"Freaks" / "Värdjad" (1932)

 "Värdjate" kujunemisel kultusfilmiks ja varase Hollywoodi avangardi näiteks, on suur osa filmivälistel väärtustel, mida peaks enne filmi vaatamist/filmist rääkimist teadvustama. 

Esiteks selle režissööri Tod Browningi isiksus. Nii tummfilmide kui talkie´dega kätt proovinud õudusfilmide meister alustas oma karjääri Hollywoodis pooljuhuslikult ja tutvuste poolest alles 30ndate eluaastate keskel. Tod on nimi, mille Browning endale pärast teismelisena kodust ärajooksmist ja rändtsirkusega liitumist valis, ning tähistab nii triksterit kui surma (sks k). Juba see etümoloogia annab kätte kaks olulist võtit tema loomingu mõistmiseks - mängulisus/fantaasia ja õud. Tsirkuski jäi temaga kogu eluks, paljudes oma filmides kasutas ta professionaalsete tsirkuseartistide abi, kas siis eriefektide loomiseks või eripärase füsiognoomia eksponeerimiseks. Suurim hommage tsirkuseelu romantikale on aga "Värdjad". Niisama ootamatult kui ta Hollywoodi sattunud oli, ta sealt ka 1940ndate alguses lahkus, pärast siinse filmi ebaedu, mis kogu Browningi karjääri kiiresti allamäge pani veerema. Browning suri suhtelises unustuses 1962. a ning tema looming ja isiksus leidis taasavastamist alles postuumselt. Oma kaasajal oli ta tuntud eelkõige 1931. a "Dracula" ekraniseeringuga, peaosas Bela Lugosi, mille tohutu edu avaski stuudiote uksed "Värdjate"taolisele eksperimentaalprojektile.

Teiseks tuleb kiita Browningu ajastust. 1930ndate algus oli aeg, mil hilisemad Hollywoodi filmikaanonid ja stuudiopoliitikad olid alles kujunemisjärgus, leidus veel vabadust, segadust ja katsetamisjulgust. Ning nendes tuultes sai läbi suruda ka sotsiaalkriitilise projekti tsirkuse veidrikest.

Last but not least, on filmi juba sünnihetkest peale kimbutanud avalikkuse ebalevast hüsteeriliseni ulatuv hukkamõist šokeerivate kaadrite, häirivate tegelaste ja füüsiliste ning vaimsete puuete avaliku eksponeerimise pärast. Seniajani mitmetes maades keelatud, oma kaasajal tsenseeritud (kärbitud osad, ja neid oli omajagu, ongi praeguseks kadunud materjal) ja mitmetele kohtuasjadele alust andnud linateos küttis oma kõmulisuses avalikku uudishimu, ehkki oma olemuselt õhutas ta pigem elutervet ja loomulikku suhtumist tsirkuse "inimvaatamisväärsuste" suhtes.

Lugu on armas ja klassikaline (et mitte öelda klišeelik) - tsirkuse kääbus Hans armub õhuakrobaat Cleopatrasse. Cleol on aga suhe tsirkuse jõumehe Herkulesega. Õel paar kasutab Hansu armastust, et väikemehelt raha välja petta ning ühes kasvava jultumusega triivivad nad julma kättemaksu suunas. 

Selle põhiliini kõrval näidatakse vaatajale ka lisalugusid tsirkusefriikide argielust -  Habemega Naise ja Skeletonmehe lapse saamist, siiami kaksikutest õdede perekonnaelu kahe abikaasaga, mustanahalise inimtorso (artistinimega Prints Randiani) sigaretiläitmist jms.

Ehkki filmis peituv sotsiaalkriitika võib tänapäevasele vaatajale paista naiivne ja isegi lihtsakoeline (tsirkuse normaalsuuruses inimesed kui õelutsevad intrigaanid vs südamlikud värdjad) ning mingitest Hollywoodi ettekirjutustest pole seegi film pääsenud (oma ajastule tüüpilised misanstseenid, dialoogid, liikumine), on siin hääd ja kiiduväärset siiski rohkem kui seda, mille kallal norida.

