"Встреча" / "Kohtumine" (1984)

KievNautšFilmi stuudiotes 1984.a valmis nikerdatud käkk, teatud kunstiliste ja filosoofiliste taotlustega. Lõpus on kolm pööret üksteise otsa, kuid muidu jääb kuidagi episoodiliseks ning joonistuslaadilt rohmakaks. Kaadritega on kah koonerdatud. Peamine tugevus on sündmustikku kootud maalähedases huumoris ja slaavi eripäras, kuid leitud teemat võinuks pikemalt arendada.

Külalised kosmosest tulevad uurima, kas Maa elanikud usuvad maavälise elu olemasollu. Kontakti loomiseks võtavad ufonaudid kaasa pudeli viina ja sigaretid "Kosmos". Satutakse mingi vana rõbaki majja ning pärast lühikest keskustelu lahkutakse teadmisega, et tulnukaid Maal ei usuta. Samas, miks pidanukski tüüpilise Lääne spiooni ilme omandanud külaline kalamehes usaldust äratama?

"Голубой щенок" / "Helesinine kutsikas" (1976)

Avastasin, et Jefim Gamburgist ei olegi siin veel räägitud. Ometi on tegu ühe olulisema nõukogude animaatoriga, kelle tööd kummitavad paljude pisikeste televaatajate lapsepõlve ning on väärt vaatamist ja meenutamist tänapäevalgi.

Millest muust ikka tutvust teha, kui lõbusast muusikalisest tragöödiast "Helesinine kutsikas", mis on üheks mu lemmik vene multifilmiks saanud ja jäänud. Arvatavasti on siin oluline roll meeleolukatel lauludel, mida esitavad nõukogude kino tippnäitlejad - Alisa Freindlih nimiosas, Andrei Mironov kassi-pajatsina, Aleksandr Gradski Hea Meremehena ning Mihhail Bojarski Kurja Piraadina.

Loo aluseks on ungari lastekirjaniku Gyula Urbani jutuke, kus peategelane oli hoopis must, mitte helesinine. Venemaal muudeti ta aga millegipärast helesiniseks ja sellest kõik jama algabki - ükski teine koer ei taha suhelda helesinise, täiesti helesinise koerakesega ning kurva kutsika röövib ära Kuri Piraat. Teda tõttab päästma, üllatus-üllatus, Hea Meremees. Oma hämaraid intriige punub ka Must Kass.

Kõik see on esitatud ilusa, hapra ja voolava tušijoonistuse tehnikas.

Vene keele goluboi on umbes sama, mis meie lilla, viidates kõnekeeles tihti teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestele. Nii on tänapäeval "Helesinist kutsikat" tõlgendatud kui "hümni tolerantsusele". Ning tõesti, sisu lubab meil seda teha, kuid algselt oli siin juttu ikkagi teistsugusest kõige üldisemas plaanis ning sellisena kaitseb multikas kõikvõimalikke vähemusgruppe. Eriti helesiniseid koerakesi.

Õigem ongi niisama vahvat lastemultikat nautida ning end kõrvaltähendustega mitte vaevata.

Lood, nagu juba öeldud, on siin ilusad. Paar viidet:

rokilugu Kala-Sae esituses siin ning Piraadi ja Musta Kassi sõpruse laul, mis on ka väga kõw siit .

"Helesinine kutsikas" on oma juuri ajanud mujalegi kultuuri - näiteks teatrilavale (mängitud ka Tallinna Nukuteatris), paljud tsitaadid filmist on läinud üldrahvalikku käibesse ning hiljem on tegelaskujude põhjal loodud arvutimängegi.

"American Pop" / "Ameerika pop" (1981)

Mmm, see film oli just nii hea, kui mäletasin. Emotsionaalne kajastus 20. saj ameerika popmuusika arengust ja selle ajaloolis-kultuurilisest taustast. Tänu oma suuremale üldistusvõimele suudab animatsioon 95 minuti sisse mahutada rohkem, kui samateemaline dokumentaal- või mängufilm mitmeid kordi pikema ajaga. Sisuliselt koosneb film ohtratest muusikavideodest, neid kokkkusiduva loo traagelniidid jäävad suhteliselt nõrgaks. Seda eriti filmi teises pooles, kus antakse aega kõlada Jefferson Airplane´i, Jimi Hendrixi, Janis Joplini, Sex Pistolsi ja muude 60ndate-70ndate tegijate muusikal. Tegelaskujud on vaid käpiknukud, mis arenev muusikakultuur sügavale kätte on pistnud. 

