"Dragan Wende. West Berlin" (2013)

Veidi tagasivaatavalt ühest selle aasta Maailmafilmi ägedaimast filmi - endise Lääne-Berliini immigrantide värvikast elust pajavast "Dragan Wendest". Üldse torkas tänavune Maailmafilm positiivselt silma programmi mitmekesisusega nii stilistika - vanast heast vaatlevast antropoloogiast mängufilmiliste eksperimentideni - kui teemavaliku osas. Senisest 3 päeva pikem festival pakkus hea ülevaate, mis dokfilmide maailmas teoksil on ja suuremal osal linastustest oli ka publikul endal võimalik režisöörilt kas siis saalis või skype´i vahendusel nähtu kohta aru pärida. Kohal oli "Dragan Wendegi" režissöör - Dragan von Petrovic (snd 1978), noor serblane ja filmi protagonisti vennapoeg. 

Filmi suurimaks tugevuseks olid värvikad tegelased - kamp otsekohese suupruugiga vanamehi, endisi diskokuningaid, pisisulisid ja sutenööre. Kunagistest jugoslaavia immigrantidest olid aastakümnete jooksul saanud tulihingelised lääne-berliinlased, kes avaldasid nördimust müüri langemise üle ja leidsid, et see oli Berliini allakäigu algus. Kuldaeg jääb nende jaoks 70ndatesse, mil nad tühjade taskute ja suurte ambitsioonidega Lääne-Berliini jõudsid ja otse selle meelelisse ööellu sukeldusid. Seda diskoajastu vibe´i annavad siin edasi mitmed arhiivikaadrid (kodutöö on olnud põhjalik ja leitud mõndagi huvitavat), aga eelkõige saundträkk, mille autoriõigustele kulunud ka lõviosa filmi eelarvest. Pop Topsi "Mamy Blue´d" kuulasin veel nädal aega järele...

Räägime siis filmi eetikast ja esteetikast. Ehkki üleni dokumentaalkaadritel põhinev, mõjub "Dragan Wende" väga mängufilmilikult, mis on suuremas osas saavutatud tiheda montaaži, vahetiitrite ja muusikaga. Siin-seal ilustuseks ka mõned selgitavad animatsioonid. Kes ainsatki Quentin Tarantino filmi näinud, võib kärmelt tema ja Dragani vahele paralleeli tõmmata. Tõesti-tõesti pärastises intervjuus mainib noor filmitegija isegi oma eeskujuna Sally Menket - filmimontööri, kes on töötanud enamuse Tarantino filmide kallal ja keda Tarantinogi on nimetanud oma ainsaks tõeliseks kaasautoriks, kes suudab tema ideid õiglaselt edasi anda. Menke mõjude hulka võib lugeda nt lõikude lõpetamise stopp-kaadrina ja üle ekraani ulatuvad erksavärvilised vahepealkirjad. "Dragan Wende" on hiilgav näide, kuidas panna mängufilmi tehnilised väljenduvahendid dokfilmi teenistusse ning sobitada need nii teemade kui tegelastega. 

Ja ometi on "Dragan Wende" antropoloogiline film par excellence - Dragan von Petrovic elas kogu filmimise aja oma onu juures, jagades temaga nii argimuresid, toitu kui töökohti. Mitmeaastase võtteperioodi jooksul vahetus filmimistehnika ja süvenesid suhted. Vahel viskas nooremal Draganil oma iseteadvast onust üle, enamgi veel vihastas aga ekstsentriline onu oma uudishimuliku vennapoja peale. Kumbki ei kannatanud aga kord aastas Serbiast pensioni järele saabuvat vanaisa, kes omakorda ei armastanud Berliini.