Kinematograafia on ilus ja nauditav. Lugu haarav ja viimaste hetkedeni üllatusi pakkuv. Filmi kaasatud tsirkuseartiste pole üleekspluateeritud - mõningad "trikid" on stsenaariumisse loogiliselt sisse kirjutatud ning mõjuvad loomulikena. Ja eelkõige - "Värdjad" suudab siiamaani elamusi pakkuda. Nii romantikat, mida on ajaga isegi juurde tulnud (1930ndate rändtsirkuse üldine atmosfäär), huumorit (tsirkuseartistide omavahelised nöökamised, naljatlev suhtumine oma füüsilistesse jm puuetesse) ning õudust. Viimane on vist üks halvemini ajahammast taluvaid kvaliteete, eriti tänapäevasele eriefektide ja arvutigraafika tulevärgi vaatamisest etableerunud vaatajale. Ometi on "Värdjate" naturalism, aeglaselt keriv pinge ning hea stsenograafia suuteline senini hirmuvõbinaid tekitama - vaikselt vankrirataste ja trepiastmete alla kogunevad vaikivad väikemehed, pimeduses helkivad väitsad ning peaaegu täielikus vaikuses toimuv kulminatsioon-tagaajamistseen, kui karavan on taas liikuma hakanud - need visuaalid jäävad meelde, haaravad ja vapustavad.

"Gooble-gobble, gooble-gobble. We accept her. One of us, one of us."

 Pulmastseeni filmimine võtteplatsil.

Režissöör Tod Browning osatäitjatega.

"Вий" / "Vii" (1967)

"Vii" on kõige stiilipuhtam õudusfilmi näide, mida nõukogude kinoajalugu mäletab. Ei mingid romantilised  liinid, maalähedane huumor ega melodraamatilised laulud sega nautimast gootilikku õudust, mida  peidavad endas udused külamaastikud, kohalikud veidrikud ja viirastuslikud nägemused. Režissöörideks küll Konstantin Jerzhov ja Georgi Kropatšjov, kuid juba stsenaariumi kirjutamisel kutsuti appi Aleksandr Ptushko ning eriefektid anti puhtalt tema käsutusse, nii et selle filmivõluri kätt on ikka tugevalt tunda. Jõletu grimm, suitsupahvakad ja öised kummitusstseenid on eredaimad ja meeldejäävaimad osad filmist. Eriti meenutab filmi suurejooneline kulminatsioon hästi komponeeritud tsirkuseetendust - ja tõesti-tõesti, enamus paharette-kurivaime olid tavaelus kodanikud tsirkuseartistid.

Filosoof Homa Brutus, mööda maad rändav bursak-kirikukooli kasvandik satub öömajale veidra vanaeide juurde, kes öösi talle ligi tuleb tikkuma. Eit osutub nõiaks, kes noormehe uljale lõbusõidule viib. Homa hakkab vastu ja kägistab vanaeidel hinge välja. Vanaeit on aga selleks ajaks juba "nooljate ripsmetega" kaunitar. Veidi hiljem selgub, et lähedalasuvas külas on surnud jõuka peremehe tütar, kelle viimaseks sooviks oli, et hingepalvet loeks talle ei keegi muu kui seminarist Homa Brutus. Kasakate valvsa pilgu all tuuakse Homa kadunukese juurde, kus ta kolm ööd avatud kirstu juures palveid peab lugema. Päikeseloojangu ja kukelaulu vahel hakkab aga juhtuma hirmsaid asju.

Kõik, mis kirikuepisoodide vahele jääb, on lahjem tõmmis Gogoli värvikast jutustamismõnust ega pääse raamatule ligilähedalegi. Väikevene kasakate rikkalik kõnepruuk, autori omapoolsed kommentaarid ja oskuslikud kirjeldused jäävad kuskile kinolindi rataste vahele. Samas on selle fantastilise teose ekraniseerimisväärtust ja -vajadust taibatud juba varakult - 1967. a film on neljas katse "Viid" ekraniseerida. Kahjuks pole kolm esimest versiooni (1909.a, 1912.a, 1916.a) säilinud. 

 "Huvitav oleks teada," ütles filosoof, "kui näiteks laoks selle kalessi mõnda kaupa, ütleme kas soola või ratta raudvitsu täis, kui palju siis hobuseid läheks?"

