Kui ristatata Jane Austeni ekraniseeringud Leslie Nielseni tüüpi komöödiatega, on tulemuseks "Kriipshuuled". Ehk siis midagi musta-, absurdihõngulise- või allapoolevööd huumori austajatele. Ometi ei ole tegu pelgalt üle vindi keeratud paroodiaga. Lisaks perioodidraamade pilamisele leiab siit päris head ja teravat nalja briti klassiühiskonna, selle snobismi, ksenofoobia ja koloniaalpärandi aadressil, mis peaks muhe vaatamine olema neilegi, kel muidu Merchant-Ivory toodang kahe silma vahele jäänud.
Tegevuse keskmes on noor inglise daam Emily Ivory, kelle tädi Agnes püüab teda igavavõitu snoob Cedricule mehele panna. Ootamatu juhus viib ta aga kokku talupoeg George´iga, kelle jänesepüüdmisest tugevad käed Emily uppumissurmast päästavad. Algul keegi erilist tänu ei ilmuta, pigem tõstetakse esile Cedricu kangelaslikku appikarjumist.
Reisid mööda Itaaliat ja Indiat panevad aga noorte südamed siiski põksuma. Lõunapäikese hullutavas kuumuses leiab tädi Agneski omale ühe jõuka istanduseomaniku ning Cedricus tärkavad õrnad tunded hoopis Emily lapsemeelse noorema venna Edwardi vastu.
Vahva on seegi, et lisaks sisulisele parodeerimisele, on ülevõetud kostüümidraamade tehnilisi lahendusi ning näidatud nende koomilisust/ebaloogilisust. Näiteks romantiline tagaajamisstseen, mis monteeritud kokku väga kaunistest, kuid ruumiliselt täiesti jaburatest kohtadest.
Siuke mõnus kergemeelne komöödia, mida on hea tassi tee ja põleva kamina juurde vaadata. Praegusel "Downton Abbey" ajastul võiks "Kriipshuultele" rõõmuga järgegi oodata.
No comments:
Post a Comment