Tuesday, February 14, 2012

"Просто Так" / "Lihtsalt niisama" (1976)

Viimane nädal oli nii kiire, et polnudki õieti aega midagi vaadata. Kirjutamisest rääkimata. On aeg tagasi sadulasse hüpata. Peagi peaks siia paar asisemat postitust tulema, seniks aga - lihtsalt niisama.
"Lihtsalt niisama" pakub teile 6 minutit puhast rõõmu. "Teletupsud" on täielik tragöödia selle kõrval. Selle nõukogude lühimultika tegelasteks on pikkade ripsmetega loomad, kes tantsivad, laulavad ja kingivad üksteisele lilli. Paslik sõbrapäevamults.
6 minutit tralli võid vaadata ka meie armastatud videoportaalis youtube siin .

Tuesday, February 7, 2012

"О чём говорят мужчины" / "Millest mehed räägivad" (2010)

"Millest mehed räägivad" on kaasaegne vene komöödia, küllaltki populaarne. Eelmisel aastal tehti sellele järgki "Millest mehed ikka veel räägivad", mis oli jõuluteemaline ja umbes sel ajal ka välja lasti.
Meile näidati seda filmi vene keele tunnis, aga ma läksin poolepealt ära. Ja eile, kui tuli mõte mingit "mitte eriti sügavat, kuid siiski tiptop teostusega" komöödiat vaadata, mõtlesin selle lõpuni ära näha.
Lugu on lihtne ja varemgi kasutatud: neli sõpra autoreisil, teel Moskvast Odessasse, Bi-2 kontserdile. Bi-2 muusikat oli siin filmis tee pealgi kuulda ja loomulikult oli see igati meeldiv. Tegelased on siis laias laastus: pereisa, kontorirott, naistekütt ja pragmaatik. Hüljanud oma koduse elu, töö, naised, armukesed ja tüdruksõbrad, räägitakse neist autosõidul siiski edasi. Unistatakse, filosofeeritakse. Need visioonid on esitatud kohati täitsa vaimukate tagasivaadetena, mis mõjuvad iseseisvate sketšidena. Lisaks liigendavad filmi kuulsuste sõnavõtud mehe ja naise suhete teemadel. Teiste seas nt Oleg Menšikovi poolt. 
Kandev osa filmis ongi tegelikult nendel aruteludel. Reaalseid seiklusi-sekeldusi autosõidu jooksul juhtub vaid näpuotsaga. Muidugi võivad mõnele vaatajale eksootikana mõjuda ka Venemaal nii tüüpilised teeäärsed tolmunud sašlõkibaarid, iidamast-aadamast öömaja "Hubasus" või ukraina gulinaaria, kuid need on siin vaid tapeediks.
Üldiselt astus film kindlalt varasemate road-movie võtmes komöödiate poolt sissetallatud rada, mõningate vene eripäradega (nt "fašistide" parodeerimine, eidekeste sissetoomine või kohatine jantlikkus). 1,5 tundi turvalist meelelahutust.

Monday, February 6, 2012

"Black Sheep" / "Must lammas" (2006)

Kaasaegset öko-horrorit Uus-Meremaalt. Suht kõw, et nad just tapjalammastest filmi tegid. Iga riik võiks päris oma rahvusliku õuduka teha. Eestlased siis näiteks tapjasuitsupääsukestest.
Film koondas endasse halbu eriefekte, kuhjaga lamedaid repliike ning õudusfilmi klišeede koorekihi, nii et muutus mõnusaks vaimukaks vaatamiseks. Paistis, et tegijad olid ise ka asja tehes pihku itsitanud - pilati nii New Age´i vaimust kantud looduskaitsjaid, kurje teadlasi, eluterveid  farmereid kui muidugi žanri ennast.
Tegevus hakkab hargnema ühest saareriigi lambafarmist, mida juhib kasuahne Angus. Kodupaika naaseb tema noorem vennake Henry. Peagi selgub, et käima on pandud laboratoorium, mis uurib, kuidas GMO-ga paremaid lambaid teha. Asja sekkuvad looduskaitsjad, kelle äparduse tõttu kuri aine valla pääseb. Pea kubiseb saar inimsööja lammastest, kelle hammustus inimesedki kurjadeks villakeradeks muundab. Henry, Experience (looduskaitsepiff) ja maapoiss Tucker asuvad päästele.
Looduskaitsja sööb liha! Aga vähemalt orgaanilist.

