Tuesday, March 6, 2012

ShakespeareRe-told: "The Taming of the Shrew" / "Tõrksa taltsutus" (2005)

Peaksin seda posti vist alustama selgitusega, miks siin paar nädalat vaikus on valitsenud. Juhtus nimelt nii, et sattusin minagi lõpuks vaatama uut "Sherlocki" (2010-...) seeriat, mis BBC vändanud on. Ning pärast seda, kui kaks hooaega kiirkorras ära nähtud, pidin muidugi üles otsima kogu Doyle´i maakeelse lugemisvara ja kõik hr. konsultantdetektiivi seiklused üle lugema. Filmide vaatamiseks ei jäänudki aega. "Sherlockist" ma siinkohal pikemalt rääkima ei hakka. Ilmselt olete isegi näinud. Jah, oli küll hea (vt ka: nutikas, vaimukas, põnev). Mõningate mööndustega (vt ka: nimitegelase võimete lähenemine superkangelase omale, mõnes episoodis liig vähe vana head detektiivitööd ja liig palju actionit). Eriti hea oli sinna peale raamatut lugeda ja näha, kuidas ning mida oli adopteeritud, milliseid paralleele leitud.
Täna oli aga veidi habras olla ja nii otsustasingi, et ei hakka uude linateosesse süvenema ja vaatan mõne vana lemmiku n+1. korda üle. Ja kirjutan sellest. Õnnelikuks väljavalituks osutus samuti BBC kaasaegne kirjanduse ekraniseering ShakespeareRe-told seeriatest: "The Taming of the Shrew". Kunagi ka ETV-s näidatud. Võlus ära ja vaatan siiani ab und zu, kui väikest ergutust vaja.
"Tõrksa taltsutus" on üks populaarsemaid Shakespeare´i näidendeid, mis ikka ja jälle oma tee lavalaudadele ja kinolinadele leiab. Paraku mitte alati nii õnnestunult. Kui üks-ühele Williami teksti järgida ning sinna juurde ajastukohaseid kostüüme kanda, on parimagi tahtmise korral tulemuseks kostüümidraama, mis kaotab nii tõsiseltvõetavuses kui põnevuses. Seda ka juhul, kui kostüümid on selliste staaride nagu Elizabeth Taylor ja Richard Burton seljas ("The Taming of the Shrew" (1967)). Teisalt, kui asi julmalt kaasaega visata ja armastusloole keskenduda, kukub välja keskpärane romcom ("10 Things I Hate About You" (1999)), mida võiks ka ilma klassikule viitamata teha. Siinset filmi pean aga kinoversioonidest õnnestunuimaks. Asjale on suudetud anda värske vorm, dialoogid on vaimukad ja kohatised tsitaadidki omandavad tänu uuele kontekstile mõnuse mitmetähenduslikkuse.
Peakangelannaks on Kate Minola, noor MP, kes kandideerib parteliidriks. Ilmselt kõige raevukam ning tigedam karjäärinaine, keda olen juhtunud nägema - Alisa Freindlih kaasa arvatud ("Armastus tööpostil" (1977)). Abielu (mis esialgu samuti vaid osa edukast valimiskampaaniast pidi olema) ekstsentrilise võlgades aristokraadiga, annab Kate´ile veelgi põhjust rahulolematuseks. Kõike seda saadab sissejuhatus Londoni ropumatesse väljenditesse ja žestidesse.
Mõnusale dialoogile ja tempokale kulgemisele annavad aga tõelise elu näitlejatööd briti kino koorekihilt. Peaosades väike ja energiline Shirley Henderson ning Rufus Sewell (ilmselt ainus mees, kes võrksukad ja silmalaineri välja suudab kanda), kes ise juba võrratu paari moodustavad. Lisaks Bill Murray´ võluv tütar Jaime Murray Kate´i õe Biancana, Simon Chandler ("Kuninga kõne" (2010)) tema mänedžerina ja David Mitchell (sarjad nagu "Peep Show" (2003), "That Mitchell and Webb Look" (2006)) Kate´i sekretärina.
Särtsu lisab asjale veel ladina-ameerika lauljanna Yma Sumaci (tuntud oma erakordselt laia hääleulatuse poolest) mambomuusika saundträkilt.
Ei peagi vist pikemalt põhjendama, miks otsustasin sellele väiksele "made for TV" filmile 10/10 anda. 
Mõtlemapanev teos sugudevahelisest võitlusest vaimukas vormis.
 Värske abielupaar teel  mesinädalatele.

