Friday, January 6, 2012

"At Last the 1948 Show" (1967)

Kui mõned näod ära vahetada, võiks seda vabalt Monty Pythoniga segi ajada. Tegu ongi kultussarja otsese eelkäijaga, mida kahe hooaja jagu vändati. Sarja saatus on traagiline: algsest 14 episoodist enamus hävis hilisema telearhiivi korrastuse käigus, John Cleese´il õnnestus päästa 2 originaali, veel mõned taastati ümbersalvestuste põhjal. Sarja heli on täielikult olemas tänu eraldi avaldatud LP-dele.
Videomaterjalist on praeguseks veel kaotsis neli, viis osa on täielikult taastatud ja viis poolikud. Need viis täielikku on tänaseks ka DVD-na välja lastud ja kõigile kättesaadavad.
 Kaader põnevussarjast "Mice Cry Softly Charlotte"

Stsenaariumi autoriteks on John Cleese ja Tim Brooke-Taylor. Sketšides astusid lisaks neile üles Graham Chapman ja Marty Feldman. Pealkiri viitavat BBC halvale harjumusele sarju arhiiviriiulitel hoida ja kuudepikkuste hilinemistega eetrisse saata.
Absurdihuumor on suunatud eelkõige madalaeelarveliste TV-saadete, ametnike, müüjate ja inglise viisakuse vastu. Paari siin esitatud sketši võis hiljem näha veel filmis "How to irritate people" (1969) (tüütu saatejuhi monoloog sõnavabaduse teemal võeti üle üksüheselt, veidi kohandatult ka julma televiktoriini episood John Cleese´iga peaosas). Ning mõningaid on taasesitatud Monty Pythoni raames.
Kui kaht sarja veel omavahel kõrvutada, torkas silma, et siin kogu tegevus stuudioseinte vahel üles oli võetud, sellal kui Monty Python ka laiahaardelisemaid esinemisi vabas õhus pakkus. No ja oli see siis märk kogenematusest või muust, kuid siin-seal võis näha, kuidas mehed ise oma totruste peale muhelema hakkasid.
Hea inglise absurdihuumor ja kindla peale vaatamine. Üht ägedat sketši võib vaadata ka youtube´s SIIT.
Sketše juhatas sisse tüütuvõitu blondiin Aimi MacDonald. 
Võibolla mitte ainult Monty Pythoni eelkäija?

Thursday, January 5, 2012

"Subway" (1985)

Luc Bessoni üks esimesi filme. Nagu oodata võib, on siin natuke romantsi, head mussi ja küllaga põnevust. Võrreldes tema hilisemate/tuntumate filmidega kulges tegevus rahulikumas tempos, võibolla kohati venides, kuid üldiselt oli täitsa hea vaatamine. 
Tegevus toimus pealkirjale vastavalt Pariisi metroo maa-alustes tunnelites, käikudes ja koobastes. Põnev oli vahtida neid urkaid ning mänguliselt ja loovalt oli seda ruumi kasutatud, tagades kõik vajaliku erinevate sündmuste setting´uteks. Värvid olid ka ilusad, oma suurte pindade ja tehisvalgusega lõid nii sinised, punased kui kollased särama.
Lugu saab alguse kui Fred (Christopher Lambert) röövib mafiooso kaunilt abikaasalt ühe olulise kausta. Fredile kaust ise nii oluline polegi, kuid annab põhjust Hélénaga (Isabelle Adjani) jälle kokku saada. Ühes Hélénaga tuleb maa alla muidugi ka hunnik maffiamehi. Lisaks püüab metroos korda tagada kohalik politseitiim. Fred läheb nii maa-alla, kui üldse saab - ta võtab oma tiiva alla kohalik subkultuur, mis elatub leidudest, vargustest ja metroost ning veedab oma aega bändi tehes, juues ja politsei eest põgenedes.
Ühes kõrvalosas, trummarina, võib muide näha noort Jean Renod.
Selline mõnus 80ndate punk- ja urbanistlikust esteetikast küllastunud film ongi. No deep shit.


