Üks neid filme, kus ekraani taga toimuv on põnevam kui see, mis lõpuks vaatajani jõuab. "The Misfits" on sündinud paljude Hollywoodi kuldaja tippude koostöös - stsenaariumi autor Arthur Miller, režissöör John Huston, osades Marilyn Monroe, Clark Gable ja Montgomery Clift. Teisalt on see märk ühe ajastu lõpule jõudmisest, jäädes viimaseks filmiks nii Monroele kui Gable´ile ja Cliftilegi üheks viimastest (mängis veel kahes filmis). Filmi on naljaga pooleks nimetatud äraneetud teoseks. Gable sai kaks nädalat pärast selle valmimist südameataki, jõudmata esilinastuselegi. Ehkki tegu olnud mehe sõnul tema pika filmikarjääri lemmikrolliga. Monroe nägi linastust, ajutiselt psühhiaatriaravilt välja viibides, kuid ei olnud oma osatäitmisega rahul ning suri vaid poolteist aastat hiljem uimastite üledoosi.
Tegevuspaik toonane Nevada, kus kohtuvad neli üksiklast (lahutatud ja üks lesk). Roslyn (Monroe) kohtab juba oma lahutusega samal päeval baaris kahte kauboid, kes teda rõõmustada püüavad ning kutsuvad ta maale närve puhkama. Roslyn otsustab asja proovida ning sõit kujuneb elumuutvaks kogemuseks. Peamiselt esitab film siis küsimuse romantilise kauboi elustiili võimalikkusest kaasajal ning näitab toimuvat eelkõige Roslyni linnaliku (naiivse?) pilgu läbi. Roslyni ja Gay (Gable) vahel on romanss ka, aga sellega väga ei tegeleta ning pealegi on teised kauboid ka temast sisse võetud, nii et ta on pigem selline üldine sündmusi käivitav osaline.
Ma ise olen alati indiaanlaste poolt olnud ning pole osanud kauboi elustiili hinnata. Ei parandanud asja seegi film. Paistab, et 60ndate Nevadas olid "kauboi asjadeks" eelkõige pidev viski joomine ning härgade ja hobustega võitlemine. Viimane kulmineerus pingelises lõpustseenis, kus kogu seltskond väljasurevaid metshobuseid koeratoiduks püüdis.
Nagu algul öeldud, vaadatakse "The Misfitsi" tänapäeval eelkõige filmiajaloo huvist. Räägimegi siis natuke tootmisega seotud probleemidest ja võtteplatsil toimunust.
Ehkki ekraanil joodi suurtes kogustes kangemaid napse, jätkus see ka võtete vahepeal. Režissöör Rock Hudson oli enamasti vindine ja jäi aegajalt võtteplatsilgi magama. Ärkvel olles õnnestus tal aga maha mängida suur hulk raha, mis produktsiooni ressurssidest katta tuli.
Monroe, kes filmis lahutusest üsna kiiresti toibus, elas parasjagu läbi lahkuminekut näitekirjanik Arthur Milleriga ning vajus samuti vaikselt alkoholi ja uimasite sohu, hilinedes võtteplatsile või puududes sealt sootuks. Filmimine katkestati 1960. a suvel, et ta kaheks nädalaks võõrutusravile saata. Haiglast naastes sai tema lähiplaanides kasutada vaid pehmendatud fookust, et haiguse jälgi varjata.
Alko- ja uimastiprobleemidest polnud vaba Cliftki, kes toibus mõned aastad varasemast raskest autoõnnetusest. Arst pidi koguaeg läheduses olema. Mõned aastad hiljem jooksis film televisioonis ning Clifti sekretär uuris, kas mees tahaks seda vaadata. "Absolutely not," vastas Clift... need jäid tema viimasteks sõnadeks. Samal ööl suri ta südamerabandusse.
Ilmselt kõige reipam osaline oli Gable, kes nõudis, et teeb kõik oma kaskadööritrikid ise - kaasa arvatud u 120 m lohisemine kiirusel 48 km/h lõpustseenis, kus ta mustangi põgenemast takistab.
Pingelise võtteperioodi viimasel päeval ohkas Gable: "Christ, I'm glad this picture's finished. She damn near gave me a heart attack.". Järgmisel päeval viidigi ta haiglasse, kus ta 10 päeva hiljem suri.
Nii võib öelda, et filmis on omajagu autobiograafilisi elemente, eriti mis Monroe ja Gable´i osatäitmisi puudutab. Taustaloost hoolimata näeb ekraanil siiski professionaalseid näitlejatöid ning haaravat (ehkki mitte kõige originaalsemat) loojutustust. Ka vabanes Monroe lõpuks tobedavõitu romantilistest komöödiatest ning tegi selles draamas oma esimese tõsisema filmirolli, mis näitas, milleks ta võimeline on/oleks olnud.
Pildid Roslyni "elust linnas", kena vihje filmi autobiograafilisusele.
Tšehhide plakat.
No comments:
Post a Comment