Tragikoomiline "Henry Fool" ei kuulu ehk USA indie-režissööri Hal Hartley tuntuimate teoste hulka, kuid on siiski väärt vaatamine karakteriehituse ja vaimukate dialoogide osas. Teemaks kuulsus, eneseteostus ja ühiskondlik kohus. Üllatavalt ka üks varaseid filme, kus oluline roll mängida personaalarvutitel ja internetil, sest ebakindla kirjanikuhakatise Simoni kuulsus saab alguse just võrgukeskkonnast. Lisaks episoodiline kirjastajate arutlus e-raamatute võidukäigust ning interaktiivse kirjanduse võimalikkusest. Mitmel pool oli näha praeguses mõttes kohmakaid suureformaadilisi läpakaid, millel moodsamad noored klõbistasid.
Tegevus saab alguse veidi autistliku prügimehe Simon Grimi kohtumisest boheemlasliku ja lobedajutulise Henry Fooliga. Nagu nii paljud teisedki suurkujud (vt ka Mary Poppins või karupoeg Paddington) saabub Henry Fool vaid kaks kohvrit näpuotsas ühel muretul suvehommikul, et Simonilt korterit, või noh, keldrit üürida. Tema tulekuga algab sündmustejada, mis viib kesksete tegelaste rollivahetuseni ning toob välja Simoni poeetilisema poole.
Nagu juba öeldud, on filmi suurimaks tugevuseks hästi kirjutatud karakterid, kellest mitmeid valis Hartley, veidi ootamatult, mängima avanäitlejad. Peaosas tõmbab pilgu endale Thomas Jay Ryan, kellele süngevõitu Simonina sekundeerib James Urbaniak. Kõrvaltegelastest oli üks meeldejäävamaid kirikuisa Hawkes, kes suudab nõu anda täitsa ilmalikeski asjades ning hea ärivaistuga poodnik Mr. Deng.
"Henry Fool" on film, mis suudab pakkuda mõnusalt nostalgilist 90ndate olustikku, head musta huumorit nii ameerika ühiskonna kui kirjandusringkondade aadressil ning ridamisi teravaid tsitaate nimitegelase suust. Mõnuš.
 | ||||
| Ehkki teises kontekstis, meenutas Henry Fooli tegelaskuju väga meie kodumaise kino Fredi "Free Range´st" - samad küsimused, samad vastused. |
No comments:
Post a Comment