Mis eetikat puudutab, siis on "Dragan Wende" heaks näiteks sellegi suhtelisusest. Mõned minevikupattude paljastused on üsna suurejoonelised (eeldusel, et tegu pole vaid napsis onude jauramisega) ning, nagu ikka, saab kõik head jutud ära räägitud köögilaua taga, õlu näpu vahel ja sigarett hambus. Vaataja viiakse küll lähedale, kuid kas osalised ise ikka andsid aru, et ei aja juttu ainult kalli sugulase, vaid ka rahvusvaheliste festivalide publikuga? Noh, muidugi näitas Petrovic peaosalistelegi filmi. Neile igati meeldis. Kui ta Draganilt uuris, kas võib ikka õlled ja suitsud sisse jätta, tekitas see vaid imestust "A kas joomine on siis mingi paha asi?". Maailmafilmil osalemise kohta pärinud ta vaid, kas siit ka mingit rahalist kasu võib loota.

Aga, nagu algul öeldud, just värvikad tegelased oma elukogemustega on filmi suurim rikkus ning "Dragan Wende" täidab igati antropoloogilise filmi peamise ülesande - vahendada meieni maailmavaateid ja kultuurikogemust neilt, kes ise selleks võimelised pole või sest ei huvitu. Mingi valge auk saab jälle mõtestatuks ja osa berliini/euroopa ajaloost muutub kuuldavaks, nähtavaks ja kaasahaaravaks. Igati lahe film inimeste identiteedi, ühiskondlike muutuste ning Ida ja Lääne sulami võimalikkusest. Jääb üle vaid loota, et endal Dragani vanuses sama eluterve suhtumine ja lugudepagas taskus on. 

Muide, kampsik, mida Dragan von Petrovic kandis, olevat kah onu Dragani kingitud 

ja kuulus ühele Berliini bordelli turvale.

Veidi ka nimemaagiast - die Wende tähistab saksa keeles nii suurt muutust üldiselt kui Berliini müüri langemist konkreetselt ja on ühtlasi perekonnanimi, mille Dragan omale Berliinis elades valis.

"Mood Indigo" (2013)

Michel Gondry´ "Mood Indigo" on küll iga sünesteetiku unenägu (lõputuuride poole pigem luupainaja) - muusika, mida saab maitsta; tantsukäigus muunduvad jäsemed; raamatud tablettide kujul; päikesekiirtesse komistamine; varjude purukssõitmine; satikana põgenev uksekell, lõrisevad kingad jne, jne. Tema maailmataju on tunnetuslik, mitte kirjeldav ja üsna hästi õnnestub tal neid tajusid ka publikule edastada. Peamisteks abivahenditeks mitut sorti vanakooli eriefektid, eelkõige erinevad animatsioonitehnikad - piksillatsioon, nukufilm, joonisfilm. Kusjuures nendegi tehnikate vahel liikudes on ta teinud mitmeid üllatuslikke valikuid ja tõlkinud nt trikkfilmile omaseid mänge hoopis nukufilmi keelde.

Aga sisust. Sisuliselt on see üks ülimalt bourgeois´ armastuslugu. Alguses nenditakse, et "Colin oli piisavalt jõukas, et elada töötamata..." ning siis keskendutakse armastusele ja filosoofiale. Kui juhtub, et Colini armastatu haigestub ja raha otsa hakkab lõppema, on Colin segaduses ja katsub tööle minna. Paraku on kõik töökohad ühe inimliku inimese põhimõtete vastased. Niisiis algab allakäik, kus tegelaste elutraagikat saadab endisest pillavast elustiilist loobumine.

Suurt lugu nagu polegi. Samuti ei ilmuta tegelased erilisi arengumärke ja pole isegi teab mis sümpaatsed. Samas on viis, kuidas Gondry oma lugu jutustab sedavõrd kaunis, et lugu ise muutub teisejärguliseks. Samahästi võiks ta kalatöötlemistšehhi kuukvoote edastada, ma ikka vaataks suu ammuli tema maagilist realismi ja stiilide ning tehnikate segamist. 

