"Овсянки" / "Tsiitsitajad" (2010)

Roadmovie soome-ugri moodi - 2 meest maasturiga läbi trööstitu maastiku kulgemas, et matta vanade tavade kohaselt armastatud naine. Räägitakse vähe, vaid siis kui asjaajamine või traditsioon kohustab. Tundepuhangud on ootamatud ja enamasti kohatud. Aegajalt juhtub midagi, mis võib, aga ei pruugi, argireaalsuse raamest väljuda.

Tere tulemast Aleksei Fedortšenko nägemusse merjalaste, väljasurnud soome-ugri rahva maailmapildi ja tänapäeva kokkupõrkest. 

1966. a Orenburgis sündinud, kuid peaaegu kogu elu Jekaterinburgis veetnud Aleksei Fedortšenko jõudis filmikunsti juurde alles 2000ndate alguses. Lõpetanud 2000.a Gerassimovi-nimelises filmikoolis stsenaristi eriala, valmis tema esimene mockumentary laadis linateos "David" juba 2002. a. Suuremat tähelepanu äratas ta aga just filmiga "Tsiitsitajad", mis osales edukalt 2010.a Veneetsia festivalil ning jõudis samal aastal Pöffi raames ka meie publikuni. 

Denis Osokini (pseud. Aist Sergejev) samanimelisel romaanil põhinev stsenaarium on lihtsake: paberivabriku direktor soovib oma lahkunud abikaasat matta Merjamaa tavade kohaselt ning kutsub selleks appi kohaliku fotograafi, kes samuti merjalane ja kadunukese austaja oli. Laip pagasnikus sõidetakse jõekaldale põletusriitust sooritama, kaasas puur linnukestega ja hulk mälestusi.

Maria Ulfsak-Šeripkova määratlus "soome-ugri maagiline realism" on "Tsiitsitajate" puhul üsna tabav - tegu on kummalise seguga fantaasiast, mütoloogiast ja reaalsusest, mille tagamaad ja tõeväärtus hämaraks jäävad. Mineviku ja tuleviku vahel on siin kahesuunaline liiklus - mitmed vanad tavad leiavad nutikat kaasajastamist ning olevik varjab endas rohkem möödunut kui arvata oskame.

Muidugi on tegu ilustatud pildiga, mis on siiski pigem austusavaldus ja mälestusmärk ühele kadunud rahvale, kui optimistlik etnokitš. Meeleolu on läbi filmi nukker, melanhoolne ja asine. Loojutustamise üheks nurgakiviks on kindlasti Mihhail Krišmani (Zvjagintsevi "Tagasitulek) kaameratöö, mis üksteise järel kõnekaid kaadreid komponeerib, sealjuures liigsesse suurejoonelisusesse laskumata, nagu see vene kino puhul pahatihti kombeks.

Juba algustiitrites püüab pilku eestipärane perekonnanimi - Aug. Tuleb välja, et kadunukese rolli täitnud Julia Aug ongi eesti päritolu (Narvas sündinud) näitlejanna, kes just "Tsiitsitajatega" tuult tiibadesse sai. Praegu kulub tema põhitähelepanu siiski teatrile, seda eelkõige lavastaja rollis. Augide rollist kultuuriloos tasub veel mainida Julia eesti vanaisa Oskarit, kes koos Kingissepa ja Anveltiga oli üks Eestimaa töörahva kommuuni juhte.

Julia Aug mängis üht peaosa ka Fedortšenko uusimas filmis - "Niidumaride taevased naised", mis möödunud aastal välja tuli ning samuti edukalt festivalidel tuuritas. "Niidumaride taevased naised" on kah omamoodi etnofantaasia ning kui juba "Tsiitsitajaid" Venemaa ametlike ringkondade poolt pornograafilisuses süüdistati, siis "Niidumarid..." astub sellele veel julge sammu lähemale.