Sunday, December 23, 2012

"Bambi Meets Godzilla" / "Bambi kohtub Godzillaga" (1969)

Kuna detsembri algupoolel kulus kogu kirjutav energia esseede vorpimisele, siis postitangi siia ühe analüüsi, mille näol on tegu lühendatud ja eestindatud versiooniga koolitööst. Šedöövrit ennast saab juutubas näha siit .
Marv Newlandi "Bambi kohtub Godzillaga" on värelev monokroomne üliõpilasfilm 1960ndatest. Selle pikkus on 90 sekundit, millest üle 50 võtavad enda alla algustiitrid. Siis toimub pealkirjas lubatud kohtumine ning lõputeadaanded. Ometi on filmikesest saanud omamoodi kultusfilm, mil on oma tähtsus meinstriimile vastanduva kultuuriesteetika tutvustamisel animatsioonis.
Loomisloo taga on samanimelise live-action filmi projekt, mis õnneks (või kahjuks) nurjus, kuna kaduma läks üks eriline päikeseloojangu võte (nn "kuldne tund") ning Newland otsustas mängufilmi üldse mitte teha. Kuna tähtaeg pressis aga peale ja kahe nädalaga oli vaja koolis mingi projekt esitada, sündiski multikas "Bambi kohtub Godzillaga", mille Newland oma koduse töölaua taga valmis nikerdas.
Filmi edulugu sai alguse 90ndatel, mil see valiti Jerry Becki ülevaatlikkusse teosesse „The 50 Greatest Cartoons: As Selected by 1,000 Animation Professionals“ (1994). Niisiis oli "Bambi..." nii publiku kui režissööri suureks üllatuseks pandud samasse ritta selliste vanakooli animaatorite nagu Disney, Chuck Jonesi või Bob Clampettiga.
Oma lühiduse kohta on siin üllatavalt palju kultuuriseoseid. Alates Bambi ja Godzilla tegelaskujudest (Ida ja Lääne filmiikoonid), kuni kasutatud muusikani. Alustuseks „Ranch de Vaces“ Rossini ooperist "William Tell", šveitsi pastoraalne muusika, mis seostub koduigatsuse, nostalgia ja maaelu idülliga. Lõppakordiks aga biitlite loo "A Day in the Life" lõpunoot, mis on üks muusikaajaloo tuntumaid. Kolmel klaveril ja harmooniumil üheaegselt mängitud E noot, mil lasti heliseda oma 40 sekundit, suurendades salvestustundlikkust sedamööda, kuidas heli vaibus.
Oma lihtsuses ja lühiduses ning seotuses erinevate kultuuritraditsioonidega, on "Bambi..." osutunud käepäraseks metafooriks väga mitmekesiste teema käsitlemisel. Näiteks võitlus vanemate ja laste õiguste eest Kanadas („Bambi Meets Godzilla: Children’s and Parents’ Rights in Canadian Foundation for Children, Youth and the Law v. Canada“ (2006)) või arvutiteaduslike käsitluste ilmestamiseks („Bambi Meets Godzilla: Object Databases for Scientific Computing“ (1994)).
Ennekõike on "Bambi..." oluline aga kontseptuaalse filmina filmitööstuse dogmadest ja staarikultusest. Iga linateose algul veerevad nimed teevad meid teadlikuks inimestest, kelle aeg ja vaev nähtu taga seisab. Kuulsamate nimede puhul aga annavad nad projektile lisaväärtuse, häälestades publiku ette nautimaks "meistri" tööd.
Siin on need funktsioonid aga kõverpeeglisse asetatud. Toonase üliõpilase Marv Newlandi jõupingutusi demonstreerib enam kui pool filmist, omistades talle nii "stsenaariumi" kui "screenplay" kui "Bambi garderoobi" jne autorluse. See on veidras vastuolus filmi ilmselge amatöörlikkuse ning anonüümse käekirjaga (Bambi peab olema disneylik, et ta ära tuntaks...tausta või muu konteksti järele aga vajadus puudub).
35 aastat hiljem ütleb Marv Newland ise oma esimese filmi kohta: „Well, „Bambi Meets Godzilla“ is the one I always have to fight off with the crowds. That’s 90 seconds of mistakes. It’s so badly made, but people still want to see it.“
Raske öelda, kas tegu on oma lihtsuses geniaalse või jaburalt halva filmiga, kuid igatahes tasub "Bambi kohtub Godzilla" seltsis 90 sekundit veeta. Njoy!