Kunagi ammu olen Gondry´lt näinud "Uneteadust" (2006), millest mäletan samuti mingeid unenäolisi stseene ja kaltsuhobuse elluärkamist. See jättis üsna indie filmi mulje. Nüüd on aeg edasi liikunud, kuulsust ja võimalusi juurde tulnud ning kujunduses ollakse pillavamad. Ka on peaosades prantsuse staarid Romain Duris ja Audrey Tautou. Kohati on ehk detailirohkuse ja nutikusega liialegi mindud, silm ei jõua kõike haarata ja mõistus oma kohale asetada (algusminuteidki pidin mitu korda üle vaatama, et pealkirja screenshot´i leida - see oli ühele jahusele bepop´i plaadile kirjutatud). 

Aga neist pisivigadest hoolimata on tegu igati kauni kaasaegse sürrealismi näitega.

"Harold and Maude" / "Harold ja Maude" (1971)

Sõpruses alanud ameerika kultusfilmide festival "Freedom Fries" andis põhjust üle vaadata Hal Ashby musta komöödia "Harold and Maude". Loo autor Colin Higgins kirjutas selle algul California ülikoolis stsenaristika magistri lõputööna. Hea asi läks ringlusesse ja jõudis Paramounti stuudiotesse, kus nõustuti teost ekraniseerima. Higgins oli veel režissööritooli istumiseks liiga roheline, kuid andis oma õnnistuse Hal Ashbyle, kelle kõrvalt ka ise filmikunsti õppima asus. Mehed jäid tulemusega rahule, ehkki kinokassades see suuremat sisse ei toonud. 

Filmi põhjal anti välja veel raamat, mis omakorda kohandati näidendiks...kusjuures algul oli Higgins lugu just lavalaudadel ette kujutanud. 1978. a lavastati "Harold ja Maude" Eestiski, nimiosades Velda Otsus ja Urmas Kibuspuu. 

60ndate USAs kohtuvad kaks nihilisti - varastes 20ndates Harold ja 80. juubelile lähenev Maude. Neid seob kiindumus matuste ja surma vastu. Kui Harold püüab surmaga täita mingit eksistentsiaalset tühjust, mis heaoluühiskonna ülemisel redelipulgal kasvanud poissi vaevab, siis Maude´ile on surm vaid loomulik osa elust, mis terviku osana omaks tuleb võtta. Vihjamisi antakse mõista, et vanadaam on II ms ajal Euroopas hullematki üle elanud ning Vietnami sõja koledused teda enam ei morjenda, tema kasvab ikka päikese poole. Alguse saab ilus armastuslugu, kus kohtingupaikadeks surnuaiad, lammutusplatsid ja jäätmeväljad.

"Harold ja Maude" on igati oma ajastu film ja nõnda vägagi nostalgiline vaatamine. Alates Cat Stevensi magusnukratest hipiballaadidest, Maude´i lillefilosoofia, vesipiibu ja musasessioonideni. Taustaks satiiri sõjaväe ja politsei aadressil, aga ka wannabe hipinduse ning kiriklike institutsioonide arvel. Tegelikult on üldse vähe neid ühiskonna alustalasid, mida Ashby-Higginsi  teos rohkem või vähem ei puudutaks. Ja praegugi kostis kinosaalist jahmatanud ahhetusi, kui hommikuvalgus Haroldi ja Maude´i esimest koosveedetud ööd valgustas. Siuke elurõõmus film olemise talumatust kergusest. 

*Kangema ja kaasaegsema versioonina samal teemal tasub veel vaadata kanada režissööri Bruce LaBruce´i "Gerontofiiliat" (2013), kus põlvkondadevahelist armastuslugu on vürtsitatud gei- ja rassitemaatikaga.

"Harold ja Maude" Draamateatris 1978.

"The History of Future Folk" / "Tulevikupärimuse ajalugu" (2012)

Üks igati muhe maailmalõpukomöödia tegijatelt, kes ilmselgelt kodus B-kategooria sci-fi kaanonitega, kuid neid üleliia tõsiselt ei võta, vaid pigem ootamatute komponentidega täiendades mingiks paroodiliseks situatsioonikomöödiaks pööravad. Filmi algus võibki teemavõõra vaataja ära petta - selline rahulik, lüüriline ja turvaline, kuid pärast kaaspeategelase Kevini maandumist saab alguse tõeline ufoabsurd.