Wednesday, January 4, 2012

"Золотой теленок" / "Kuldvasikas" (2005)

See kaheksaosaline teleseriaal  on palju kriitikat saanud, eriti 1968. aasta filmiversiooniga võrreldes. Ekraniseeringu arvustamine on alati tänamatu tegevus, eriti kui tegu on sedavõrd populaarse teosega nagu Ilfi ja Petrovi "Kuldvasikas", veelgi enam nii, kui Sergei Jurski ja Leonid Kuravljov end publiku jaoks vastavalt Ostap Benderi ja miljonär Koreiko rollides tugevalt kinnitanud on.
Siiski sooviksin siinkohal teose uusversiooni rehabiliteerida. Eeldusel, et mida rohkem, seda uhkem ja väärikas raamat vääribki tõlgenduste paljusust.
Koreiko redutab.
Esiteks on tegu kahe üsna erineva meediumiga - kinodele mõeldud film vs teleseriaal. Oma kaks korda pikema kestvusega jõuab sarja tunduvalt rohkem, tuues sisse enam detailsust raamatu tegevustiku järgimisel. Teisalt kaotab ta sellega mõneti teravuses ja võib, olenevalt vaataja ootustest ning harjumustest, venima hakata. Minu arust oli tegu siiski mõnusa õhtuse vaatamisega. Sündmused olid jaotatud nii, et osad katkesid põnevuse haripunktil ning pikema kestuvsega võideti loomulikkuseski.
Raamat on siiski kohustuslik eellugemine, muidu võib mõningate tegelaste sissetoomine ning seos ülejäänuga arusaamatuks jääda.
Tehniliselt ei tasu samuti taga nutta nõukogudeaegseid mängufilme, sest, olgem ausad, kinematograafiliselt on tänapäevaste lahendustega ikka väga ilus asi tehtud. Muidu kena kaameratööd ja 1920ndate olustikku vürtsitavad animeeritid vaheklipid ja arhiivikaadrid, mida maitsekalt sobivatesse kohtadesse on pikitud. 
Lisaks sisaldavat uusversioon mõningat tsenseeritud materjali, mida varem trükkigi ei lastud.
Ja nüüd siis valuküsimuse juurde - näitlejad. Oleg Menšikov Ostap Benderina sobis minu arvates oma liikuvuse ja plastilisusega kui rusikas silmaauku. Ootamatute üleminekutega vaheldusid temas mängulisus ja ähvardavus, mis kohati meenutas tema osatäitmist Mitjana Nikita Mihhalkovi "Päikesest rammestunud" filmides. Ühine oli ju ka kahekümnendate õhustik ja koguni mõned stseenid (vrd gaasiõppuseid või saluteerimist tribüünil ootavale Koreikole).
Ehkki Menšikovi osatäitmise tugevuses ollakse üldjuhul ühel meelel, leitakse et kõrvalosad on seda nõrgemad. Nende rollid on väiksemad, näitlejatevalik juhuslik ja paratamatult sunnitud Menšikovi varju jääma. Nojah, tuleb nõustuda, et ei kahvatu Koreiko (Aleksei Devotšenko) ega lustakas Šura (Nikita Tatarenkov) erilist mitmekülgsust ei pakkunud, jäädes esimeses osas välijatöötatud niššide juurde kogu seriaali jooksul. No ega kõiges ei võidagi. 
Kokkuvõttes meeldiv vaatamine. Raamatut üle ei trumpa (ega ei peagi!), aga 1968.a versioonile, minu arvates, ka suurt alla ei jää.
"Antiloobi" meeskond.
Rio de Janeiro.

Monday, January 2, 2012

"Surprise! 12 Filme von Veit Helmer" / "Üllatus! 12 filmi Veit Helmerilt" (2006)