Sunday, February 19, 2012

"Food, Inc." / "Toidutööstus"

Veel natuke USA dokke - vandesõnadest toidutööstuse paljastamise juurde. Sel teemal on juba mõndagi filmitud ja kirja pandud. Midagi kvalitatiivselt uut siinnäidatu just ei lisanud: mõned isiklikud lood, mõned "valged rüütlid", kes võitlevad pahade korporatsioonide vastu, kurvad farmerid, üleolevad rahabossid, väärkoheldud loomad-linnud. Muidugi on teema oluline, kuid lõpptulemusena vaatavad seda siiski need, kel juba niikuinii rohelise mõtlemise pisik peas istub. Või siis hajub vahetu vaatamise kogemus igapäevaelusse, kus kolm korda päevas pead tegema kompromisse aja, rahaliste võimaluste ja tervislikkuse vahel. Omaette pointiks on ju seegi, et filmimeeskond ise lihasöömisest seni loobunud ei ole.
Nagu siitki filmist välja tuli, on toidutööstusega see teema, et ametlikult seal suurt midagi filmida ei lubata. Kui pika mangumise peale kuhugi farmi sisse lastaksegi, on ilmselt tegu "üle keskmise" kohaga, mida veel filmigrupi saabumiseks eriti klanitud. Nii piirdus siingi vastase poolele tungimine paari salakaamera ja öise filmimisega, kus toimuvast raske sotti saada. 
Mis aga torkas silma kohe avakaadritest alates, oli dokumentaali kohta kenasti läbimõeldud kaameratöö ja maitsekad vaheanimatsioonid. Sümpaatsed olid ka (aja)kirjaniku-aktivisti Michael Pollani ("The Omnivore´s Dilemma" (2006)) ja uuriva ajakirjaniku Eric Schlosseri ("Fast food nation" (2002)) sõnavõtud. Tekkis kohe huvi nende esiraamatud üles otsida.
"Toidutööstus" keskendus laia teema juures just sellele protsessile, kuidas talud on asendunud tehastega (kui keskmises USA supermarketis on u 47 000 toiduaine toodet, siis enamuse taga neist on 4-5 korporatsiooni; toit, mida süüakse, reisib aga keskmiselt 1500 miili). Keskenduti eelkõige lihatööstusele ning positiivse alternatiivina toodi välja väiketalunike toodete eelistamine. 
Kõigile, keda teema huvitab, soovitaksin tegelikult filmi asemel, või sellele lisaks, lugeda Jonathan Safran Foeri teost "Eating animals" (2008), mis võtab küll kauem aega, kuid on kõvasti põhjalikum ja mitmekesisema teemapüstitusega. Ta ei piirdu vaid USA-ga, vaid vaatleb globaalset toiduainetööstust ja ka vabakasvatusloomade tarbimisega seotud problemaatikat. Lisaks muudab teose nauditavaks muidu eelkõige romaanikirjanikuna tuntud Foeri hea stiilitunnetus ja, samuti tema poolt loodud, raamatukujundus, mis on ühtaegu kena ja mõtlemapanev. Bon appetit! 
 Michael Pollan
 Viimane vaba farmer?

"Fuck" (2005)

Steve Andersoni "Fuck" oli selline keskmiselt informatiivne, meelelahutuslik ja provokatiivne dokumentaalfilm väikese neljatähelise sõna tähendustest ja tähtsusest USA kultuuriloos. Natuke nagu need pisikesed piltidega kinkeraamatud, kuhu ühe teema kohta palju tarku tsitaate koondatud, ilma et ühtegi väga süvitsi puudutataks. Aga eks teema oli lai ka, nagu filmist selgus. Erinevad lõigud puudutasid paare nagu fuck ja religioon, muusika, sõda, kosmos, poliitika, filmitööstus, kirjandus jne.
Kõlama jäi mõte, et nagu nii palju muudki USA-s, on nulltolerants selle vandesõnagi suhtes suuresti seotud majandusliku kasuga, mida ajavad taga poliitikud ja korporatsioonid.
Lahe oli, et doki jooksul anti sõna paljudele erinevate elukutsete esindajatele, kellest igaüks probleemi oma mätta otsast vaatas. Intervjuud andsid räpparid (nt: Ice-T), pornostaarid, kirjanikud (nt: Hunter S. Thompson), koomikud (nt: Drew Carey, Billy Connolly), lingvistid, kultuuriajaloolased, hea käitumise õpetajad jpt. Lisaks vahelülitused tänavatel toimunud küsitlustele. Nojah, kohati oli montaaž liigagi tihe, nii et kahest monoloogist sai pigem dialoog, mis aga esitatud mõtted väga teravaks ja hakituks muutis, aga eks dokumentaalidki ole osa showbiz´ist.
Hunter S. Thompsonile jäi see eelviimaseks teleintervjuuks ja film ongi tema mälestusele pühendatud.
Filmitegijad pärast veel vaatasid, kuidas meedias doki pealkirjale viidatakse ja siingi oli palju erinevaid tsenseeritud variante: F*ck, F**k, F***, ****. Kokkuvõttes huvitav vaatamine, mis avab tuntud sõna uusi nüansse, natuke ajaloolist tausta ja seda, kui laialt levinud see tegelikult on. 
Venemaa võiks teha taolise filmi oma 3-tähelise sõna tähendustest, ehkki see oleks kardetavasti kordades pikem vaatamine. Eesti kontekstis sellist mõnusat ambivalentset vandesõna ei olegi. Ainus lingvistiline diskussioon, mis meenub, et on laiemat ühiskondlikku kajapinda leidnud, oli sõna "neeger" konnotatsioonide üle. Sellestki võiks täitsa põneva filmi saada. Rohkem keeledokke!