Irooniliselt saab ameerika popi lugu alguse Vanast Maailmast - tsaariaegsel Venemaal, kust juudiperekond tagakiusamise eest USAsse põgeneb. Ehkki side selle kultuurilis-religioosse taustaga muutub iga põlvkonnaga nõrgemaks, jõuab see pooleldi alateadlikult siiski tegelaste loodud muusikasse - 1970ndateni välja. Ühtekokku näeme nelja põlvkonda noormehi, kel igaühel kalduvus musikaalsusele ning rohkem või vähem annet ning võimalust selle väljendamiseks. Iga järgnev põlvkond võtab kaasa eelmise valu ja valab selle muusikasse, iga uus muusikastiil on natuke metsikum, muusikatööstus ise impersonaalsem ning läbilöömine raskem. Ent inimesedki kohanevad aja nõudmistele. Kui Venemaalt põgenenud Jakob alustab hobuse tagumiku mängimisega kabareetenduses, siis tema lapselapselaps on külma kõhuga narkodiiler, kes ise määrab mängureeglid.

Natuke tehnilisest küljest ka - Bakshi kasutas siin rotoskoopimist, kus ülirealistlik kujutis saavutatakse live-action materjali kaader-kaadrilt animatsiooniks ümber kopeerides. See näeb tihti puine ja igav välja (nagu näha ka Bakshi ilmselt tuntuimas multikas "Sõrmuste isand" (1978)). Siin aga on muusikat, liikumist, kaadrivahetust ja igasugu miksinguid nii palju, et kange joon mõjule ei pääse. Lisaks on kohati sissemiksitud arhiivikaadreid, suurema ajaloolise autentsuse nõutamiseks. Värvid on ka teemakohased. Puhtad ja säravad, justkui popkunsti maalidelt ja kommertsplakatitelt maha astunud. Domineerivad veidi melanhoolsed sinakad ning erinevad purpuri toonid.

Kokkuvõttes väga kena disainiga jutustatud haarav lugu, mida kindlasti vaadata tasub. Hankige omale head kõlarid ja poolteist tunnikest. 

"Капитан Пронин" / "Kapten Pronin" (1992-1995)

Olge valmis kohtuma kõige bädässima superkangelasega sealpool teleekraane. Kui 90ndate algul ujutasid Nõukogude Liidu riismed üle 80ndate Lääne actionfilmid, lõi punt animaatoreid Mihhail Zaitsjeviga eesotsas seeria kapten Proninist. Ise nimetasid nad neid uhkelt "multtrilleriteks", kuid tegu on kõigi halbade märulifilmide koondparoodiatega. Vahemikus 1992-1995 ilmus neli alla-kümne-minutilist klippi: "Kapten Pronin - major Pronini lapselaps", "Kapten Pronin Ameerikas", "Kapten Pronin kosmoses" ja "Kapten Pronin ooperis".

Ehkki kunstiliselt tasemelt pole tegu teab mis suurema asjaga, on seda igatahes hiiglama lõbus vaadata ning popgrupp "Kar-Men" on filmile loonud ka haarava tunnusmeloodia. Esimesed kaks osa on igati põnevad ja tempokad, kuid viimased kaks enam uusi nükkeid juurde ei toonud ning mõjusid pisut punnitatutena.

Kurikaeltena astuvad üles mafioosod, robotid, ufod, narkoärikad, ninjad, femme fatale´d... hädast aidatakse välja nii Bill Clinton kui James Bond. Paras segapuder, kuid võtab kenasti toonase popkultuuri kokku. 

"Варвара-краса, длинная коса" / "Varvara Pikkpats" (1969)

Kaubanduslik teadaanne: praegu saab selveritest osta "Varvara Pikkpatsi" DVD-d 1 euro eest. Ma arvan, et see on päris hea hind nõukogude fantasy klassika eest. Tegu on väga kulinaarse filmiga - noort tsaari kasvatatakse rõõsa koore ja kukekommide peal; mehe kaevuajamiseks on tarvis soolaliha ja hapukurki, viimast just küüslaugu ja mustsõstralehtede marinaadis, nagu tsaar täpsustab; armastajad unistavad metsarajal jalutamisest, kus kahel pool kasvaksid kivipuravikud ning kaseriisikad jms. Olgu, seente teema võib olla slaavi eripära... või siis 60ndate mõju, nagu ka nende vahel paaniflöödi järgi ringikepsutav karu. Aga muidu on igati traditsiooniline muinasjutufilm, kus Rou ohtralt oma eriefektide arsenali demonstreerib - kattuvad kaadrid, time lapse, paks grimm (minu lemmikuks olid "imelinnud" - vaesed tuvid, kellele pabermassist veidrad nokad ette kleebitud) jms.

Tsaar läheb oma tsaaririigis kõiki asju üle lugema ja kirja panema, et täpselt teada oleks, mis tal on. Pikal teekonnal tuleb mehel janu peale ning et veealune kuningas Tšudo-Judo tal kaevust juua laseks, lubab tsaar ära  selle, mille olemasolust tal aimugi pole. Selleks on aga tema esmasündinud poeg. 

Kavala nõuandja soovitusel vahetatakse tsaari Andrei ära kaluri Andreiga.