Lugu ise on lihtne, ehk mõnele kergemale romkommile paslik - kindral Trius tuli planeedilt Hondo koloniseerima Maad ning hävitama inimkonda, kuid armus siinsesse muusikasse ja naisesse. Nüüd suhteliselt edukat bluegrassi mängijat ning väikse tüdruku isa saadetakse tapma kohmakas palgamõrvar, kes samuti muusika võlude küüsi langeb. Mehed moodustavad mõnusa kantriduo, kuid saabub veel kolmaski kurikael...Universumi saatus on hädaohus ning ainsad, kes võivad aidata, on kaks ämbrilaadsete peakatetega folkmuusikut kaugelt planeedilt.

Peategelased on igati õnnestunult valitud, eriti pontsakas Kevin, kes on ilmselt kõige inimlikum ja ohutum tulnukakujutis filmiajaloos. Muusika, mida mehed teevad, paitab samuti kõrvu ja pakub kuulamisrõõmu ning nalja jagub - just inimlikkuse üle. Kaamera jääb tihti stseenidesse kauemaks passima, kui tarvis, andes edasi inimsuhtluse kohmetust - võte, mille poolest on kuulsad mitmed briti komöödiasarjadki. 

"Tulevikupärimuse ajalugu" võiks huvitada laia publikut moodsatest hipsteritest ja B-filmide austajatest sci-fi nohikute ning muusikasõpradeni. Hea, vaba vooluga eneseirooniline indie komöödia.

"The Rum Diary" / "Rummipäevik" (2011)

Mnjah, tundus nagu paljulubav vaatamine - režissööriks Bruce Robinson ("Withnail & I" (1987), mis oli igati kõw film), aluseks Hunter S. Thompsoni romaan (tema varaseim teos, mis avaldatud, muide - Hunter kirjutas "Rummipäeviku" vaid 22-aastaselt) ja peaosas Johnny Depp, varalahkunud kirjamehe hea sõber ja loominguline austaja. 

Nojah, aga kuskil produktsiooniprotsessis läks miskit nihu, nii et välja tuli üsna lahja ja igavavõitu tõmmis. Okei, kohati on teravaid repliike, kuid raamatust leiaks neid kahtlemata rohkem. Veidi on romanssi ja nalja - aga millises filmis ei oleks? Karnevalid, keeruline poliitika, rumm, kohalikud vastuolud uus- ja põlisasukate vahel ning kõik muu, mis Puerto Rico kohaliku koloriidi juurde käib ja võinuks filmile omanäolisust lisada, jääb samuti episoodiliseks. Tundub, et režissöör-stsenarist polegi õieti suutnud ära otsustada, mis on oluline (või siis leidnud, et kõik on ning materjali lihtsalt tugevasti kokku kompressinud) igatahes jääb puudu selgest nägemusest ja ka vaataja uitab tegijatega kaasa, kuhugi otseselt pärale jõudmata.

"Rummipäevik" - tugevalt autobiograafiline nagu teisedki Hunter S. Thompsoni teosed, räägib tema kogemustest ajakirjanikuna 1950ndate Puerto Ricos läbi kirjaniku alter ego Paul Kempi tegemiste. 

Noor kirjanikuhakatis satub töö peale, mis paneb proovile tema eetilised tõekspidamised raha, napsi ja naiste kaalukausil. 50ndate Puerto Rico elanikkond paistab koosnevat libedatest shulikutest, rõhutud kohalikest ning allakäinud veidrikest. Viimasesse punti kuulub siis meie Paul Kemp, kes selles maapealses paradiisis "oma häält" otsib, segasevõitu minevikuga (märksõnadeks Saksamaa II ms-s) hull joodik ja läbipõlenud ajakirjanik Moberg ning muhe napsuvend-fotograaf Sala.

