Sest peale kui "31. reisi" kevadel Maailmafilmi festivalil esimest korda nägin, olen seda ikka ja jälle uuesti vaadanud-näidanud-soovitanud. Praeguseks vist oma 5 korda küll nähtud, kuid ikka leidub siin uurimist ja puurimist, uusi nüansse neis inimhinge sügavikes, millele film valgust heidab või lihtsalt peavangutamist vene elu mitmekesisuse ja mõistatuslikkuse üle.
32-aastasele režissöörile Boris Klebejevile oli see film diplomitööks ning igati paljulubav algus filmikarjäärile, sest silma inimeste ja nende elu väikeste pisiasjade peale tal on.
"31.reis" on antropoloogiline film par excellence. Algab kui süütu Kamtšatka roadmovie, kus Jura ja Vitalik krantsi ja kahe kaupa täis soomukiga läbi soode ragistavad, villast ning viina viskavad ja elu üle arutavad. Põhiline tegevus polegi tegelikult sõit, vaid remont, mida ajast ja arust masinad nii teekonnal kui puhkehetkedel nõuavad. Parandusriistadeks vana hea kuvalda, kirves ning erinevas suuruses raudkangid.
Kui tegelaste maneeridega juba harjutud, tuuakse sisse daamid, kes neid kodus ootavad. Ja siin on juba konflikt. Lõbusalt kulgemiselt vahetame poolfilosoofilistele vestlustele elu, armastuse ning perekonna üle. Saatjaks kauge Kamtšatka kolka porised tänavad, auravad teetassid ja türgi vaibad.
Huumorit ja traagikat on siin nii mõnusalt tembitud, et need kaks äravahetamiseni sarnaseks muutuvad ning paljud hetked, mis esmapilgul muigama ajavad, panevad hiljem pead vangutama. Samuti avanevad tegelased järkjärguliselt nagu sibulad ning vormi ja sisu vastukõlad panevad nende mõtteavaldused ilusasti kõlisema.
Aga autor? Aga Boris Kleblejev ise? Teda nagu polekski. Oleks justkui kaamera köögilaua nurgale unustanud ja ise lähimasse poodi õlle järele läinud - tegelased toimetagu oma asju ja siis pärast vaatab, mis saab. Selline isikukeskne lähenemine, mis viib filmi Kamtšatka tänapäeva, kehvade vene teede või viletsa kaubavarustuse kajastustelt hoopis üldisematele, unviversaalsematele ja põnevamatele tasanditele.
Üks, milleks filmi vaatama asudes tasub vaim valmis panna, on tegelaste mahlane keelekasutus. Tarantino filmid tunduvad selle linateose kõrval nagu Heljo Männi luuletused. Rikas vene keel taandub siin kümnekonnale vandesõnale, mida kõige originaalsemates kombinatsioonides kasutatakse. Neil, kes vaid subtiitriteid jälgivad, läheb paraku nii mõndagi põnevat kaduma. Teised aga kahtlemata rikastavad oma idioomide kogumeid.
Kohustuslik vaatamine nii nooremale kui vanemale koolieale.
Müüjanna ootab pikisilmi kaupa.
Koer oli ketiga soomuki katusele kinnitatud - kõik oli okei.
No comments:
Post a Comment