"Jaa," vastas pukis istunud kasakas mõninga vaikimise järel, "paras jagu läheks hobuseid."

Pärast säärast rahuldavat vastust leidis kasakas, et terve ülejäänud tee võib ta vait olla.

*vt ka juulikuist Keskusi, kus Gogolist, armastusest ja tabudest "Viis" kirjutab  põnevalt Jelena Skulskaja.

"Monty Python Live (Mostly)" (2014)

Üle 30 aasta tulid pythonlased jälle kokku, et anda Londoni O2 Arena laval 10 etendust 15 000-pealisele publikule. Teleülekannete vahendusel jälgisid seda maailma kinodes aga arvatavasti miljonid vaatajad. Alapealkirjaga "One Down, Five to Go" viidati nii varalahkunud Graham Chapmanile kui oma kõrgele vanusele (kõik härrasmehed on juba 70ndates eluaastates). Kuuldavasti oli show ka kindlustatud juhuks, kui keegi neist peaks laval otsad andma - aga seda vaid kahe pythonlase surma puhul. Ühe surmaga oleks allesjäänud etendused võinud veel kommertseduks ja mälestustuuriks pöörata. 

Intervjuudes on palju uuritud, kuivõrd on siin taga pragmaatilised põhjused ja rahavajadus (hiljuti lõppes kohtuasi "Monty Pythoni ja Püha Graali" kaasprodutsendiga maksmata autoritasude asjus). Ent, nagu Cleese ajakirjale TimeOut reipalt mainib, on neil õnn teha rahateenimiseks midagi, mida nad siiralt naudivad, nii et meeldiv on ühendatud kasulikuga.

Suurejooneline lavashow orkestri, ohtrate tantsunumbrite, üllatuskülaliste ja valgusefektidega annab tunnistust nii muutunud võimalustest kui ootustest. Tänapäeval on pythonlased superstaarid, kes võivad omale ka välist sära lubada. Teisalt on publikki harjunud ootama midagi enamat kui keskustelu diivanites ja tugitoolides. Ehkki sedagi on omajagu sisse jäetud.

Lõviosa show´st moodustavad vanad lemmikud - mõned neist, nt "Hispaania inkvisitsioon", jõudsid televisoonist lavale esmakordselt; paljusid on ka kaasajastatud, pikitud viidetega tänapäeva aktuaalsetele teemadele või pythonite eraelule. Viimase show "Papagoi" sketši ajal esines Cleese ka spontaanse naljaga Daily Mail´i aadressil, kes vahepeal oli jõudnud lavastusele tabloidile omaselt pealiskaudse, solvava ja skandaalimaigulise arvustuse kirjutada. Ainus kord kolme tunni jooksul, kui Cleese´i lavapartner Michael Palin tekstis komistas ja muhelema hakkas.

Lisaks ajakohastele ääremärkustele pakub äratundmisrõõmu Pythoni muutumatuna püsinud eneseiroonia ja kartmatus end lolliks teha. Nii et tegu pole kaugeltki lavale vahtimiseks veetud fossiilidega. Muidugi on tegu eelkõige tänuavaldusega fännidele ja vaevalt, et keegi selle etenduse pärast pythoneid avastaks, pigem ikka vastupidi. Publik saalis tuleb taaskohtuma vanade sõpradega - enamus sketše, laule ja dialooge tuntakse ära juba avalausete või rekvisiitide järgi ning tervitatakse ennetava naeruga. 

Pythonite laialimineku ja taasühinemise vahele mahub kümmekond põlvkonda, kel puudus võimalus neid laval näha. Ent need 10 etendust annavad kokku 150 000 inimesele võimaluse öelda "ma olin siin", nägin pythoneid live´is, tegin neist nutitelefoniga pilti, olin nende kaasaegne. Ja see on kena - legend elab reliikviate toel edasi.