Libedike juhiks on mr. Sanderson (Aaron Eckhart) oma kauni kaasa Chenault´ga. 

Kohalikud räägivad hispaania keeles ning keegi neist eriti aru ei saa, nii et need on rohkem episoodilistes rollides.

Kõik kolm ühiskonnakihti joovad mõõtmatutes kogustes rummi, suitsetavad ja unistavad paremast tulevikust. 

Kurb on tegelikult see neokolonialism 50ndate kapitalismi võtmes. Põlisasukate maid hõivati heaoluühiskonnast välja voolavate turistide ja rannikualale kerkivate hotellidega. "Eramaa" sildi taga libistati viskit, nauditi merevaadet ning kanti heledaid, kergeid, lendlevaid riideid. Puertoriikolased aga suruti kuhugi slummidesse ning unustati. Need piirid hägustusid vaid karnevalide aegu, mil ühine ruum, ühine rumm ja muusika vastuolusid unustama pani.

All in all siuke igavavõitu film huvitaval teemal. Peaks pigem raamatu üles otsima.

"Ежик плюс черепаха" / "Siilike pluss kilpkonn" (1981)

Ivan Ufimtsev on see mees, kes täitis kõigi väikeste nõukogude laste unenäod plüüsist ja plasitiliinist džunglieksootikaga. Enim tuntud sarjaga "38 papagoid" (1976-1991), on ta lõunamaise eksootika juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Nt filmidega "Elevandipoeg läheb kooli" (1984), "Elevandipoeg jäi haigeks" (1985), "Mis häält teeb sääsk", "Elevandipoeg-turist" (1992) jmt. Erand pole ka "Siilike pluss kilpkonn", mis viib meid otse paksu Amazonase džunglisse. Saatjaks nõukogude bardide Sergei ja Tatjana Nikitni lõbus-igatsev "На далёкой Амазонке".

Multikas põhineb Rudyard Kiplingi lastejutul "Armadillide tekkimine" (e.k 1999), mis jutustab mitte kõige nutikamast leopardikutsikast, kel on raskusi siili ja kilpkonna eristamisega. Asja ei tee kergemaks ka Siil ja Kilpkonn ise, kes mingisugust udu ajavad, kohti vahetavad ning tagatipuks end üldse mingiteks uutmoodi olenditeks maskeerivad. Vot nii sündisidki armadillid. 

"Sünnipäev" (1994)

Ega lastejoonistustel põhinevaid animatsioone Eestis teab kui palju tehtud polegi. Viimastest aastatest tuleb meelde vaid A-filmi "Mis mõttes?" seeria, aga see oli ka selline rahvusvaheline projekt ja ehkki laste disainitud ja jutustatud, oli siiski täiskasvanute poolt kenasti organiseeritud-süstematiseeritud ning üsna sidusateks lugudeks kombineeritud. "Sünnipäev" tundub selles osas koolieelikute fantaasiale lähemal olevat, et ka lugu on siin kõike muud kui lineaarne, üks pidev möll käib ning tähelepanu liigub sujuvalt ühelt detaililt teisele. Lapsed ei kujuta, vaid pigem kirjeldavad maailma oma joonistustes - loo jutustamine tuleb neil pildiliselt tihti pareminigi välja kui sõnades. Ole valmis, et see  võib olla pikem ja segasem kui algul oodatud.

Kellelgi on sünnipäev. Kuskil on kurjad päkapikud mootorsaagide ja automaatidega. Lambi ümber käib vihane putukate õhulahing. Tädid ronivad laua peale ja hakkavad kiledal häälele laulma. Põrsas parandab oma tõukeratta noaga ära. Bruegheli maali pimedad komberdavad ringi ja segavad.

Värvid on säravad, rõõmsad ja veidi juhuslikud. Hääled maniakaalsed, helipilt...noh, huvitav (originaalheli autor on muide Sven Grünberg).

Tempokas fantaasialend, milleni jõudmiseks peaks hea mitu purki seeni ära sööma.