Üks trash-trash-trash-trash punk komöödia andetutest muusikutest. Belgia "Trainspotting" oma tempo, tegelaste elu- ja kõneviisi ning muusikakasutuse poolest. Ühisest kultuuriruumist tulenevalt haakub tugevalt ka eelmises postituses tutvustatud Groeningeni "Sita seisuga"
"Ekstrummar" pole tavamaitsele kindlasti "hea" film. See võib kas väga meeldida või vastikust tekitada, ükskõikseks vaevalt et jätab. Filmi sisenemine nõuab teatud meeleseisundit ning mingitki ühisosa vaataja ja "Ekstrummari" tegelaste vahel. Kui see ühine keel kord leitud, siis sitt kaameratöö, trashy muusika ja ropusuised flaamlased vaevalt enam häirivad.
Nagu pealkirjast aimub, on keskne protagonist ekstrummar ja kirjanik Dries, keda ühe punkgrupi liikmed oma kollektiivi püüavad värvata. Bändi moodustavad aga eranditult suurema ja väiksema puudega inimesed, kelle elud väljaspool muusikat on üks hädaorg ja viletsus. Driesi, kel endal on kaunis naine, taevavaatega korter ja edukas karjäär, võlub miski nende armetuses ja ta otsustab sellest veidrast pundist raamatu kirjutada. Põnevamate süžeeliinide nimel muutub tema suhe bändikaaslastega aga üha manipulatiivsemaks, kuni täitsa metatasandini välja.
Remarkina: siit ka üks sarnasus "Sita seisuga": lugu jutustatakse kõrvalseisva autori poolt, kes usub end vaimses ning moraalses mõttes oma tegelastest kõrgemal asuvat.
"Ekstrummar" on mänguline film. Mitte eriti üllatuslikult põhjustas ta välja tulles Belgia filmimaailmas skandaali oma keelekasutuse, autentsete seksistseenide ja vägivallaga. Alates kui kerge dokumentaalfilmi esteetikaga jutustus muusikamaailma telgitagustest, võtab ta teises pooles aina kreisimaid pöördeid, jõudes absurdi ja psühhedeelia ääremaadele, kus reaalsus, narkouim ja kujundlikkus üksteisega tihedalt põimuvad. Värskendav vaatamiskogemus, mis jätkub tõusvas tempos kuni halastamatu veresaunani.
No comments:
Post a Comment