"Kuningas Stahhi ajujaht" on mul kõige kapsaks loetum Mirabilia sarja raamat. Klassikaline, haarav õudukas, mis võlub peente olustikukirjeldustega kõledast soomaastikust ja kõdunevast kolkamõisast. Nii et loomulikult tuli varem või hiljem filmgi üles otsida.
Olgu kohe alguses öeldud, et ekraniseering on üsna iseseisev teos. Süžees on läbi viidud olulisi muudatusi-täiendusi - lisatud mitmeid stseene, mida raamatus pole ning lõpplahenduski pole nii üheselt helge, vaid pigem tragikoomilist laadi. Filmi eripärast tulenevalt tundub tegevus arenevat kiiremini (samas kui romaanis pinge aina kruttis läbi päevade, kuude ja aastaaegade) ning mõned tegevusliinid on vaid markeeritud. Samas on üldmeeleolu olemas, nagu ka laiem ajalooline taust, sotsiaalkriitika ja valgevene talupoegade raske elu kujutamine. Üks on teisele heaks täienduseks, alustatagu siis raamatust või filmist.
Endise etnoloogiatudengina võin uhkusega öelda, et ka vapper peategelane Andrei Belaretski on etnograaf-folklorist, kes valgevene rahva vaimseid ja materiaalseid aardeid otsides selle suure maa kõrvalteid tallab. Ühel tormisel sügisõhtul jõuab ta Sookuuse mõisa, kus üsna jaheda vastuvõtu osaliseks saab. Mõisa perenaine, Nadežda Janovskaja on vana aadlisuguvõsa viimane järeltulija, kes vireleb mahajäetud mõisas, kaaslasteks vaid sünge ajalugu ning valgevene aadelkonna riismed. Viimaseid iseloomustavad dekadents, hullumeelsus ja pahelisus.
Andrei ja Nadežda vahel hakkavad tärkama õrnemad tunded, noormehest saab mõisapreili sõber ning kaitsja - ennekõike mineviku eest, mis kurja Kääbuse, Sinise Daami ja kuningas Stahhi ajujahi läbi taas ellu ähvardab ärgata.
Filmi loetakse esimeseks valgevene mängufilmiks ning mõningate mööndustega ka esimeseks Nõukogude Liidu müstiliseks thrilleriks. Valgevene filmitööstusele on see igati väärikas algus - väljapeetud atmosfäärilisus, kohane (aga mitte väga pealetükkiv) muusikaline taust ja head näitlejatööd loovad igati nauditava õuduka, mida pimedatel õhtutel vaadata.
Väike reisisoovitus: hiiglaslik mõis, kus võtted toimusid, on tegelikult Podgoretski loss (Подгорецкий замок), mis asub Ukrainas, Lvovi oblastis. Tegu on hästi säilinud renessanss-stiilis kompleksiga, mis on nõukogude filmi ajaloos olnud veel mõne "D´Artagnani ja kolme musketäri" episoodi võttepaigaks.
Raamatu autor Vladzimir Karatkevitš ja filmi režissöör Valeri Rubintšik montaaži kallal.
No comments:
Post a Comment