Oma võlga tuleb Tšudo-Judo sisse nõudma alles aastate pärast, kui tema tütar Varvara mehele hakkab minema. Tšudo-Judo aga ei teagi, et poisid vahetusse on läinud...või kas ikka on?

Veidi metatasandit ka. Nimelt ma algul arvasin, et see on mingi sotsiaalkriitiline nõukogude film keskkonna mõjust noore inimese arengule. Et kui tsaaripoeg kasvab kaluri juures, saab tast jumala normaalne inimene, kaluripojast tsaarikojas aga ülbe hellik. *SPOILER* Siis aga selgus, et vahetust ei toimunudki *SPOILER* ning metatasand kaotas oma mõtte... ju siis tuleb seda niisama kena muinasjutufilmina vaadata.

"Любовь" / "Armastus" (1991)

Valeri Todorovski teine režissööritöö. Ilmselt see film, mis kõige enam meenutab tema pea kakskümmend aastat hilisemat muusikali "Moevennad" , mis talle ka väljaspool Venemaad jõudsasti kuulsust kogus. Mõned stseenid  siin lähenevad oma liikumise ja muusikakasutusega juba tantsunumbritele ning temaatikagi on sarnane - noor olemise võlu ja valu. Aga on ka olulisi erinevusi. Kui "Moevennad" on glamuurne, tugeva stiliseeringuga ja läänelikus filmikeeles kõnelev teos, siis siin on teatud robustsus ja vahetus, mis minu jaoks loobki filmi suurima väärtuse. Koledad nõukogude karvamütsid, koledad betoonkuubikud, kus arukaotuseni saasta nõukogude portveini juuakse, lagunenud mänguväljakud ja ebamäärast värvi trepikojad. Siin on nii palju ajastulisi detaile, mis oma realismis moodustavad mõnusa kontrasti muidu üsna tüüpilisele armastusloole. (No millises romkommis sa tänapäeval näed, kuidas noored üksteisele armunult silma vahivad ja rõõmsalt tooreid sibulapealseid krõmpsutavad?).

Juttu on kahest sõbrast, kes üksteisele ja vaatajale jutustavad oma suhetest tüdrukutega. Nagu arvata võib, on üks neist rohkem selline pragmaatik ja eluvend, teine ebakindlam ja tundelisem. See tundeline noormees armub kenasse juudi neidu Mašasse. Nende teineteiseleidmine võtab enda alla umbes poole pea kahetunnisest filmist. Järgnev on vähem komöödia ja rohkem draama, ning räägib raskustest, mida Maša ja tema perekond oma rahvuse pärast taluma peavad ning kuidas meie protagonist nendega eest võitlusse astub. Pragmaatilisem sõber jõuab vahepeal abielusadamasse.

Stsenaarium on kah Todorovski kirjutatud. Üldiselt vahva, aga kohati kipub venima. Täiesti arusaamatuks jääb autoavarii sisse toomise vajadus ja siit-sealt oleks võinud veel kärpida. Samas saab hea ülevaate näiteks toonasest vene vängemast sõnavarast - seda pikkades dialoogides, mis Saša ja anonüümse telefoniterroristi vahel toimuvad.

Kokkuvõttes meeleolukas film, mis räägib irooniliselt oma kaasajast ning südamlikult armastusest. Üks paremaid Todorovski filme.

"Come Fly with Me" / "Lähme lendame!" (2010) series 1

Mul on rõõm teatada, et käes on oktoober. Porikuu, mil aina rohkem inimesi hakkab unistama lennupiletist sinise mere ja valge liiva juurde. Selliste tobedate mõtete vastu aitabki siinne sari "Little Britain´i" tegijate Matt Lucase ja David Walliamsi käe alt. Kindlasti pakub see äratundmisrõõmu kõigile, kel mõnigi kogemus odavlennufirmade teenuste nautimisest. 

"Come Fly with Me" on tempokas sketšisari, kus Lucas ja Walliams kümneid erinevaid lennujaamatüüpe kehastavad, igas episoodis teeb kameo ka mõni "päris" staar. Tegevuse keskmes on fiktiivse lennufirma Flylo kasumile orienteeritud kollektiiv ning kõikvõimalikud lennujaama töötajad alates pagasikäitlejatest ning kohvimüüjatest kuni suhtekorraldajate ja vaeste klientideni. Sarja tugevusteks on hea dialoog ning vaimukad karakterid, nõrkuseks vast see, et "Little Britain" oli parem. Seda on ka sarja tegijad ise tunnistanud ning kahtlevad, kas teist hooaega üldse viitsivad kirjutada, ehkki telekanal on tellimuse sisse andnud. Eks näis, vast tuleb ikka lisa.

 Lennujaama paparatsod.

 Tüüpiline inglise perekond puhkusereisiks valmistumas.

 Rassistlik immigratsiooniametnik Ian.

 Tollitöötajad.

Rahulolematud reisijad.