Saturday, February 18, 2012

"Kytice" / "Lillekimp" (2000)

Veidi rahvusromantilist õudust Tšehhist. Filmi aluseks tšehhi ajaloolase, kirjaniku ja luuletaja Karel Jaromír Erbeni (1811-1870) poeemid 1853. a ilmunud kogumikust "Kytice" (lillekimp, bukett). Algselt 13 folklooril põhinevast lookesest on filmi valitud 7 erineva pikkuse ja tonaalsusega lugu, mille põimib kokku paljasjalgne karjuspoiss. Muinasjutufilm täiskasvanud romantikutele.
Enamasti kurva lõpuga pildikestes astuvad üles iharad vetevaimud, nõiad, elavad surnud, kurjad kasuemad ja muud rahvalikest narratiividest tuntud tegelased. Kõneldakse riimides, nagu Erbeni poeemideski.
Imbd-is oli filmile ette heidetud "liigset pildilisust", vaimolendite inimlähedast kujutamist. Eks see ole maitse asi, minu arust sobis minimaalne arvutiefektide kasutamine siia hästi, ei hakanud 19. sajandi romantikat lõhkuma. See-eest oli aga silmailuks osavalt serveeritud looduskeskkonda ning väljapeetult kasutatud värvisümboolikat. Kui vanasti härrasrahvas rahvajutte elustama oleks hakanud, tulnuks lõpptulemus ilmselt üsna samasugune.
Lood on rohkem või vähem didaktilised. Üheks raamistajaks armastus (mehe ja naise, ema ja lapse vahel), teisalt sügav katoliiklus, usk palvetesse ning jumalanime väesse.
Ehkki lugude paigutus järgib aastaringitsüklit (kevadest läbi suve sügise ja talveni), sobib see eelkõige siiski hämaratesse sügisõhtutesse. Njoy!

Friday, February 17, 2012

"Noel Fielding's Luxury Comedy" / "Noel Fieldingu luksuskomöödia" (2012)

Praegu jookseb Suurbritannias selline sari nagu "Noel Fielding's Luxury Comedy", mida seni on eetrisse lastud 4 osa. Loodetavasti tuleb veel, ehkki keskmise televaataja maitse jaoks on tegu parajalt obskuurse tootega.
Noel Fieldingut tuntakse eelkõige ehk "IT crowd´i" ja "Mighty Booshi" järgi. Ehkki "luksuskomöödiat" võib mingil määral "Mighty Booshiga" võrrelda, on siin loobutud sellest vähesestki loogikast ja struktureeritusest, mida viimases leida võis ning saame nautida Noel Fieldingu vaba mõttevoolu, mõningate muusikaliste vahepalade ja võrratu disainiga. Sketšisarja vormis glamuur, psühhedeelia ja absurdihuumor.
Omaette võluvad on siin eriefektid, mis kasutavad rohkelt animatsiooni, jaburaid kostüüme ja popesteetikat. Ühelt poolt on saadud hakkama lihtsate vahenditega, teisalt on näha, et nendeni jõudmiseks on kulunud palju aega ja mõttejõudu. See pole sul siin mõni sitcom, kus lükkad diivani tuppa ja võtteplats valmis.
Kunstikolledži taustaga Fielding on kaasaegne renessanssmees, kes tegeleb näitlemise, laulmise, muusika- ja stsenaariumide kirjutamisega, animatsiooniga ja disainiga. Tehes seda kõike omanäoliselt ja nauditavalt.
"Luksuskomöödia" meeskond on väike ja suuresti "Mighty Booshist" juba tuttav. Pidevad ümberkehastumised, sketšide kiire vaheldumine ja ootamatud puändid muudavad vaatamiselamuse igati nauditavaks. Omamoodi jätkab see briti absurdihuumori traditsioone, mis said alguse 60ndatel pythonlastega ja jätkusid 70ndatel "The Goodies´iga". Muidugi tänapäevases ja veel mitme kraadi võrra kangemas võtmes.
Ma panen sellele sarjale 200,5/10. Sest ma saan. Ja see oli minu arust natuke lahedam kui inimlikult võimalik.