"Алые паруса" / "Punased purjed" (1961)

Üks ilus muinasjutuline melodraama - päike alati loojub, viiul alati nutab ja tegelased paiknevad alati misanstseenides. Lugu ise pärineb vene kirjanik Aleksandr Grini sulest (fantastiline, romantiline looming - meenutab mõneti Gailitit. Mõlemil ka armastus veidrate nimede ja kinnisideeliste tegelaste vastu). Režissööriks teine Aleksandr, Ptushko, kes samuti romantik, fantasöör ja muinasjuttude sõber. Naispeaosas teeb oma kinodebüüdi 16-aastane kaunitar Anastassia Vertinskaja (vt ka "Amfiibinimene" (1961) ning "Meister ja Margarita" (1994) ) - üks nõukogude kino superstaar ja Nikita Mihhalkovi kauaaegne abikaasa. Meremehest printsi rollis Vassili Lanovoi. Tema kuulsusest Suurel Kodumaal ja rollidest kinolinal on täitsa ülevaatlikult kirjutanud Vaapo Vaher Sirbis . Muide, eelmises postituses "Triibulisest reisist" oli ta ultramoodsate prillidega suvitaja Odessa rannaliival.

Assol elab oma meremehest isaga majakeses mere ääres. Isa meisterdab mänguasju, Assol käib neid linnas sandikopikate eest müümas. Külaelanikud peavad Assoli ja tema isa poolhulludeks ja natuke nõidadekski. Ühel heal päeval kohtab ta aga veidrat vanameest, kes ennustab, et Assolile tuleb punaste purjede all järele kaunis prints, kes ta kaugele-kaugele ära viib. Assol jääb pikisilmi ootama.

Prints võitleb senikaua oma õilsa päritolu ahelate vastu, loobub kuningriigist ja läheb inkognito laevale tööle. Andekast noormehest saab peagi "Saladuse" nimelise aluse kapten ning oma eksirännakutel mööda maailma meresid jõuab ta kord väikelinna sadamasse, kus kohtab kaunist Assoli ja kuuleb lugu tema fantastilisest ennustusest.

Tänapäeval on "Punased purjed" ka suure koolilõpetajate auks korraldatava peo nimetus, mis 1960ndatel alguse saanud traditsiooni järgi Piiteris igal aastal ühel valgeimal juuniööl aset leiab. Sattusin sel aastal täitsa juhuslikult neid "Punase purje" pidustusi nägema - nitševo - Paleeväljakul kestsid pool päeva kontserdid, Nevski prospekt oli liikluseks suletud ning täis keset autoteed siiberdavaid jalakäijaid, kõikmõeldavais kohtades rippusid punapurjelise laeva kujutised ning loomulikult olid üle linna kokku voolanud õhetavad koolilõpetajad. Kogu asi päädis kesköö paiku muinasjutulise tulevärgiga Neeval, mis Ptushkolegi rõõmupisara silma oleks toonud. 

Uurisin järele, mis seos sel peol ja filmil siis ikkagi on. Venekeelne vikipeedia märgib "ideologija prazdnika" sektsioonis, et "Punaste purjede" deviisiks on "Venemaa - võimaluste maa", eesmärgiga toonitada noortele koolilõpetajatele, andekale uuele põlvkonnale nii Peterburi linna kui kogu riigi poolt seatud ootusi ja lootusi. Vot tak. Nagu Gray filmi lõpus teatab: "Unistuste teostamine on me oma kätes."

Ühtteist veel filmi taustast. Suur osa kaunitest maastikuvõtetest, mida Ptushko meile nii heldelt näitab, on üles võetud Krimmis - Koktebelis, Jaltal, Alupkas. Osalt veel merelinnades Bakuus ja Pitsundas.

Raamatuga võrreldes on tegelaste motiveeritust muudetud poliitilisemaks - Gray osaleb revolutsioonilises liikumises; raamatus ostab prints oma esimese laeva emalt saadud rahaga, filmis töötab end ise üles jms. Lisaks on tegevust paigutatud enam minevikku - visuaali järgi otsustades kuskile 19. saj keskele - samas kui raamatus leiduvate viidete poolest on tegu kaasajaga, 20. saj algusega ("Punased purjed" ilmus esmakordselt 1923. a). Aga eks iga laps läheb oma ema nägu.

"Полосатый рейс" / "Triibuline reis" (1961)

Tere, August. Võtsin vaadata filmi "Triibuline reis". Eelkõige seepärast, et stsenaristiks oli suur nõukogude marinist ja meremees Viktor Konetski. 

