Kumul on kena komme näidata iga kuu esimesel kolmapäeval Werner Herzogi dokumentaale. Sedapuhku olid menüüs Lõuna-Sahara nomaadidest pajatav etnograafiline film ning 90ndate alguse Venemaa spiritualismi ja müstitsismi püüdev linateos.
Herzog on ise juba parajalt müstiline tegelane. Võtnud perekonnanimeks oma varakult perekonna hüljanud isa nime ("sest see kõlas paremini") ja varastanud poisipõlves filmikaamera (milles samuti nägi tagasivaatavalt ennet oma tulevikule), kuulub ta juba ammugi maailmakino aristokraatiasse. Seda mitmete vastuoluliste arvustuste ja pisiskandaalide kiuste. Nimelt on Herzogil oma tõde ja oma meetodid selle püüdmiseks, mis tavapärastele dokumentaalfilmi reeglitele ei allu. Suurema usutavuse saavutamiseks kasutab ta sageli lavastatud võtteid. Mis loomulikult ei vähenda ta tööde kvaliteeti, pigem vastupidi. Kunsti vallas on ta eksimatu maitsega, ning palgates siingi paar külajoodikut jäätunud järvele roomama - uppunud Kiteži linna otsivaid palverändureid mängima - kusjuures üks neist napsuse peaga lihtsalt magama jäi (aga kaadris näeb vastava helikujundusega välja justkui sügav meditatsioon), saavutab ta suurema emotsionaalse laetuse ning jõuab ehk sammu võrra lähemale vene vaimsuse olemusele, kui lihtsalt kaadritega jääs järvepeeglist.
"Sügaviku kellad" on film-mosaiik, mis koosneb reast intervjuudest üksteisest nii geograafiliselt kui vaimselt kaugel asuvate inimestega. Üheks korduvaks tegelaseks on taaskehastunud Kristus ja visionäär Vissarion, kellest tänaseks, 20 aastat hiljem, on omamoodi ülemaailmne meediasündmus kujunenud. Lisaks mõned episoodid Siberi põlisasukatega (neist üks religioosne rituaal, teine lihtsalt armastuslaulu esitus mühava Jenissei taustal - ent, taaskord, ilma selgituse ja laiema kontekstita võtab vaataja seda kui sakraalset sündmust), 90ndate algul aktiivselt tegevusse asunud New Age avantüristide-imetegijatega, õigeusu preestrite ja mitmete teistega.
Nagu filmi sissejuhatanud Arbo Tammiksaar nentis, on Herzog ise oma filmides otsija - otsides kas kaotatud suhet isa või mõne kõrgema olendiga. Sealt ka vajadus pidevalt uute kultuuride, kohtumiste, filmide (neid tal juba ühtekokku 66) järele. Rahulolematus inspireerib.
Dokumentalisti teostele annavad eelkõige tooni inimesed, kellega ta kohtub. Ja Herzogil õnnestub oma filmidesse alati valida need kõige-kõigemad. Minu isiklikuks lemmikuks siin oli Jura Jurjevitš Jurjev, kes sõjaaja lapsena polnud kunagi tundnud oma vanemaid, kasvanud lastekodus, töötanud kinoprojektoristina ja leidnud rahu ühe küla kirikukellade helistajana. Sest tore on ju inimestele rõõmu valmistada. Sealjuures nägi ta oma musta bareti ja punase salliga välja kui tõeline artist ja vaadates-kuulates teda tegevuses, peab lisama, et andekas artist.
Ilmselt pole "Sügaviku kellad" parim Werner Herzogi filmidest ega ole ka parim sissejuhatus vene mitmekülgsesse usulisse palgesse - pigem just nõuab vaatajalt teatud eelteadmisi. Ometi on see kunstiline dokumentaal igati põnev vaatamine, mis annab maitse 90ndate alguse Venemaal valitsenud religioossest mitmekesisusest ning kõikvõimalikest teedest, mida inimesed kõrgema olemiseni jõudmiseks proovisid. Vana põimub siin uuega, slaavilik läänelikuga ja usu ning ebausu piir, kui see üldse eksisteerib, kaob selles tohuvabohus täielikult.
Publikut eksortsist Juri Tarassovi sugestiivselt raviseansilt.
Vissarion õnnistab vaatajaid.
No comments:
Post a Comment