"The Arbor" / "Arbor" (2010)

Harva, kui ühe filmi vaatamine sedavõrd vaevaline ja igav on. Panin "Arbori" oma 6-7 korda peale, kuid ikka siirdusin vähem kui veerandtunni pärast muude tegevuste manu. Absoluutselt ei linkinud. Sealjuures tahtsin ikkagi ära näha, sest a) lootsin, et äkki läheb lõpupoole paremaks b) režissöör Clio Barnardilt oli üks film suvel Veneetsias Lux Prize´i võistlusprogrammis ja Eestis Pöffilgi - uus musta laega draama "Isekas hiiglane" c) kannatamine kasvatab iseloomu.

Film portreteerib briti töölisklassi näitekirjanikku Andrea Dunbari, kelle tuntuimaks näidendiks on "Rita, Sue and Bob too". "The Arbor" oli Dunbari esimene näidend, mida ta asus kirjutama 15-aastaselt. See räägib raseda naise väärkohtlemisest joodikust mehe poolt. Nagu kõik Dunbari näidendid, on seegi sügavalt autobiograafiline. Film "The Arbor"  jutustab Andrea Dunbari elust eelkõige tema tütarde, aga ka sõprade-tuttavate-lavastajate pilgu läbi. Heli on "dokumentaalne", asjaosalistega läbiviidud intervjuudest. Tekste esitavad aga näitlejad, kes on suuremas osas värvatud Dunbari kodukandis toimunud prooviesinemiste käigus. Lisaks mõningad dokumentaalkaadrid Dunbarist ning tema näidendi "The Arbor" lavastus otse keset Bradfordi tänavaid.

Üks, mis minu jaoks tööle ei hakanudki, oli "originaalaudio" ja näitemängu miksimine. Harilikult, kui vastavat pilti ei pole mingitel põhjustel käepärast, kasutavad dokumentaalid mingeid katteplaane või lavastatud illustreerivaid stseene. Või midagi hoopis kunstilisemat, näiteks animatsiooni. Antud juhul aga püüti taasluua autentsuse tunnet. Ometi ei lasknud tegelaskujude kunstiline paigutus, nende kaamerasse jõllitamine ning kohatine ebakõla heli ja pildi vahel soovitud tulemusel tekkida. Mõjus kuidagi võõristavalt ja ebaloomulikult. Nagu Nick Parki "Loomasuu ei valeta", ainult et ilma huumorita. Seos selle multikaseeriaga tekkis seetõttugi, et film on ülimalt staatiline. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata, on siin vast kümmekond stseeni, kus mingi liikumine toimub.
Lisaks, kui tekib väikegi kaasaelamine, on see tegelikult väga raske film, mida vaadata. Dunbari, tema lähedaste, tema tänavate elud on musta masendust pilgeni täis ja stoilise rahuga süstimistest, surnuks joomistest ja katkenud rasedustest rääkida, on pooleteise tunni jaoks palju. Lavastus-dokumentaalkaadrid-intervjuud vaid peegeldavad üksteist, ilma mingigi väljapääsu, lootuskiire või optimismita. Siinkohal olgu mainitud, et Barnardi uusim filmgi, "Isekas hiiglane", on üks hädaorg, millest kaks alaealist peategelast (neist ühe nimi Arbor! ) eluga välja ei jõua.
Ometi on film läbimõeldult ja -töötatult tehtud ning sellisele traagilisele natuurile nagu Dunbar kohane austusavaldus. Paistis, et ka kriitikute revüüd olid peamiselt positiivsed ja film võitis paar kaalukat auhindagi, nii et minu õiendamine tuleb eelkõige isiklikust maitsest. Kui briti kirjanike kurvad saatused või eksperimentaalsem dokumentalistika huvitab, tasub ikka ära vaadata - kelle jaoks hakkab siinne fiktiivsuse ja realismi kombo tööle, kelle jaoks mitte. Varuge taskurätikuid. Hei-hoo.