"Утомленные солнцем 2: Цитадель" / "Päikesest rammestunud 2: tsitadell" (2011)

Uusim ja viimane film Mihhalkovi "Päikesest rammestunud..." triloogias. Jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi. Sama esteetika, tegelaskujude ning ideoloogiaga. 

Võibolla film ei olekski nii kehv, kui poleks seda kummitavat sidet esimese filmiga. Oleks lihtsalt selline keskpärane sõjafilm. Ainus põhjendus surnud tegelaskujude absurdsele elluäratamisele ning nende sidumisele algloominguga läbi ükskite flashback´ide (kaadrid 1994. a filmist), võib olla vaid teadlik soov varasemat ümber öelda. 

Oli ka koht, kus Mitja ja Kotov naasesid datšasse, kus I osa tegelased elasid ikka veel oma igapäevaelu ja mängiti läbi samu tegevusi mingis veidras, karikatuurses võtmes... enam kui 10 aastat hiljem sõidab Kirill ikka oma jalgrattaga esikusse, Mitja istub klaveri taga ja Kotov ameleb Marusjaga pööningul...täpselt samad tegevuskohad, tegevused, isegi kaadrid, kuid eelnev hüsteeriastseen ja Marusja muutunud perekonnasuhted muudavad selle kõik kuidagi naeruväärseks. 

 

Ja, sarnaselt eelmisele osale, nõretab seegi patriotismist. Kes on "omad" ja kes ei ole muutub oluliseks  nii sääskede, ämblike kui vastsündinute puhul. Lisaks akordionid, kased, rättidega talunaised jms, etnokitši otse küllastumiseni. Seda kuni lõpplahenduseni, kus vallutamatu sakslaste tsitadelli vallutavad kasekaigastega varustatud väepõlgurid vaid laulu ja rahvuslikult meelestatud ämbliku kaasabiga.

Omaette mainimist väärib Stalini tegelaskuju, mis oma pahupidi pööratud silmade, rögiseva hääle ja rohelise nahaga meenutab pigem tegelast "elavatest surnutest". 

Mitjal ei lasta minna õilsasse vabasurma, vaid kirjutada vabatahtlikult alla paragrahv 58 täispaketile. Kotov oma tütrega võtab aga suuna Berliini peale.

Murettekitav on asjaolu, et sellal kui paljud vene kommentaatorid iseloomustavad filmi sõnaga "gavno", siis USA jm heaoluriikide esindajad kirjutavad tekste stiilis "sõda ongi suur segadus", "hästi ilus film", "jätkab ja täiendab eelnevaid osi", "tabab hästi asja olemust, õhustikku" jms. No kuulge? 40ndate propagandafilmid olid vähemalt "ajastuomased". Loodan, et järgmine kord, kui Mihhalkov midagi öelda tahab, ta "rammestunud päikese tegelasi" teiskordselt ellu ei ärata...

"Утомленные солнцем 2" / "Päikesest rammestunud 2" (2010)

Kuuldes, et Mihhalkov väntab oma hitt-filmile järge, valdasid mind segased tunded. Ühelt poolt tahtsin nagu näha järjelugu oma suurele lemmikule. Teisalt ei mõistnud, kuidas on võimalik jätkata samu tegevusliine. Meenutame esimese filmi lõppu - Mitja läbilõigatud veenidega vannis, Kotov kuulutatud surnuks vangilaagrites, Marusja samuti, Nadja pärast laagrist naasmist õpetaja Kasahstanis. Konkreetne ja terviklik lõpplahendus, esimese filmi arengu loogika koha pealt igati aus.

Kui "Päikesest rammestunud 2" kinodesse jõudis, olin Venemaal. Esimesel võimalusel ostsin kinopileti ja valmistusin südamevärinal seda kolmetunnist epopöad nautima. Ning oh kuidas ma pettusin!

Mis oli hästi. Oli hästi, et peaosades jätkasid esimese filmi näitlejad - Menšikov, Mihhalkov ja tema tütar, kellest vahepeal kena noor daam on sirgunud. 16 aastat hiljem pakkusid ka tehnilised võimalused rikkamaid lahendusi - palju oli erieffeke, detailseid makrovõtteid jms ilutsemist, mis justkui taotles dramaatilisust ja sümbolismi. Ei üks ega teine suutnud aga filmi päästa.

Tegevusaeg - II ms algusaastad.

Mitja on elus, temast on saanud Stalini parem käsi ja paheline võimuori, kes Marusjat kuritarvitab. Kotov, ellujäänud ja rindele saadetud, on oma tehiskäega väikest viisi superkangelane. Rahvuslikus võtmes. Tema tütar Nadja on lõpuks pioneeriks hakanud, satub aga samuti rindele kangelastegusid sooritama. Kokkuvõttes - tegelased on korralikult ümber mängitud, üheplaanilisemad ja neile antavad hinnangud pea vastupidised esimeses filmis kujutatule.