Konetski proosa on ohtrate autobiograafiliste sugemetega, õrn ja lüüriline, tihti filosoofiline ja eskapistlik. Jutustusest "Kookosesaar": "Blokaadipäevil, külmast kangestunud linnas lugesin ma pommivarjendis punaste kaantega ajakirja "Seiklusjuttude maailm". Lugusid nendest ajakirjadest mäletan ma paremini kui blokaadi. Võib-olla sellepärast, et blokaadi meenutada ma ei armasta." 

Nõukogude argireaalsus moodustab küll Konetski novellide taustsüsteemi, kuid kõik vihjed sellele tunduvad pigem tahtmatute meenutustena kaugelasuvast maailmast, mingist teisest elust: "Tõsi küll, lapsepõlves omandatud jalakate ja paplite otsas turnimise võtted meenuvad erakordselt selgesti ja aitavad ronida ülespoole mööda palmi karedat, konarlikku tüve./.../Et vanatühi võtaks seda nuga, mille ma olin ostnud petrooleumiputkast Petrogradi poolel. Nuga oli lootusetult rooste läinud pärast esimest suplust soolases veel. Ning ma polnud seda Kookosesaarele kaasa võtnud."

Sellisena erineb Konetski tublisti nii "Peterburi autoritest", kelle kirjandusliku traditsiooniga tal vähe pistmist on, kui ka tubli nõukogude kirjaniku kuvandist, sest see teda lihtsalt ei huvita - tema pilk on kehtivast korrast avaram ja pigem sisemusse suunatud. Niisiis, oma aja kohta huvitav autor, keda tasub taasavastada.

Ehkki juba sistututvustuse ja näitlejatevaliku poolest paistis "Triibuline reis" ühe keskmise nõukogude jandikomöödiana, oli pettumine siiski suur, sest üldiselt oli tegu lihtsalt igava filmiga, mida ei päästnud ka loomade imetrikid ega Jevgeni Leonovi kohtlane naeratus.

Leonov mängib puhvetipidaja Zhuleikinit, kes mängib kogenud tiigridressööri, et naasta koju kaugelt lõunamaalt. Laeval antakse tema hoole alla 12 tiigrit-lõvi, keda ta toitma ja kasima peab. Kohaliku kingitusena antakse laevale kaasa ka pahatahtlik pärdik, kes kõiksugu tempe korda saadab ja segadust külvab. Lõpuks laseb ta kaslased laevale lahti ning mõõkhambulised tiigrid hakkavad terroriseerima nii laeva meeskonda kui Odessa suvitajaid, alludes vaid võluva blondiini Marianna hurjutustele. Lõpuks tulebki välja, et senine autoriteet Zhuleikin on tegelikult petis ja kergemeelseks peetud Mariannast on ka millekski kasulik.

Selleski loos on oma tõetera sees. Kord oli Konetski seilanud laeval, mis toimetas Wrangli saarelt Murmanskisse kolme karu, kohaliku tsirkuse jaoks. Üks neist oli kah kuidagi plehku pannud ja laeva meeskonda hirmutanud. Siit siis üks algtõuge. 

Teiseks tõukeks oli Hruštšov, kes Etioopia valitsejaga tsirkuses käis. Esines kaunis tiigritaltsutaja Margarita Nazarova, kes poistele niivõrd sügava mulje jättis, et Hruštšov heldis pisarateni ja käskis imelisele naisele kinolinalgi koht leida. Kinostuudiod üle riigi alustasid tööd sobiva stsenaariumi leidmiseks. Üks dramaturg paigutas tiigrid kommunaalkorterisse, teine hakkas jutustama kolhoosist, mis on nii jõukas, et avab oma loomaaia. Ei sobinud üks ega teine. Siis ujus kohale Konetski oma looga laeval möllavatest loomadest. See sobis.

 Ei teagi, mis selle filmi juures rohkem häiris - viletsavõitu teostus, loogika puudumine või pidev tolatamine, kuid igav oli vaadata. Poolteisetunnisest vaatamisajast umbes poole moodustas lihtsalt tiigrite laeval ringi möllamine, tagaajamismontaaži, benny hill´ilike kiirenduste, grimassitamiste ja toidusõjaga. Nii loomade kui inimeste käitumine oli pehmelt öeldes ebaratsionaalne (nt tiigrite hoidmine absoluutselt lukustamata puurides, kust nad pärdiku sekkumisetagi välju oleksid saanud jalutada). Mõned trikid olid ju täitsa vahvad, kuid liiga palju oli lihtsalt slapstick´i ning viletsaid eriefekte (iga kord kui ahvike uksi v puure avas, näidati lähiplaanis lihtsalt kingaviksiga kokku määritud inimese kätt; lähiplaanid tiigri käppadest ja sabadest olid nukkudega välja mängitud jne). 

Võibolla nõukogude ajal meelitas see tõesti kinodesse hulganisti naerust võdisevaid karvamütse, kuid praegu jääb madrusesärgis klounidest, jõu-ja ilunumbritest ning dresseeritud loomade märulist väheseks, et inimesi toolile naelutada ja naerutada.

"La Planète sauvage" / "Metsik planeet" (1973)

Väike hoiatusfantaasia 70ndate vaimus, ehk siis hoidkem oma lähedasi, loomi ja keskkonda. Kõik see on loo mõttes esitatud üsna nunnu naivistliku allegooriana, kuid geniaalse karikaturisti-kunstniku Roland Topori disain, Jiri Trnka stuudiotes valminud animatsioon ja Rene Laloux´ režissööritöö muudavad selle siiski kaasahaaravaks ja nauditavaks vaatamiselamuseks. Muusika on kirjutanud Alain Goraguer, Gainsbourgi pikaajaline kaastööline. Ja seda on ka kuulda - popilikud 70ndate bassikäigud, kerged psühhedeeliassekaldumised ning prantslaslik amoraalsus. Ametlik tunnustus saabus ka 1973. a Cannes´ filmifestivalil, kust nopiti žürii eripreemia. Film, millest leiab heale kunstile omast ajatust, oma kaasaja vaimu ja üsna lihtsakoelist muinasjutulikkust.

Planeedil Ygam elavad draagid, humanoidne rass, kes tegelevad meditatsiooni ja kujustamisega ning on suutnud luua ühe kõrgesti arenenud ja hästitoimiva tsivilisatsiooni. Nende kõrval elutsevad oomid, kes ongi siis sisuliselt inimesed. On koduoomid (draagide lemmikloomad) ja metsoomid, kelles nähakse kahjulikke parasiite. Draagid suhtuvad oomidesse valitseja üleolekuga - nende arvu aegajalt piirates, lastes neile mõõdukalt osaks saada armulikku suhtumist ja isegi hellust, kuid nägemata neis potentsiaalset vastast. Seda päevani, mil üks koduoom põgeneb, kaasas draagide õppevahend (sisuliselt kõrvaklappidesse talletatud internet). Oomid kuulavad seda, saavad kah teadjaks ja hakkavad kättemaksu sepitsema.

Üks ilusamaid mõtteid, mis sellesse loosse oli põimitud, oli (üsna graafiline) kujutelm draagide keha ja vaimu eraldatusest. Ygamil elasid justkui draagide hinged, kes õppisid, valitsesid, mediteerisid. Lähedalasuval nn. metsikul planeedil tegutsesid aga draagide kehad, kes muidu olid liikumatud, kuid meditatsiooni käigus nende juurde rännanud draagide vaimud andsid neile elu ja tegelesid selle bioloogilisema poolega.

Veel olid silmatorkavalt ägedad mitmed kõrvaltegelased, kes meenutasid mingeid põrgumolluskeid Hieronymus Boschi maalidelt. Sürrealism kodanikuteadlikkuse teenistuses.

Mees mõtleb mõtet teest.