Veit Helmeri lühifilmide antoloogia koondab endasse režissööri lühifilme aastatest 1989-2005, peegeldades endas üsna hästi tema arengut nii tehniliselt kui teda huvitavate teemade osas. Veit Helmer on andekas novellist, kes suudab 5-13 minutiga ning lihtsate vahenditega tabavalt edasi anda lugusid inimestevahelistest suhetest. Praegu on tema arvel 4 täispikka mängufilmi, ehk 3 korda vähem kui lühivorme.
Kui enamasti keskendutakse filmides inimestevahelisele dialoogile, siis Helmerit huvitab nende vaikimine. Žestid, inimeste üksiolek, pilgud, liigutused. Veel meeldib mulle tema tehniline mitmekesisus - enamasti 35mm lindile võetud filme on erinevalt töödeldud, on käsitsi värvitud, mustvalget ja animeeritud filmi. 
Tema tegelased on lihtsad inimesed - mehaanikud, rongijuhid, müüjad jne. Keskseks teemaks filmides on armastus. Tihti räägib lugu meestegelasest, kes häbelikkuse tõttu või muudel põhjustel valib ebahariliku viisi oma tunnetest teada andmiseks.
Veit Helmer korraldab ka filmi workshoppe"35 mm film 7 päevaga", kus õpilastele antakse ülesanne koostada stsenaarium 5-minutilise tummfilmi jaoks etteantud teemal, otsida näitlejad ja filmimispaigad ning siis sõidab Veit 7 päevaks kohale, juhendab filmimise ning montaaži osas ja annab viimase lihvi. Sellest tulenevalt ka mitmekesised filmimispaigad - Indoneesia, Gruusia, Aserbaidžaan jne. Ehkki valminud koostöös filmiüliõpilastega, on needki filmid äratuntavalt helmerlikud. 
Kogumiku tase oli arusaadavalt ebaühtlane, kuid kes tosinat lühifilmi läbi vaadata ei viitsi, siis soovitaksin näha vähemalt  "Aknapuhastajat", "Üllatust", "Kaspia pruuti" ja "Lõbumaja".
Järgnevalt lühikesed filmitutvustused, kronoloogilises järjestustes:
1. "Tour d´Amour" (1989)
Mees jälgib igapäevaselt oma aknast mööduvat naist, julgemata teda kõnetada. Lõpuks, esinedes telefonioperaatorina, õnnestub tal kokku leppida ühine väljasõit.
2. "Die Räuber" / "Röövlid" (1990) 
Põhineb lõdvalt Schilleri samanimelisel näidendil. Amalia ärkab oma rüüstatud lossis. Tõrjudes ebameeldiva Franzi kohmetuid lähenemiskatseid, hoiab ta oma väärikust traagilise lõpuni. Võib näha kui allegooriat Saksamaa lähiajaloost.
3. "Zum Greifen" / "Haardeulatuses" (1992)
Armunud kraanajuht jätab tüdruku korteri rõdule igal hommikul kingitusi, võites armastuse, kuid kaotades töö.
4. "Der Fensterputzer" / "Aknapuhastaja" (1993) 
Tornrestorani koristaja ja aknapuhastaja vaheline kiindumus saab saatuslikuks jõhkardist ülemusele. Mõningate B-kategooria õudusfilmielementidega efektne lugu.
5. "Tour Eiffel" / "Eiffeli torn" (1994)
Itaalia turist Pariisis. Egoistlik ning materiaalsete huvidega mees saab ebaõiglase süüdistuse "Mona Lisa" röövimises.
6. "Surprise!" / "Üllatus!" (1995)
Armastava mehe peaaegu saatuslikuks saav hommikukingitus oma naisele. Iga kaader näeb selles käsitsi värvitud filmis välja nagu sajandialguse postkaart.
7. "Hati-Hati, Malam-Malam!" /  "Öösel ole ettevaatlik!"
Jakartas takso võtmine võib hääletajale ohtlikuks osutuda. Või siis taksojuhile. Valminud koostöös Jakarta filmiüliõpilastega.
8. "Uzbek Express!" / "Usbeki ekspress!" (2001)
Jälle üks workshop´i film - Usbekistani üliõpilastega. Räägib loo üksikust vedurijuhist, kes kutsub endaga reisule kena vaksalikoristaja.
9. "Freudenhaus" / "Lõbumaja" (2001)
Vanadekodu elanikele valmistab rõõmu kena noormees, kes neile igapäevaselt lõunasööki toob. Vaimukas vaade vanade inimeste noortele rõõmudele. Nende eeliseks on kavalus.
10. "Hundeleben" / "Koeraelu" (2004)
Filmitud Kasahstanis, samuti koolituse raames, ning räägib sümpaatsest hulguspoisist, kes muretseb kingitust oma neljajalgsele sõbrale. Kõige nunnum film kogumikul.
11. "Georgian Summer" / "Gruusia suvi" (2004)
Mida gruusialased suvel teevad? Noored peavad igatahes mägedes piknikut kitarrimängu ja veini saatel ning võitlevad härgadega. Siitki ei puudu oma armastuslugu ja kõrvalliin vanameestega.
12. "Caspian Bride" / "Kaspia pruut" (2005)
Minu lemmikfilm kogumikult. Filmitud Asebaidžaanis, visuaalselt kaunis (handcoloriert), lihtsalt teostatud ja sisukas lugu viib meid naftaväljade keskele, kus elab sümpaatne hulgus. Ta käib omale prügimäelt tarvilikku otsimas ning ühel päeval leiab kauni, vähekasutatud mannekeeni. Pygmalionliku loo lõpetab pruudi õnnetu uppumine naftaloiku.

"Большой секрет для маленькой компании" / "Suur saladus väikesele seltskonnale" (1979)

Mul oli selline mure, et igakord kui juhtusin kuulama Sojuzmultfilmi soundträkki, jäid kummitama kaks laulu: ilus, kurb ja lüüriline lauluke lendavatest hobustest ning oma viisiga haarav lugu koerte raskest elust. Et asjasse selgust tuua, otsisin üles multika, kust need lood pärit olid: "Suur saladus väikesele seltskonnale". 
See lühike animatsioon räägib, kuidas Koer, Kass ja Hobune läksid kord mööda võluteed ja vaatasid võluteleskoopi, kus igaüks nägi oma väikest saladust. Edasi külastasid nad oma saladuste planeete, kuid loobusid oma unistustest-saladustest sõpruse heaks.
Tehniliselt-visuaalselt see multikas suurem asi ei olnud, selline räpakalt tehtud ja kuidagi "suvaline", aga need laulud... Kuulake neid parem ise. Laulu lendavatest hobustest "Летающие лошади" võite leida siit kutsude loo "Собака бывает кусачей" aga siit . Huvi korral on kogu mults saadaval juutuubes siin .