Sunday, February 5, 2012

"Valerie a týden divů" / "Valerie ja tema imede nädal" (1970)

"Valerie ja tema imede nädal" on muinasjutufilm täiskasvanutele, hea vampiirikas ja natuke ka coming-of-age lugu, kus noor tüdruk tegeleb oma perekonnaprobleemide ja isiksuse arenguga. Samas mitte kõigi teismeliste isad pole vampiirid ja natuke ka tuhkrud. 
Film oli oma ajastu nägu. Mitte niivõrd toonase Nõukogude Liidu, kui just ookeani taga möllava hipiajastu. Seda nii naistegelaste välimuses, varjamatus seksuaalsuses kui kaleidoskoopilises montaažis, mis loole teatava sürrealismi hõngu andis. Oma ajas ja kohas erandlik film.
Tegevuse keskmes on noor Valerie, keda kasvatab range vanaema. Väärikas naine satub aga isegi ahvatluste küüsi ja parseldab maja ning Valerie igavese nooruse vastu. Valeriet aitab vampiiridele ja pahelistele pühameestele vastu seista oletatav vend Orlik (Kotkas) - näitleja, muusik, boheemlane. Ning muidu positiivne ellusuhtumine. No tõesti, nii pahaaimamatut kangelannat naljalt ei leia. 
Ega siin rohkemat olegi, kuid mängulisus ja ootamatused muudavad selle loo meeldejäävaks ning paeluvaks.
Tšehhi "uue laine" kaunis näide, mis hoolimata eksperimentaalsest vormist, seob endasse vampiirifilmide traditsioone "Nosferatuni" välja. Siin ei mõju otsesed seosed ühe või teise varasemase teosega aga mitte klišeedena, vaid, värskesse vormi panduna, nende edasiarendustena. 
Ehkki siit võib leida kriitikat silmakirjaliku vaimulikkonna aadressil, kelle hirm oma võimupositsioonide pärast päädib inkvisitsiooniga, on seegi esitatud kergel toonil. Ega saa seda otseselt siduda nõukogude ideoloogia ega filmi üldise ideega. Ometi leidub neidki kriitikuid, kes filmile laiemat ajaloolist kandepinda otsivad. Näiteks nähakse Valerie vanemate tagasipöördumises paralleeli NL-st emigreerunud loovinimeste naasmisega. Ise arvan, et film elab täitsa head elu ka taoliste lisatähenduste otsimiseta.

"La Antena" / "Antenn" (2007)

Vaatasin eile nii ilusat filmi, et oleks suurest rõõmust ekraani ees pöörlema hakanud, kuid kartsin midagi kahe silma vahele jätta. Tegu oli nimelt argentiina režissööri-kinematograafi Esteban Sapiri tummfilmiga "La Antena". Täitsa mõnus on harilikele filmidele vahelduseks siukest asja vaadata, kus ei tule dialoogi jälgida, vaid pigem muusikale ja visuaalile pühenduda. Tõeline puhkus meie muidu nii tekstuaalses maailmas.
Hea meelega oleksin siia välja riputanud iga filmi 142 560 kaadrist, kuid lõpuks taandasin valiku vaid mõningatele silmailu pakkujatale. Kel screenshot´id huvi äratavad, otsigu asi üles.
Tegevus toimub antiutoopias, mida oma sünguselt võib võrrelda Zamjatini, Orwelli või Huxley´ teostega. Lugu on linnast, kus pole häält ja mida juhib telekompanii eesotsas Sinjor TV-ga. Nagu igas autoritaarses riigis, on siingi oma dissidendid: salapärane lauljanna, kes ainsana on säilitanud oma hääle; tema pime poeg ja vallandatud telekaparandaja oma perega. Nagu ütleb üks tegelasi: "Nad võisid võtta meie hääle, kuid meil on veel meie sõnad." Mitte kauaks. Ahne Sinjor TV katsub varastada ka neid.
Filmi jooksul käis mõtetest läbi hulgaliselt kultuurilisi seoseid. Lisaks eelpool mainitud kirjanikele võib filmimaailmast tuua paralleele nii teiste kaasaegsete tummfilmide "Tuvalu" ja auhindu noppiva "Artistiga" kui Tim Burtoni sünge fantaasiaga. Mitmed kaadrid meenutasid ka kaasaegset koomiksikunsti, mis ekraanile jõudis "Sin Cityga". Oma kaleidoskoopilisuse ja kohatise plakatlikkusega võib seda seostada veel nõukogude avangardkinoga.
Film on hästi ära kasutanud mitmeid iseenesest lihtsaid eriefekte. Esineb animeeritud episoode, peegeldusi jm vanakooli esteetikat. Sisult võib seal leida nii passiivse tarbimise, autoritarismi kui kapitalismi kriitikat.
Ühtteist ka miinuspoole pealt. Nii kenasti loodud fantaasiamaailmas oleksid võinud olemata olla viited otsestele ajaloolistele jõududele - natsi-Saksamaale ja Nõukogude Liidule. Kohatu tundus ka juudisoost lunastaja paralleeli sissetoomine lõpuosas. Tekkis mulje sümbolilisest ülekoormatusest. Lisaks oli mõningaid metafoore liig täht-tähelt tõlgendatud. Annan need puudused loo jutustamisel aga esteetilise elamuse eest andeks ja panen asjale täispunktid tänapäeval nii haruldaseks jäänud tummfilmižanri eduka jätkamise ning pildikeele võluva ärakasutamise eest.

