"Extremely Loud & Incredibly Close" / "Erakordselt vali ja uskumatult lähedal" (2011)

Kirjanik Jonathan Safran Foer kuulub mu lemmikute hulka. Õnneks ka mu sõprade lemmikute hulka, kes tema raamatud on hankinud ja lahkelt mullegi lugeda laenavad. Kaks neist on ka ekraanile jõudnud: "Everything is Illuminated" ja nüüd siis "Extremely Loud & Incredibly Close". Ma saan kiusatusest aru, tema raamatud on visuaalselt väga paeluvad. Foeri kujundus on viimse detailini läbi mõeldud, alates tüpograafiaga mängimisest kuni heade visuaalsete kujunditeni. (Tema viimane raamat "Tree of Codes" (2010) moodustub näiteks Bruno Schulzi teosest "Street of Crocodiles", kus lehti keerates saab osad sõnad kinni katta, neist, mis läbi akende paistma jäävad, moodustub Foeri enda lugu). Niisiis on tema teoste lugemine samavõrd visuaalne kui tekstuaalne kogemus. Natuke rohkem kui raamat. Ja siis ootaks, et selle põhjal tehtud filmgi oleks natuke rohkem kui film. Aga ei ole. On täitsa harilik keskpärane draama Tom Hanksi ja Sandra Bullockiga peaosades.

Lugu räägib siis veidi autistlikust poisist, kelle isa saab 9/11 surma, jättes maha 6 teadet automaatvastajale ja saladusliku võtme. Keskmisest veidi nutikam ning väga visa poiss otsustab luku, kuhu võti sobib iga hinnaga üles otsida, ainsaks viiteks sõna "Black" võtme ümbrikul. Talle tuleb appi tema vanaema juures resideeruv salapärane Rentnik. Nagu arvata võib, on teekond mööda New Yorgi avenüüsid Oskarile samavõrd teekonnaks temas eneses, kus ta oma hirmude ja kaotusvaluga toime peab tulema. 

Esimene kolmandik oli suhteliselt igav, kuid asi läks käima siis, kui ekraanile ilmus rootsi päritolu näitleja Max von Sydow, kes sedasama Rentniku mängis. Kõbus ja lapselik härrasmees pani ekraani elama ning oli siin ainus tegelaskuju, kes raamatuversioonile tõsist konkurentsi pakkus.

Bullocki ja Hanksi puhul häiris ehk see, et nende näod on juba nii paljudest filmides tuttavad. Paratamatult lohisevad varasemad rollid kaasa ning lihtsate lapsevanemate mängimisel jääb värskusest puudu.

Veidi ka peategelasest Oskarist. Foeri raamatute kangelasteks on tihti üksildased veidrikud (tihti noored poisid, kelles kohtub lapse- ja täiskasvanute maailm), kuid kes samas on sümpaatsed ja ligipääsetavad. Filmides kiputakse neid aga hüperboliseerima ja erilised inimesed muutuvad karikatuurideks. Eriti oli see nii "Everything is Illuminated´i" puhul, kuid siingi tundub filmi-Oskar stiliseeritum olevat, kui talle kasuks tuleks.

Sellised subjektiivsed muljed siis. Enne filmi (või selle asemel) võiks hoopis raamatut lugeda. See peaks lähipäevil ka eesti keeles ilmuma ("Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal").