"Monty Python Live (Mostly)" (2014)

Üle 30 aasta tulid pythonlased jälle kokku, et anda Londoni O2 Arena laval 10 etendust 15 000-pealisele publikule. Teleülekannete vahendusel jälgisid seda maailma kinodes aga arvatavasti miljonid vaatajad. Alapealkirjaga "One Down, Five to Go" viidati nii varalahkunud Graham Chapmanile kui oma kõrgele vanusele (kõik härrasmehed on juba 70ndates eluaastates). Kuuldavasti oli show ka kindlustatud juhuks, kui keegi neist peaks laval otsad andma - aga seda vaid kahe pythonlase surma puhul. Ühe surmaga oleks allesjäänud etendused võinud veel kommertseduks ja mälestustuuriks pöörata. 

Intervjuudes on palju uuritud, kuivõrd on siin taga pragmaatilised põhjused ja rahavajadus (hiljuti lõppes kohtuasi "Monty Pythoni ja Püha Graali" kaasprodutsendiga maksmata autoritasude asjus). Ent, nagu Cleese ajakirjale TimeOut reipalt mainib, on neil õnn teha rahateenimiseks midagi, mida nad siiralt naudivad, nii et meeldiv on ühendatud kasulikuga.

Suurejooneline lavashow orkestri, ohtrate tantsunumbrite, üllatuskülaliste ja valgusefektidega annab tunnistust nii muutunud võimalustest kui ootustest. Tänapäeval on pythonlased superstaarid, kes võivad omale ka välist sära lubada. Teisalt on publikki harjunud ootama midagi enamat kui keskustelu diivanites ja tugitoolides. Ehkki sedagi on omajagu sisse jäetud.

Lõviosa show´st moodustavad vanad lemmikud - mõned neist, nt "Hispaania inkvisitsioon", jõudsid televisoonist lavale esmakordselt; paljusid on ka kaasajastatud, pikitud viidetega tänapäeva aktuaalsetele teemadele või pythonite eraelule. Viimase show "Papagoi" sketši ajal esines Cleese ka spontaanse naljaga Daily Mail´i aadressil, kes vahepeal oli jõudnud lavastusele tabloidile omaselt pealiskaudse, solvava ja skandaalimaigulise arvustuse kirjutada. Ainus kord kolme tunni jooksul, kui Cleese´i lavapartner Michael Palin tekstis komistas ja muhelema hakkas.

Lisaks ajakohastele ääremärkustele pakub äratundmisrõõmu Pythoni muutumatuna püsinud eneseiroonia ja kartmatus end lolliks teha. Nii et tegu pole kaugeltki lavale vahtimiseks veetud fossiilidega. Muidugi on tegu eelkõige tänuavaldusega fännidele ja vaevalt, et keegi selle etenduse pärast pythoneid avastaks, pigem ikka vastupidi. Publik saalis tuleb taaskohtuma vanade sõpradega - enamus sketše, laule ja dialooge tuntakse ära juba avalausete või rekvisiitide järgi ning tervitatakse ennetava naeruga. 

Pythonite laialimineku ja taasühinemise vahele mahub kümmekond põlvkonda, kel puudus võimalus neid laval näha. Ent need 10 etendust annavad kokku 150 000 inimesele võimaluse öelda "ma olin siin", nägin pythoneid live´is, tegin neist nutitelefoniga pilti, olin nende kaasaegne. Ja see on kena - legend elab reliikviate toel edasi.

"How to irritate people" (1969)

"How to irritate people" / "Kuidas ärritada inimesi" (1969)
D: Ian Fordyce
Wr: Graham Chapman, John Cleese

Käisin eile turul ühes pudupoes, kus üks pensionerka nüri järjekindlusega üritas ümber vahetada taskulambipirni, mis, nagu kodus selgus, ei läinudki põlema. Kui müüja siiski keeldus maksimaalselt 10-sendise väärtusega toodet ümber vahetamast, võttis daam seda isikliku solvanguna, lubas, et "ta veel näitab" ja tuleb sinna koos taskulambiga tagasi. Kõik see tõi meelde John Cleese´i 60ndate geniaalse mockumentary "How to irritate people", mida hiljuti vaatasin ja mis on üks paremaid komöödiaid, mida viimasel ajal olen juhtunud nägema. 

 

Aja jooksul pole sealsed sketšid oma aktuaalsusest kübetki kaotanud. Läbi käiakse põhilised neuroose, allasurutud raevu ja psühholoogilisi pingeid tekitavad olukorrad, nagu perekonnapoolne emotsionaalne  surve, tehnilised vead, liigne viisakus, jpm. Osades Monty Pythonist tuttavad näod John Cleese, Graham Chapman ja Micheal Palin. Ka käekiri oli montypythonlik - inglise ühiskonna parodeerimine, süüdimatud vanaeided, viisaka vormi vastandamine absurdse sisuga.

Šokeeritud daamid kinos.

Soovitan vaadata kõigil Monty Pythoni fännidel, inimestel, kes on kunagi tundunud rahulolematust, süüdistanud oma hädades teisi või surunud alla ebameeldivaid tundeid. Kahtlemata toob see meie pimedatesse sügisõhtutesse helget äratundmisrõõmu.

John Cleese at his best - 10/10.