Ei jõudnud end eelmisel sügisel kuidagi ära kiruda, et PÖFFile "Artisti" vaatama ei jõudnud. Selle aasta algusest hakkas film riburada pidi auhindu, feimi ja sulli saama ning kui lõpuks ühe hea kvaliteediga versiooni kätte sain, kuulsin pooljuhuslikult, et ta taaskord Tartus kinos on ja viimasel päeval sinna ka jõudsin. Sest see on üks neid teoseid, millele kinoruum ainsaks loomulikuks elukeskkonnaks on. Saal paistis kohati ekraanil kujutatuga üheks sulavat, 20ndate esteetika rõhutas kinoskäigu pidupäevalisust ja muusika, mis siin üheks olulisimaks komponendiks tõusis, nõudis kvaliteetseid väljundeid.
Kui kohe kokkuvõteteni hüpata, siis jah, oli küll hea film ja minupoolest oleks võinud paar Oscarit igaks juhuks veel noppida.
Sedapuhku tahaksin aga veidi pikemalt arutleda (kaasaegsete) tummfilmide võimaluste ning eripära üle laiemalt (sest häid filme on ju igav arvustada).
Tummfilmid pole sugugi nii väljasurnud, kui enne "Artisti" tulekut oleks arvata võinud. Tihtipeale pole nad laiemale pildile ja kriitikute silme alla jõudnud, kuid pärast tummfilmide kuldaega on neid siiski enam-vähem järjepidevalt vorbitud ning kenasid näiteid võib leida igast aastakümnest. Võib arvata, et pärast "Artisti" edu leidub režissööre, kes just selle meediumi valivad, veelgi enam. Ja tore on - mitmekesisus rikastab, või kuidas see oligi.
"Tummfilm" on tegelikult veider termin. Tegu on ju filmiga, kus "puudub sünkroniseeritud heli", mis sisuliselt tähendab vaid dialoogi puudumist. Tegelikult saadavad head tummfilmi kaunid muusikapalad, mida siin-seal oskuslikult katkestatakse. Ja vat siis saab vaataja "tummuse" tähendusest tõeliselt aru.
Lugesin kuskilt, et vaikus piltidega jõuab meie ajju teisi kanaleid pidi, kui heliga pildid. Seega on tegu taju mõistes sootuks teistsuguse kogemusega, mis ehk publikule mõnevõrra suuremaid väljakutseid esitab, kuid kinoskäigu tunduvalt nauditavamaks (erilisemaks) muudab. "Artisti" lõpus, kui pinge kasvas, oli üsna pikk osa, kus heli täielikult puudus.
See tekitab ikka vaatajas ebamugavust, kuid muudab stseeni meeldejäävamaks. On, nagu oleks režissöör sinna kohta kirjutanud Caps Lookiga, Boldis ja punase shriftiga, tõmmates sõnumi ümber jooksma "sipelgate rongkäigu". Mäletan, et tundsin endki korraks ebamugavalt, kõht korises, hingamine tundus pooltühjas kinosaalis kuidagi lubamatult valju.
Vaikust võib kasutada üksikute helide vastandamiseks filmiski - sule kukkumine, klaasi kolksatus laual omandavad röögatuse mõõtmed. Muidugi vaid siis, kui seda vahendit kasutada pieteeditundega ja harva. Muide, üks ilusamaid tummi stseene, mida näinud olen, on umbes kümneminutiline pulmalauastseen, loomulikult filmist "Nunta muta".
Vaikus iseenesest on ju mitte midagi, see on puudumine, olematus. Kuid sea see kõrvuti mõne heli või pildiga ja sellest saab väide.
Siiski, neile, kellest film veel mööda läinud ja vaatamine alles ees - mida võib sealt oodata? Tegevustik hakkab hargnema 1920ndate lõpul Hollywoodist, kus helifilmid võimust hakkavad võtma. See seab raskete valikute ette tummfilmide tähe ja publikulemmiku George Valentini (Jean Dujardin), kes "ei oska rääkida". See on muide kuigivõrd tõsi. Prantslane Dujardin räägib tõesti inglise keelt suurte raskustega ja puiselt, nagu kõik Oscarite jagamise jälgijad kuulda võisid.
Oma edu tipul kohtab Valentin Peppy Millerit (Bérénice Bejo), alles Hollywoodi õnne otsima tulnud võluvat neidu (->armastus). Tegevuse käigus nende rollid vahetuvad - Peppyst saab tõusev täht, Valentini kuulsus aga langeb komeedina. Enne kokkupõrget maaga pakutakse aga publikule veel mitut pööret, mis seisu ümber mängivad.
Vaatajale pakutakse huumorit, romantikat, silmailu ja muud meelepärast, kuid kvaliteetses ja nauditavas vormis. Kes soovib, võib siit leida arutlusainest ka artistide-kinotööstuse-publiku keeruliste suhete üle ja leida, et jõupositsioonid on vaid suhtelised.
Näitlejatest. Parima meesosalise Oscari ja publiku südamed võitnud Jean Dujardini olen varem näinud filmides
"99 franki" (2007) ja
"Jää kõlksatus" (2010), millest siingi blogis juttu tegin. Mehe ümberkehastumisvõime on tõesti muljetavaldav: allakäinud elupõletajast reklaamilooja, joodikust kirjanik ja, lõpuks, sarmikas kinotäht. Ühist on neil rollidel ehk nii palju, et kõik on omamoodi kunstnikud, kes elus ja loomingus väga erinevaid valikuid teinud. No ja igas rollis on ka mõni kangelanna, kes oma armastusega kunstnikku püsti aitab hoida. Näitleja, kelle tegevusel kindlasti tasuks silma peal hoida.
Tema siinse ekraanipartneri Bérénice Bejo kohta on vähem öelda. Ehkki ekraanil särav, võib arvata, et tema paremad rollid on alles ees. Praeguse meediakära taustal on ta silma paistnud kui "režissöör Michel Hazanaviciuse abikaasa" ja imbd-is on isegi eraldi teema "lavastajad, kes on oma naised Oscari nominatsioonini aidanud". Suht tänamatu kuulsus tegelikult.
Kindlasti oli üheks filmi täheks ka neljajalgne Uggy, kes auhindadejagamistestki osa võttis.
Ja saigi enamus asju südamelt ära öeldud. Peaksin millalgi aega võtma ja siia teistestki tähelepanuväärsetest tummfilmidest positusi tegema, aga eks näis, ei saa veel midagi lubada.
Lahe oleks, kui enam tehtaks selliseid ajastufilme, mis kasutaksid visuaalis ajastu esteetikat. Vähem teravat digipilti, värve ja arvutil loodud erieffekte!
Ning lõpetuseks huvitav fakt, mida netis kohtasin: miks vanad tummfilmid tunduvad justkui edasikerimise peal jooksvat? Sest algul võtsid kaamerad filme üles kiirusega 16-20 kaadrit sekundis, hiljem see ühtlustati ja kõik hakkasid jooksma tänapäevase 24fps tempoga. Ka vanu filme näidatakse uue tehnoloogiaga. Nii et asi pole hoopiski selles, nagu varem oleksid inimesed kiiremini liikunud.