Thursday, February 16, 2012

"West & soda" / "Lääs ja limonaad" (1965)

Pärast vaimustumist Bozzetto "Allegro non troppost" mõtlesin, et peaks veel mõnd ta täispikka vaatama ja valisin välja käesoleva filmi. Algusest lõpuni vesterniparoodia, mis ei vihja niivõrd konkreetsetele filmidele kui selle žanri viletsale masstoodangule 60ndatel-70ndatel, eriti Itaalias. "Allegro non troppoga" on sel vähe ühist nii visuaalselt (väga lihtne ja minimalistlik pilt) kui emotsionaalselt (eelnevaga võrreldes kerglasem meelelahutus). Aga teisalt, mingi eriline tunnetus siin ikkagi on. Olgu selleks siis soe huumor, nutikad pisidetailid või animatsiooni eripärade maksimaalne ärakasutamine.
Lugu ilmselt vesterni-sõpradele tutvustamist ei vaja: kena tüdruk Clementine, kelle farmi - ainsat viljakat maatükki ümbruskonnas - himustab kuri võimumees ja tema kaks abilist. Olukorda toob pöörde salapärase Johnny ilmumine, kes, hoolimata oma kompleksidest, samuti osavaks relvakangelaseks osutab.
Minu lemmikuteks filmis oli aga kari indiaanlasi ühes tagaaetava postitõllaga. Nad polnudki niivõrd tegevuse osalised, kui mingi loodusjõud, mis aegajalt paikadest läbi tormas.
Co-starring: natuke alkohoolik ja natuke tuletõrjuja koer, rääkivad lehmad, teenistusvalmid surnumatjad, hobesed, kurat, inimsööjasipelgad jmt.
Soovitaks seda filmi kõigile vesternisõpradele, kindlasti pakub palju äratundmisrõõmu. Muidugi polnud kõik võtted õnnestunud, mõned näidatavad klišeed jäid lihtsalt klišeedeks siingi, ilma et mingi vaimukas lisakvaliteet oleks tekkinud. Ja nõnda tekkis kohatisi venivusi, mil mõte libisema hakkas.
Kokkuvõttes siiski täitsa tiptop vaatamine päikeselisest Itaaliast.

Wednesday, February 15, 2012

"Wonderwall" / "Imesein" (1968)

Ei teagi, kuidas seda Joe Massot´ filmi hinnata. Kena ju, et keegi 60ndatel nõuks võttis ajastu vaimu väljendada. Teisalt on sümboleid ja välist stilistikat liiga palju kokku kuhjatud, meenutades pigem kostüümidraamat. 
Tõsi on seegi, et film on tänapäevaks kindlustanud oma koha kultuuriloos, seda eelkõige tänu (tagantjärele) maailmanimedele. Tegu on näiteks esimese filmiga, millele George Harrison muusika kirjutas ja oma käe laenasid selle sissemängimisele mõned teisedki tulevased-endised biitlid. Kuivõrd tegu on "esimese katsetusega" jäägu kvaliteet kuulaja otsustada. Samas sai heli juba puhttehniliselt kannatada aastakümnete jooksul, mil film arhiiviriiulitel seisis. Teiseks suurnimeks on kindlasti laulja ja näitlejanna Jane Birkin, üks Serge Gainsbourgi võluvatest tüdruksõpradest, kellele see üks esimesi suuremaid filmirolle oli.
Sisu on lihtne: hajameelne professor avastab ühel päeval oma korteriseinast augu. Teadushuvist sellest läbi kiigates näeb ta, et teisel pool seina elavad...hipid! Alguse saab vuajeristlik seiklus, kus professorist saab modell Penny (Jane Birkin) ja tema poiss-sõbra/fotograafi elu aktiivne jälgija. Kummalgi pool seina toimuvale lisanduvad veel lüürilised kõrvalepõiked professori unenägude-unistuste näol. 
Olgu öeldud, et oma pahest hoolimata on professor tõeline džentelmen ja romantik. Tema unistused võtavad tihti rüütlilugude parodoodiate vormi, kus Penny on Botticelli Veenus ja tema poissõber San Sebastian, kellele vanahärra rõõmuga nooli rindu laseb. 
Negatiivse poole pealt, lisaks eelpool mainitud karjuvale stiilipuhtusele, võiks mainida kohatist venivust ja, well, igavust. Aastakümned on oma töö teinud ja tänapäeval otsitakse film välja ilmselt eelkõige selle ajaloolise väärtuse pärast. Mis varem võis mõjuda šokeeriva või vabameelsena, on praeguseks retro. 
Oma kaasajas jäi tema levik ja mõju erinevatel põhjustel samuti marginaalseks. Nõnda tundubki, et kogu point on kuskil kahe aja vahel kaduma läinud.