"Rat Race" / "Miljonijaht" (2001)

Teiseks komöödiaks, mis aastavahetusele järgnenud vässust üle aitas saada, oli absurdne ja tempokas "Miljonijaht". Tegu oli sellise great chase tüüpi filmiga, milliseid Hollywood 60ndatel üsna palju tootis, kuid viimasel ajal unarusse on jätnud. Võib arvata, et stsenaariumi kirjutamine taolisele filmile pole lillepidu - tegelasi on palju, kõik rabelevad samal ajal ja samas suunas ning üheaegselt põnevust hoida, seoseid luua ja loogikat järgida on päris keeruline. Andy Breckman (ka populaarse telesarja "Monk" stsenarist) sai sellega aga suurepäraselt hakkama. Naerda sai iga paari minuti järel ja üllatavaid olukordi jagus lõpuni.
Lisaks stsenaariumile tuleb kiita komöödiafilmide kahurväge, keda siin näha võis - alates John Cleese´i, Rowan Atkinsoni ja Whoopi Goldbergiga ning lõpetades Seth Greeni, Amy Smarti ja Wayne Knight´i osatäitmistega.
Õnnelikud väljavalitud.
Lugu ise oli siis selline: Las Vegase kasiinoomanik Donald P. Sinclair (John Cleese) on otsustanud oma parimatele "klientidele" korraldada eksklusiivse kihlveo - võiduajamise inimosalistega. Juhuse tahe ilmutab end mänguautomaadist tõmmatud eriliste müntide näol. Pakkumine on lihtne - kes esimesena jõuab ühe New Mexico linna raudteejaama hoiukapini saab seal peituva 2 miljoni dollari omanikuks. Järgneb meeletu võiduajamine kõikvõimalike tehniliste viperuste ning ootamatute kohtumistega.
Režissöör Jerry Zucker ("Airplane!", "Top Secret!" jmt) pakub taaskord kerget meelelahutust ja head naeru. Ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat.
 Ja panusepanijad.

"Napapiirin sankarit" / "Polaarjoone sangarid" (2010)

Uue aasta esimeseks filmiks juhtus olema meeldiv soome komöödia "Polaarjoone sangarid", mis tumeda enesekohase huumoriga pakkus paralleele eestlastegi eluolule (vt ka enesetapud, alkohol ja töötus). Inglisekeelne pealkiri "Lapland Odyssey" võtab filmi sisu üsnagi kenasti kokku - tegu on roadtrip´i tüüpi filmiga, kus Janne (noormees ikkagi) koos oma kahe sõbraga peab öö jooksul hankima digiboksi või muidu jätab pruut ta maha. Ehkki teekond viib neid vaid 200 km kaugusele Rovaniemisse, saab retkest eneseavastuse- ja proovilepanekute teekond ühes rohkem või vähem eluohtlike ning vaimukate olukordadega.
Minu jaoks oli see suuresti keskkond<->inimesed teemaline film. Kuskil kaugel pimedas ja lumises põhjas elavad töötud noored mehed, kelle elu möödub suuresti kõrtsi ja voodi vahet liikudes ning kellele lihtsa tehnilise vidina ostmine võib ületamatuks takistuseks osutuda. Tundub, et ega seal olegi suurt muud teha, ümbritsev maastik on pime mets ja lage lumeväli, ainsaks turismiatraktsiooniks puu, mille otsa viis põlvkonda minategelase esivanemaid (kõik mehed) end oksa olid tõmmanud. 
Ehkki naisi näeme siin vaid näpuostaga - eelkõige Janne tüduksõbra Inari näol, on neid kujutatud hoopis meelekindlamate ja tegusematena. Nad on nii liikumapanevaks kui kordahoidvaks jõuks ning sootuks lähedasemad "tugevate põhjamaalaste" stereotüübile.
"Polaarjoone sangarid" ei muuda arvamust tumedast, emotsioonaalselt ökonoomilisest põhjamaa filmist, kuid mingi päiksekiire toob siia oma eneseiroonilisuse ja ausa luuserlikkusega ikkagi.
Sobib väga hästi pühadefilmiks.