Showing posts with label Felix Van Groeningen. Show all posts
Showing posts with label Felix Van Groeningen. Show all posts

Monday, June 2, 2014

"Dagen zonder Lief" / "Päevad ilma armastuseta" (2007)

Paistab, et kõigis Groeningeni filmides on keskne lapsemeelsuse ja täiskasvanutemaailma kokkupõrge, nendevahelised hämaralad, mõistmatus ja sünergia. Muutub vaid tegevuspaik ja rõhuasetus ("Sitt seis" ning räpaste onude keskel elav nooruke Gunther; "The Broken Circle Breakdown" ning oma lapse surma läbielavad vanemad; "Dagen zonder Lief" ja kakskümmend-midagi vanuseklassi initsiatsiooniriitused...). 
Hea teema tegelikult, see vajab uurimist-puurimist küll. Noorus ja vanadus on okei, mõistetavad ja muretud, täiskasvanutemaailm aga midagi hirmutavat ja ebamäärast. Nagu viimases Vikerkaares Martin Luiga sedastas: "...elamise kunst on just selles, kuidas poisikesest otse vanameheks saada."
Mustaks Kellyks kutsutud iludus naaseb New Yorgist unisesse belgia väikelinna. Tema endine armastus elab rahulikku pereelu naise ja lapsega, teine vana sümpaatia on oma pruudi tuhvlialune, kolmas on enesetapu teinud, neljas säilitab mõneti juba groteskset nooruslikkust ühe kõrtsi omanikuna. Mis neid inimesi seob, peale ühise mineviku? Ega suurt midagi. Ja kas neist ühistest pidudest, mälestustest, sebimistest piisab, et midagi püsivamat ja küpsemat ehitada?
Algul paistab, et ega ikka ei anna küll, mört on ammu kuivanud ja keegi varastas kivid ka ära. Nii umbes viimase kümne minuti jooksul aga Groeningeni meel muutub ja kõik saab üllatuslikult (et mitte öelda põhjendamatult) korda. Väike näkki-hüppamine, roadtrip ja ühine pidu ning kadunud mehed lepivad oma naistega, naised meestega ja lapsed vanematega. Kõik on tasakaalupunktis, millest lugu algas, tagasi ja eluvalikutega rahul.
Kui mõnevõrra kunstlik looarendus välja jätta, on tegu üsna okeika filmiga. "Sitt lugu" ja "The Broken Circle..." on Groeningeni teostest seni siiski esikohal, kuid teise täispika kohta üks üsna kena rõhutatult realistlikus võtmes esitatud belgia väikelinnadraama.

Wednesday, October 2, 2013

"De helaasheid der dingen" / "Sitt seis" (2009)

Flaami režissöör Felix Van Groeningen segab oma filmides oskuslikult ameerika ja euroopa kultuuri nii, et tulemuseks on midagi sootuks uut. Selle aasta Veneetsia filmifestivalil linastus tema uusim teos "The Broken Circle Breakdown" Lux Prize´i finalistina ning selle "euroopa kultuurilist mitmekesisust väärtustava" auhinna ka võitis. "The Broken Circle..." ja "Sitt seis" on mitmeti üsna sarnased filmid, jutustades väikeste belglaste eludest, käsitledes isaduse teemat, leides inspiratsiooni ameerika muusikast ning liikudes korraga mitme ajalise liini vahel.
"Sitt seis" jutustab teismelisest Guntherist, kes elab oma isa ja kolme onuga (ülemisel pildil) vanaema juures, kelle "süda on suurem kui ta pension". Meeste päevi täidavad kakelused, Roy Orbisoni plaadid, mitmekesine alkohol ja juhusuhted. Tõelised belgia redneck´id. Väärtustatakse perekonna ühtehoidmist ja minnakse vajadusel ühise müürina muu maailma vastu, kui see oma tõekspidamisi liialt peale hakkab suruma.
Selles keskkonnas muutuvad keskseteks Guntheri suhted oma isa ja vanaemaga (peegeldatuna täiskasvanud Guntheri katses vabaneda oma lapsepõlveteemadest kirjutamises) - ühelt poolt isafiguur, kes ise vajab hoolitsejat ning keda on raske austada, teisalt heasüdamlik vanaema, kes eelkõige püüab üles kasvatada korralikku inimest.
Mingi mõõdupuu järgi on need mehed tõelised luuserid - filmist ei puudu alaealiste alkoholitarbimine, perevägivald, kääbuskaksikutest baaripidajad, avalik alastus jne, jne. Teisalt on neis tegelastes suur vabadus. Oma naiivses uhkuses väikeste võitude üle muutuvad nad mõistetavaks ja sümpaatseks. Ent nad ei lase ka vaatajal enesele kaasa tunda, mida kohati ehk tahakski teha, kuid tegelaste (või režissööri) must huumor süngeimateski olukordades veab mõtted teistele radadele.
Oma võlu lisab filmile teatav flaami hõng - miski selle kirevas tegelaskonnas ja rahvalikus lustis tuletab meelde Brueghelite maale, kus õlu voolas ojadena ning üks kõrvaltegelane oli värvikam kui teine. 
 Felix Van Groeningen Veneetsia festivalil ühe Euroopa Parlamendi liikme kõrval,
jälgimas diskussiooni euroopa kultuurilise mitmekesisuse rikastamisest ja hoidmisest.