Kaasaegse animatsiooni wunderkind Don Hertzfeldt ajab oma asja ning ajab seda hästi. Juba Doni tiinekana tehtud filmikatsetused leidsid pääsu filmifestivalidele, filmikoolis valminud tööd jõudsid rahvusvahelisse kinolevisse ning praeguseks on ta leidnud ametlikku tunnustust kui üks mõjukamaid animaatoreid multifilminduse ajaloos.
"It´s Such a Beautiful Day" valiti sel aastal Times Out New Yorki poolt 100 parima animatsiooni hulka läbi aegade. See täispikk film koosneb tegelikult kolmest lühikesest, 20-minutilisest, mis Donil varem valminud, kuid on päris hästi kokku traageldatud, nii et tekib terviklik lugu, ristviitamiste, vihjete ja äratundmistega.
Film jälgib Billi-nimelise mehe elu ja argipäeva, saatjaks pidev kaadritagune hääl, mis tema toimetamisi kolmandas isikus kommenteerib. Paistab, et Bill on veidi flegmaatiline, depressiivne ja üksildane. Lisaks kimbutavad teda erinevad tervisehädad ja teravdatud tähelepanuvõime elu pisiasjade suhtes. Lähtuvalt Billi siseelust võtab tegevustik kohati üsna psühhedeelseid-hirmuäratavaid toone, püsides enamasti siiski filosoofilis-tragikoomilisel tasandil.
Billi vaba teadvusvool ning kohatised lapselikud arutluskäigud meenutavad neid Saarikoski luuletusi, kus ta kirjutas, kuidas ta kirjutab, ja mida mõtleb, ja kuidas aknast paistab mänd ja kass läks tänaval mööda. Niimoodi kuivalt ja minimalistlikult, aga kõik kokku pannes mõjub tähenduslikuna ja tekitab mingi erilise äratundmise sellest, kuidas asjad võiksid olla.
Mängufilmina oleks Billi elu ja tegemisi päris kurb vaadata. Animeeritud kriipsujukude puhul mõjub traagiline narratiiv aga koomilise ja kohatuna. Doni käekiri on kergesti äratuntav, lihtne ning mõjus. Peamiselt kasutab ta erinevaid analoogtehnikaid, muuhulgas lomograafiavõtteid, kombineerituna klassikalise joonisfilmiga. Üheks tema lemmikvõtteks on split screen ja topeltsäri. Split screen tekitab tunde koomiksist, 4-5 suhteliselt staatilise tegevusega lõiku ühel ekraanil, mis näitavad samaaegset tegevust erinevates ruumiosades või erinevate isikute poolt. Mõned rohkemate ruumijaotustega kaadrid tekitavad jällegi tunde mikrokosmosest, nagu oleks tegevus korraga rakutasandile viidud. Split screen on tal ka muide võetud otse filmilindile, mitte järeltöötluses tehtud.
Joonistusstiil on napp ja skemaatiline, mõned kaadrid meenutavad isegi mõistupilte "Banaanil on nohu" raamatust, vajavad küll selgitust, mida täpselt on kujutatud, aga kui aru saad, mõjuvad erakordselt tabavana.
Ilmselt ei pea lisama, et korraliku indie autorina teeb Don ise kõik mis vaja - lookirjutus, kujundus, muusikavalik, animeerimine, järeltöötlus, jne. Tema teoseid on võrreldud Michel Gondry filmidega ja see peab suuresti paika - nii meeleolult kui välisilmelt (kui teemaltki - Gondry "Mood Indigos" hakkas Audrey Tautou rinnus lill kasvama, Hertzfeldti Bill kahtlustab, et tema peas elab kala, tõenäoliselt forell).
Autorifilm parimas mõttes.
No comments:
Post a Comment