režissööri Benjamin Christenseni algimpulsiks kuskilt antikvariaadist soetatud "Malleus Maleficarum" (inkvisiitorite käsiraamat), milles loetletud nõidade pahategudest ta vaimustusse sattus ning soovis nõiajahile oma kaasaja seisukohast teadusliku seletuse anda. Kogu filmi vältel on tunda Christenseni kõikumist vaimustuse, imetluse ja õuduse ning teadusliku erapooletuse ja täpsuse vahel. 20ndate kohta õnnestus tal neid nõiduse asju isegi üsna graafiliselt näidata, mistõttu film omal ajal mitmel pool sootuks keelati või oluliselt lühendatuna kinolevisse lasti. Tänu julgele erootikale, piinamistele ja eriefektide tõetruudusele sai film nõiajahist ise inkvisitsiooni objektiks.

Film on jagatud seitsmeks episoodiks. Esimesed neist annavad erinevatele raamatutele viidates õpetliku ülevaate nõidusest, deemonitest ja üle maailma levinud uskumustest. Need ongi üles filmitud suuresti nii, et on ägedamaid pilte vanadest raamatutest üles võetud ja siis ilmub kuskilt nurgast Christenseni metallist kepike, millega ta olulisematele kohtadele veel ringi ümber tõmbab. Mõnda asja on ka teaduslikult tõestatud. Näiteks vanade egiptlaste maailmamudelit. Sellekohane makett on käepäraste vahenditega võimalikult 1:1 loodu ning vahetiitril kuvatakse autori kommentaar a la "no see on ju võimatu!".
Edasi läheb veelgi ägedamaks. Erinevad taaslavastatud novellikesed keskaegsete deemonite ja nõidade argipäevast (nt on kena episood sellest, kuidas kõik peened prouad sabatil kuradi pepu peale musu tegid).
Siis üks kurvem lugu süütu vana naise kahtlustamisest nõiduses ning inkvisitsioonimeetodite demonstratsioon.
Lõpuks veidi paralleele keskaegsete nõiduseilmingute ning kaasaja psühholoogia vahel - selgub, et nõiduse peamiseks seletuseks on naiste hüsteeria.

Omal ajal peaaegu kaks miljonit rootsi krooni maksma läinud linateos oli pikka aega skandinaavia kõige kallimaks produktsiooniks ning on endiselt kena vaadata - kõik need meeleolukalt tintitud stseenid ja kaameravinjetid ja kostüümid ja mis kõik veel. Sobib vaatamiseks nii dokumentalistika huvilistele, feministidele, selgeltnägijatele kui sissejuhatusena loengukursusele "Kurat Euroopa usundiloos".

"Nunnad hoos"

Vanade egiptlaste maailm. (vale!)