"Chasing Mavericks" / "Lainet püüdmas" (2012)

Sattusin ühe austraallase soovitusel vaatama sellist filmi. Pidi hästi vinge surfifilm olema. No kõik mis surfi puutus oligi igati tipp-topp: mäekõrgused lained, profisurfarite kaasamine kõrvalosadesse, informatiivsus surfamise tehnika, ohtude ja füüsilise võimekuse koha pealt (minusugusel võhikul oli igati huvitav vaadata). Soundtrackil polnud ka viga - 80ndate lõppu markeerisid mõned tolle ajastu hittlood. Mis aga loosse puutus, siis oli see "tüüpiline Hollywood" selle sõna halvemas mõttes ning vähe üllatusi pakkuv.

Jay Moriarty avastas 15-aastaselt California rannikut tabavad hiidlained (mavericks), mis 80ndatel olid veel väikese surfarite seltskonna kiivalt hoitud saladus. Sellise laine turjal sõitmisest sai koheselt Jay unistus ning kohaliku kõvamehe Frosty Hessoni (Gerard Butler) käe all treenitakse ta loetud kuude jooksul piisavalt sitkeks, et pretensioonitult noorima surfarina - 16-aastaselt - sõit ära teha. Läheduses loksuvad ajakirjanikud jäädvustasid hetke ka filmilindile ning neist ajaloolistest kaadritest sai alguse Moriarty kuulsus, mille pööras omamoodi kultuseks tema traagiline surm 22 aasta vanuselt sukeldumisõnnetuses.

Mitte et ma kahtleks filmi peategelase, noorelt surnud surfitalendi Jay Moriarty andekuses ja erakordsuses, kuid "Lainet püüdmas" on ideaalne näide sellest, kuidas Hollywoodi loojutustamise standarditele kohandudes taandub ka erakordne lugu ettearvatavaks seebiooperiks.
Mõned asjad, mis oleks võinud paremini olla:
-tegelaste motiveeritus/tegelasloome (kes nad on? miks nad seda teevad? miks surfamine äge on? kuidas Jay ema igasuguste sotsiaalsete probleemide küüsi sattus? miks mingisugused nolgid Jay´d koguaeg kurikaga ähvardavad?)
-casting (miks Jay 15-aastane tüdruksõber on enam-vähem identne Frosty abikaasaga, kes peaks tunduvalt vanem olema? California päikese positiivne mõju?)
-kohatud tundepuhangud (Gerard Butlerit tabavad vahel kohatud raevuhood, näiteks kui Jay kirjutab koduseks ülesandeks jäänud essees surfamise asemel oma tüdruksõbrast)
-kohatud tundepuhangud ettekirjutuste järgi (kõik tegelased ütlevad "I love you", enne kui Jay peaaegu surfiõnnetuses surma saab. Jay jätab Frostyle kirja, kus ütleb talle omakorda "I love you". Frosty vaatab mõtlikult lainetesse)
-tundepuhangute puudumine (Jay ema ei ilmuta erilist osavõtlikkust Jay tegevuste suhtes, ehkki poiss puudub koolist ja tegeleb ilmselgelt millegi eluohtlikuga; Jay "vägitegu" ei viitsi ta isegi vaatama tulla, vaid palub pojal õhtusöögiks kodus olla)
-logistika (miks Gerard Butler alati rannikul seisab ja kaugusse vaatab, kui Jay midagi iseseisvalt ette võtab? kas ta tööl ei peaks käima?)
-tegelaste heitlikkus (Forsty ujub pärast abikaasa kaotust avamerele surema. Jay ujub talle järele ja ütleb, et tal on Frosty´t vaja, et surfamine selgeks õppida ja Frostyl on ju tütar ka. Frosty pöörabki kohe otsa ringi ja ei sure ära.)

Kõigist neist vajakajäämistest hoolimata on "Lainet püüdmas" film, mida kannatab vaadata, kui ühtteist surfikogukonna kohta teada soovid - nagu eelpool mainitud, olid kõik "trikid" tõelised, profisurfareid kaasavad ja mõjuvad. Asjatundlikum inimene oskab ka Jay saavutusi ilmselt paremini hinnata ja lükkab loojutustmisega seotud probleemid tagaplaanile (no pühakute elulood peavadki kanoonilised olema). Imdb´ist võib veel lugeda, et paljude vaatajate jaoks on tegu väga "inspireeriva", "südamliku", "realistliku" ja "põneva" filmiga. Head innustumist!

"Sixteen-year-old Moriarty drops into history at Maverick´s"