"Гараж" / "Garaaž" (1979)

Meil on koolis üks tüüp, kes kannab peent nime Eldar. Loomulikult on see valitud armastatud nõukogude režissööri Eldar Rjazanovi järgi, kes oma komöödiates suutis ühendada suure elutõe suure huumoriga. 
"Garaaž" on üks tema satiirilisemaid teoseid, omamoodi nõukogulike "tüüpide" entsüklopeedia. Tänapäeva vaatajale võib ta mõjuda liigagi groteskse ja ülepaisutatuna, kuid kui omal ajal olid publikuks filmis portreteeritud tegelased, siis tuligi mõte puust ette ja punaseks teha. Igatahes on tegu nõukogude filmiklassikaga, kus kaamera ees ja -taga tegutseb toonase kino paremus (Andrei Mjagkov, Valentin Gaft, Lia Ahhedžakova jmt).
Saatesõna filmile Rjazanovilt endalt: "Ma soovisin kogu hingest, et "Garaaži" vaadates nutetakse ja naerdakse. Ja mõeldakse! Mõeldakse iseenda üle, oma elu üle. Ja oma kohast ja oma rollist ses elus. Mida ma pärast kuulsin? Ühed ütlesid, et "Garaaž" pole üldsegi naljakas, pigem on kurb film; teised, et "Garaaž" on lõbus vaatemäng. Mulle näib, et õigus on mõlemal, sest - mis teha! - huumoritaju on inimestel erinevalt arenenud."
Filmi sündmustik leiab aset ühe teaduslik-tehnilise instituudi zooloogiamuuseumis, kuhu on koosolekule kogunenud garaažikooperatiivi osanikud. Esialgu garaažide ehituseks planeeritud maalapist on tüki ära napsanud rajatav autotee ning paistab, et nelja osaniku autod peavad jääma kodutuks. 
Esmapilgul lihtsa ja selge valikuna näiv otsus - välja heita nõrgimad ja vaikseimad - muutub aga kogu öö kestvaks aruteluks, kus jõuvahekorrad pidevalt ümber mängitakse. Nii eraelulised saladused, ühiskondlikud positsioonid kui riiklikud ja eraviisilised teened võivad kaalukausse kangutada.
Zooloogiamuuseum oma eksponaatidega pakub aga suurepärase lava, kus inimeste ja loomade sarnasust piltlikult demonstreerida. 
Stsenaariumi aluseks on tõestisündinud lugu Mosfilmi garaažikooperatiivis. Rjazanov pajatab: "... ma tundsin paljusid osanikke aastaid ning mu üllatusel polnud piire, kui mõni neist muutus mu silme all lurjuseks. Ja kujutage ette: nad ei "tapnud" mind! Ilmselt nad ei saanud aru, et film on neist! /.../ Nähakse naabrit, ülemust - ennast mitte iialgi!"
Selline film siis. Tasub vaadata (või üle vaadata) - parkimiskohti ju tänapäeval jagub, kuid inimese zooloogilisem pool võib ootamatult välja lüüa muudelgi stiimulitel.
 Jõehobu peal põõnutas Eldar Rjazanov isiklikult.
Ilmselt kõige kuulsam stseen filmist, kus Mjagkov viskub lauale paberite peale ja keeldub kategooriliselt liikumast. Anarhia nõukogudemaal.

"Du levande" / "Teie, kes te elate" (2007)

Üks kena rootsi filmike. Roy Anderssoni on mitmed kriitikud Felliniga  võrrelnud ning tõesti, üks põhjamaine "Amarcord" see mõneti on, kuid teemaks mitte mälestused pidevas ajavoolus, vaid üksindus. 
See pole üks nendest "üksi suures linnas neoontulede paistel ja inimvoolus" filmidest, mis kõik omamoodi ilusad, kuid üksteisega jube sarnased on. Anderssoni tegelased oleksid sama üksikud mistahes keskkonnas, see on tal nagu mingi inimeseksolemise pärusosa. Absoluutne suutmatus kõrvalseisjatega kontakti luua. Vaibakaupmehelt tahad ju vaid täpseid mõõte ning õiget tooni, mitte oma hinge välja valamist, või mis?
"There is something curiously boring about somebody else's happiness," nagu Aldous Huxley ütleks.
Film algab tsitaadiga Goethe "Rooma eleegiatest": "Therefore rejoice, you, the living, in your lovely warm bed, until Lethe's cold wave wets your fleeing foot." Üsna hoiatav ja meeleolu loov lauseke, mis tuletab meelde, et võibolla peaks oma ajaga midagi paremat peale hakkama kui heaoluühiskonna hüvedesse uppuma. 
Stsenaarium (ka Roy Anderssoni sulest) koosneb justkui mitmest üksteisega läbipõimunud novellist. Sõna saavad väga erinevad isikud alates armuvalus groupie´st, kuni muusiku, ärikonsultandi ning õnne võimalikkusesse usu kaotanud psühhiaatrini. Anderssonil on hea tunnetus inimeste pisiveidruste märkamiseks. Mõne detaili kaudu - kõneviis, aksessuaar, keskkond - suudab ta luua meeldejäävamaid karaktereid kui teised pikkade dialoogide ja nüanssidesse töötatud elulugudega.
Tähelepanu väärib ka filmi screenplay. Iga stseen on justkui väike maal oma läbimõeldud kompositsiooni ja inimeste ning keskkonna harmooniaga. Inimesed on neis staatilised, istudes ja rääkides kaamerale või juhuslikule kõrvalviibijale oma elufilosoofiat ja muresid.
Aga Anderssonil puudub Fellini soe huumor. Tema film, ehkki muusikaliselt, pildiliselt ja loo poolest ilus ning viimistletud tervik, jääb siiski kuidagi steriilseks ning huumorihetkedki on tagantjärele mõeldes üsna mõrud.

