"Chappaqua" (1966)

Tänapäevaks on "Chappaqua" tuntuim USA biitpõlvkonna esindaja kinolinal. Lavastaja, kirjutaja, produtsendi ja peaosalise rollis Conrad Rooks, co-starring William S. Burroughs, Allen Ginsberg, džässmuusik Ornette Coleman  jmt 60ndate põlvkonna loomeinimesed. 1966. a Veneetsia filmifestivalil tunnistati see koguni Hõbelõvi vääriliseks, mis on filmi eksperimentaalset vormi ja problemaatilist teemakäsitlust arvestades üllatav, lähiaastate festivalinominatsioone jälgides tuleb tunnistada, et "the times, they are a-changing".

Conrad Rooksi paps, Avoni kosmeetikafirma omanik, tagas oma võsukesele muretu lapsepõlve, mis teismeeas väljendus süvenevas alkoholismis ja jõudis peagi mitmekesiste droogide tarbimiseni. Järgnes võõrutusravi periood, mis andis impulsi selle tugevalt autobiograafilise filmi sünniks.

"Chappaqua" kangelane Russel Harwick on ameerika noormees, kes jõuab prantsuse võõrutushaiglasse. Flashback´id vahelduvad seal reaalsusega ning tihti on raske järge pidada, kumb on kumb. Näiteks lõpustseenis, kus terveks tunnistatud Harwick tõused helikopteris võidukalt taevasse, lehvitades hüvastijätuks kellatornis tantsu vihtuvale ja lehvitavale haiglaürbis iseendale.

Esile tasub tõsta filmi kaameratööd ja muusikat. Esimese eest on vastutav biit-fotograaf Robert Frank, kes hiljem tegi ka Rolling Stones´i avaldamata dokumentaali "Cocksucker Blues". Kaamera on liikuv, vaba ja tantsiv, sobides hästi peategelase hämaroleku ja suureneva sisemise rahutusega. 

Originaalmuusika filmile kirjutas Ravi Shankar, mis oma kõlapildilt on ajastuomaselt orientaalne. Kohati on kasutatud ka 60ndate psühhedeelroki teoseid, nt The Fugsi.

Chappaqua on ühe New Castle´i linnaosa indiaani nimi, tähendades "loorberisood". See on Harwicki lapsepõlve- ja sünnikodu, kuhu ta tagasi igatseb, seostades seda millegi puhta ja päikeselisega. See on vaid üks filmi kummardustest ameerika põliskultuuri aadressil, milles nähti pääsemist suurlinna pahedest ja mis Harwicku nägemustes ikka ja jälle erinevates seostes kangastub.

Põnevaima osa vaatamisest moodustavad aga need mitmekesised vahendid, millega Harwicki sealpoolseid elamusi vaatajale püütakse tõlkida. 60ndatel olid tehnilised võimalused selleks veel võrdlemisi tagasihoidlikud, mistõttu reaalsuste vahetused tulevad tihti sisse ootamatult ja järsult, näiteks osutub arstikabinet valgustuse muutmisel liuväljaks või haigepalat mööbli ümberliigutamisel džässklubiks. Lisaks ohtrad topelt- ja pööratud kaadrid. Videomaterjal "Chappaquas" on ülimalt kirev, kasvõi filmimispaikade poolest - ulatudes Ameerikast, Prantsusmaalt ja Indiast Stonehenge´ini, mille otsas üks valges ürbis habemik tantsida vihub.

Tagantjärele sildistatakse"Chappaquad" kultus-, avangard-, eksperimentaal-, underground ja mitmete muude peibutavate tiitlitega. Ehkki kõigil neist on omajagu õigus, on tegu siiski veidi hõreda  looga, mis tunni ja kahekümne minuti vaatamise jagu põnevust ülal hoida ei jõua. On väga eredaid kohti, kuid ka mitmeid tupikteid ning stseene, mis näivad vaid "hetke ajel" sisse olevat pistetud. Sisuline ebaühtlus muudab selle üsna raskestijälgitavaks vaatamiseks. Siiski - soovitan kõigile 60ndate USA biitkultuurist huvitanutele, teistele pigem eksootiline, kuid mõistetamatu relikt, mis sügavale oma sünniaega ja -paika on maetud.

Gandalf tantsib Stonehenge´i otsas.