Mis veel? Süžee - laialivalguv, jabur ja ebausutav. Propagandafilmile võibolla sobikski. Kaleidoskoopiliselt vahelduvad stseenid natside kuritegudest vene rahva väetide kallal, pikitud rahvatarkuste ning religioossusega. Kõik märgid viitavad justkui sellele, et Mihhalkov on püüdnud luua mingit lõppsõna, eepilist sõjafilmi, kuid kõike on liiga palju. Lisaks kohatine laadahuumor, näiteks stseenis, kus saksa piloodid vene sanitaarlaeva kohal piketeerides sinna peale sittusid. Paraku ei tule taoline huumor dramaatikale kasuks ega vastupidi.

Negatiivseid arvustusi filmi puudjääkidele on netiavarustes küllaga leida nii eesti, vene kui inglise keeles, võite neid juurde otsida kui tarvis, mina siinkohal lõpetan. Ärge vaadake seda filmi! Kasutage neid kolme tundi parem magamiseks või kassile pai tegemiseks.

Kahju, et Mihhalkovist on saanud poliitiline režissöör.

Lõpustseen, kus Nadja purustatud tankide keskel surevale sõdurile oma rindu näitas. 

Pateetika ja patriotsim vene võtmes?

"Утомленные солнцем" / "Päikesest rammestunud" (1994)

"Päikesest rammestunud" oli ja on üks mu lemmikuid, olgugi, et sellega hiljem väga meelevaldselt ringi on käidud. Võites 1995. a parima võõrkeelse filmi Oscari, kinnitas film kanda Läänegi publiku ees ning Nikita Mihhalkovist sai kuulsamaid vene režissööre, kes oma teoseid sealjuures hästi müüa suutis.

Olen päris mitme inimesega juhtunud selle filmi üle arutlema ning see, kuidas tegelasi, nende motiive ja sõnumit mõistetakse, on väga erinev. Mulle endale on see film ajaloo hammasrataste vahele jäänud vene intelligentide põlvkonnast. Vana maailma kokkupõrkest uuega ning selle kadumisest, hävitamisest õigemini.

Tegevus toimub ühe päikesest rammestunud päeva jooksul perekond Kotovite datšas, kuhu naaseb kadunud perekonnasõber Mitja (Oleg Menšikov). Menšikovi ilmselt üks sarmikamaid rolle, mis võimaldab nii mängulisust kui ähvardavust, romantikat ja kättemaksu. Majapidamisse kuulub hulk erineva astme sugulasi ja sõpru - napsilembene ja naljatlev Kirill, Gumiljovi luulet tsiteeriv vanaisa, teehullud vanatädid, lihtsameelne teenijanna Mohhova ning Mitja lapsepõlvearmastus Marusja, kes vahepeal on abiellunud Punaarmee koloneli Kotoviga. Neil on ka ühine laps, Nadja, keda mängib võluvalt Mihhalkovi tütar Nadežda. Filmi keskmes ongi kolmnurk Kotov-Mitja-Marusja.

Igaüks neist on omamoodi traagiline tegelane.

Kotov tunneb end perekonnas võõrkehana, tal puudub sajandialguse kõrgklassile omane rahvusvaheline haridus, muusikaarmastus, võõrkeelte oskus ja peen maitse. Ta on lihtne ja elulähedane ning siiras patrioot, kes usub, et revolutsioon lõi võimalused uueks, paremaks ühiskonnaks. Teisalt armastab ta seda idüllilist, kaduvat elulaadi oma pikkade hommikute ja aeglase kulgemisega.

Mitja seevastu ei tööta võimuorganites vabatahtlikult. Parema meelega hoiaks ta vist üldse poliitikast eemale ning tegeleb sellega vaid lootuses Marusja juurde naasta.

Võib tunduda, et kummalgi, Mitjal ja Kotovil on võimalused oma võimupositsioonide kuritarvitamiseks - Kotov on omal ajal teenistusse kutsunud Mitja, lõhkudes seega tema suhted perekonnaga, Mitjale omakorda tehakse ülesandeks Kotovi arreteerimine. Ent need positsioonid on vaid näilised. Käsud tulevad ülevalt poolt ning "revolutsioon õgib oma lapsi", uue võimu siiras teenija Kotov satub ise sellesama võimu ohvriks. Mitja aga teeb tööd teadmisega, et kui tema sellest keeldub, saadab asja korda keegi teine ning näeb ülesandes võimalust taaskord armastatud perekonda külastada.

Film pakub tugevaid dialooge, ambivalentseid tegelasi ja palju mõtlemisainet ajaloo ja üksikisiku suhetest. Sümpaatiad ning võimupositsioonid jõutakse tegevuse käigus korduvalt ümber mängida. Siin pole võitjaid, on ainult kaotajad.