Saturday, February 4, 2012

"Possible worlds" / "Võimalikud maailmad" (2000)

Selline kena ja lihtne film, lõpuni välja peetud. Ei teagi, kuidas seda nimetada - teaduslik põnevusfilm? Veidi romantikat, veidi sci-fi´d... Tõstatab rohkem küsimusi, kui neile vastab, aga hirmus huvitav on vaadata. Tegelased on sümpaatsed, näitlejad mängivad hästi. Sinised, külmad toonid. Vesi, palju vett - alateadvuse sümbol. Kaunid üleminekud aja- ja ruumi vahel. Minimalistlik filmikeel. Vaoshoitud dialoogid. Hea töö Robert Lepage´i käe alt.
Vaataja astub sündmustikku mõrvajuhtumi lahendamisega. Selle ümber hargneb mitmetasandiline lugu, mille keskmes on mees George Barber (Tom McCamus), kes reisib paralleelmaailmades, et olla koos armastatud naisega (Tilda Swinton). Näib nagu lihtne lugu? Ilmselt küll, kuid oluline on, kuidas seda meile räägitakse - pisikesi üllatusi ja pöördeid leidub lõpuni ning publikut hoitakse teadmatuses, kas näidatav on "tegelikkus" ( ja kui, siis milline? ), haiglaslik ettekujutus või kellegi kaval manipulatsioon.
Huvitaval kombel juhtusin samal õhtul vaatama Roald Dahli lühijuttudel põhineva sarja "Tales of the Unexpected" (millest ka peagi kirjutan) episoodi "Mary and William", mille teemapüstitus ja -lahendus suht samad olid, ehkki vanamoodsamas võtmes. Ma siin kummagi sisu põhjalikumalt avama ei hakka, muidu spoilerdan veel ära, kuid soovitan pärast "Võimalike maailmade" vaatamist ka ülalmainitu üles otsida ja boonusena ära vaadata. Ning küsida, mis asi see inimene siis üldse on.
Sellise metafüüsikaga siinses maailmas lõpetangi.

Tuesday, January 31, 2012

"Film d'amore e d'anarchia..." / "Armastus ja anarhia" (1973)

Ei saa muidu, kui tuleb alustada kaameratöö kiitmisest. Kas on see siis itaallaste ilumeel, mis kõik kenasti kuldlõikesse ja sümmeetriasse sätib või lavastaja-stsenarist Lina Wertmülleri isiklik täiusepüüdlus, kuid käesolevat filmi võiks vabalt kasutada kompostiooni õppematerjalina. Niivõrd läbimõeldud oli iga kadreering. Hea kaameratöö ei nõua erilisi võttepaiku ega rekvisiite, vaid vilunud silma ja olemasolevate objektide oskuslikku ärakasutamist, eelkõige võimet neid uue nurga alt näha. Selleks pakkus Rooma kaunis arhitektuur ohtralt võimalusi, kuid harmooniataotlus ja hea maitse saatis kogu filmi, võttepaigast olenemata.
Tegevus toimub Mussolini-aegses Itaalias, kus lihtsameelne maapoiss Antonio (Giancarlo Giannini, keda Wertmüller on kasutanud paljudes teisteski oma filmides) otsustab hakata anarhistiks ja sooritada Ducele atendaat. Ta saabub Rooma, et konspireerida anarhistliku prostituudi Saloméga (Mariangela Melato). Saanud varjupaiga kohalikus lõbumajas, raskendavad tema olukorda aga mitmed emotsionaalsed faktorid, eriti armastus. 
Üldiselt on tegu melodraamaga, milles esineb mitmeid tragikoomilisi momente. Seda eriti lõpustseenide vältel, kus Antonio täielikult pea kaotab. Taoline realism ühelt poolt naeruvääristab, teisalt inimlikustab anarhismi. Tegu on ka väga itaalialiku filmiga, kus on küllaga tuliseid dialooge ja kauneid laule.
Paar tundi kütkestavat vaatamist on garanteeritud.