Vist esimene kord, kui ühe lastele suunatud multika pealkirja vikipeediast järele pidin vaatama (osmoos - lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani, kusjuures lahusti liigub madalama kontsentratsiooniga lahusest lahusesse, kus on kõrgem lahustunud aine kontsentratsioon.) Osmoosi-Jones on siis säärase membraanide läbimise võimega valgeverelible, kes Franki (Bill Murray) keha igasugu pahalaste eest kaitseb.
Tehniliselt on film enamuses joonistatud (kõik sisekosmoses toimuv), live action´is aga välismaailmas toimuvad stseenid (enamasti igasugused lollused, mida Frank oma keha tahtmatuks kahjustamiseks ette võtab). Žanriliselt üks action komöödia sobimatust võmmidepaarist, kes lõpuks ikkagi sõpradeks saavad ja pahalase kinni püüavad.
Niisiis - tegevuskohaks on Franki-nimeline linn, mis asub Franki-nimelise mehe sees. Tegemist on igati toimiva ühiskonnaga, mille igal pisemalgi elemendil on oma funktsioon ja paralleel inimmaailmast. Osmoosi-Jones on veidi mässumeelne valgeverelible, kes ei pelga Franki kaitsmiseks pahandustesse sattuda. Pärast ootamatut viiruserünnakut saab ta paariliseks uhke ja kartmatu külmetusrohu, kellega haiguse vastu võitlusse asutakse. Esialgu kergele külmetusele sarnanenud sümptomite taga peidab end aga sootuks suurem oht ning hästitempereeritud linnakest nimega Frank ohustab häving.
Mis oli hästi ja mis oli halvasti.
Lugu. Nii palju, kui ma aru sain, oli filmis kaks peamist ideed: igaüks võib muuta maailma (Jonesi võitlused iseseisva otsustusõiguse eest), mis on üsna igav mõte, millele lugu üles ehitada. Teiseks, veidi praktilisem teavitus hoolitseda oma keha eest (sest su keha sinu eest kannab küll hoolt ja kõik need toredad värvilised tegelased surevad muidu ära). Nojah, ka mitte väga uus info. Aga esitatud oli ju tegelikult vahvalt - inimene kui iseseisev toimiv ühiskond (või linn/riik kui bioloogiline organism). Suur peegeldub väikeses ja väike suures ning kui pea ikka järjest lolle otsuseid vastu võtab, läheb allpool kah halvasti. Metafoor, mida oleks võinud rohkem arendada, kui seda siinse filmi jooksul tehti. Samas on ikkagi tegu lastefilmiga ja ameerika kino, oma žanrifilmide traditsioonile ustavaks jäädes, täiskasvanutele suunatud teemasid neisse sügavamalt sisse ei too. Kahjuks.
Näitlejad.
Kui Franki sisemuses toimuv lugu oli veel enam-vähem läbitöötatud, ühtseks tervikuks ja filmi seisukohast loogiliseks töötatud, siis välismaailmas toimuv oli täitsa tähelepanuta jäetud. Bill Murray oli küll rolli raames mõnusalt tragikoomiline nagu alati, aga kahjuks piirdus tema osalemine järjekindlas rämpstoidu õgimises, peeretamises, oksendamises ja üldises hügieenitingimuste rikkumises, mida oli lõpuks isegi piinlik vaadata. Järgmise õlle või praetud kanatüki leidmine paistis ta elus ainuke motiveeriv jõud olevat.
Ka tekkis küsimus, kes Franki selliseks ennastkahjustavaks olevuseks muutis? Siselinnast vaadatuna paistis, et kõik kahjulikud jõud tulevad vaid väljast ning Franki keha on pidevalt enesekaitsel. Okei, on peas tegutsev Linnapea, kes populaarsuse huvides mingeid otsuseid üle kirjutab, kuid teda kõigi halbade valikute taga kahtlustada kah ei saa. Kas Franki linnas on ka mingi vaba tahe või enesehävituslikud tungid, mis on osa igast normaalsest inimesest? Millised need tegelased filmis välja oleksid võinud näha? Nii linn kui inimene Frank oleksid tunduvalt mitmekülgsemad saanud, kui needki omadused mingis versioonis personifitseeritud oleks.
Disain. Selline keskmine USA animatsioon. Tegelaste välimus ja liikumine jätkavad veidi lahjendatult Disney traditsioone. Head on ilusad ja halvad on koledad. Üllatusi ei paku, aga midagi halvasti ka pole.
Naljade paremik on pigem sõnaline - nii linna kaunistavates siltides kui tegelastevahelistes dialoogides on kohati üsna nutikalt inimmaailma peegeldatud. Nt plakatid "Peace for Middle Ear" või jutuajamine kahe jõude passiva võmmi vahel, kus üks pajatab oma plaanidest tüdruksõbraga õhtul välja minna: "We´re going to the Kidneys to see the Stones".
All in all on "Osmoosi-Jones" selline lobe vaatamine - kui juba peale pandud, siis pooleli ei jäta, aga teist korda ka vaadata ei viitsi. Kui meeldisid sellised filmid nagu "Innerspace" (1987) või "Honey, I Shrunk the Kids" (1989), siis on see siin kindla peale vaatamine. Mõjubki tegelikult oma valmimisaastast tubli kümnendi vanemalt - pigem 80ndate lõpu-90ndate alguse tootena.
No comments:
Post a Comment