Tuesday, November 13, 2012

"The Misfits" / "Sobimatud" (1961)

Üks neid filme, kus ekraani taga toimuv on põnevam kui see, mis lõpuks vaatajani jõuab. "The Misfits" on sündinud paljude Hollywoodi kuldaja tippude koostöös - stsenaariumi autor Arthur Miller, režissöör John Huston, osades Marilyn Monroe, Clark Gable ja Montgomery Clift. Teisalt on see märk ühe ajastu lõpule jõudmisest, jäädes viimaseks filmiks nii Monroele kui Gable´ile ja Cliftilegi üheks viimastest (mängis veel kahes filmis). Filmi on naljaga pooleks nimetatud äraneetud teoseks. Gable sai kaks nädalat pärast selle valmimist südameataki, jõudmata esilinastuselegi. Ehkki tegu olnud mehe sõnul tema pika filmikarjääri lemmikrolliga. Monroe nägi linastust, ajutiselt psühhiaatriaravilt välja viibides, kuid ei olnud oma osatäitmisega rahul ning suri vaid poolteist aastat hiljem uimastite üledoosi.
Tegevuspaik toonane Nevada, kus kohtuvad neli üksiklast (lahutatud ja üks lesk). Roslyn (Monroe) kohtab juba oma lahutusega samal päeval baaris kahte kauboid, kes teda rõõmustada püüavad ning kutsuvad ta maale närve puhkama. Roslyn otsustab asja proovida ning sõit kujuneb elumuutvaks kogemuseks. Peamiselt esitab film siis küsimuse romantilise kauboi elustiili võimalikkusest kaasajal ning näitab toimuvat eelkõige Roslyni linnaliku (naiivse?) pilgu läbi. Roslyni ja Gay (Gable) vahel on romanss ka, aga sellega väga ei tegeleta ning pealegi on teised kauboid ka temast sisse võetud, nii et ta on pigem selline üldine sündmusi käivitav osaline.
Ma ise olen alati indiaanlaste poolt olnud ning pole osanud kauboi elustiili hinnata. Ei parandanud asja seegi film. Paistab, et 60ndate Nevadas olid "kauboi asjadeks" eelkõige pidev viski joomine ning härgade ja hobustega võitlemine. Viimane kulmineerus pingelises lõpustseenis, kus kogu seltskond väljasurevaid metshobuseid koeratoiduks püüdis.
Nagu algul öeldud, vaadatakse "The Misfitsi" tänapäeval eelkõige filmiajaloo huvist. Räägimegi siis natuke tootmisega seotud probleemidest ja võtteplatsil toimunust. 
Ehkki ekraanil joodi suurtes kogustes kangemaid napse, jätkus see ka võtete vahepeal. Režissöör Rock Hudson oli enamasti vindine ja jäi aegajalt võtteplatsilgi magama. Ärkvel olles õnnestus tal aga maha mängida suur hulk raha, mis produktsiooni ressurssidest katta tuli. 
Monroe, kes filmis lahutusest üsna kiiresti toibus, elas  parasjagu läbi lahkuminekut näitekirjanik Arthur Milleriga ning vajus samuti vaikselt alkoholi ja uimasite sohu, hilinedes võtteplatsile või puududes sealt sootuks. Filmimine katkestati 1960. a suvel, et ta kaheks nädalaks võõrutusravile saata. Haiglast naastes sai tema lähiplaanides kasutada vaid pehmendatud fookust, et haiguse jälgi varjata. 
Alko- ja uimastiprobleemidest polnud vaba Cliftki, kes toibus mõned aastad varasemast raskest autoõnnetusest. Arst pidi koguaeg läheduses olema. Mõned aastad hiljem jooksis film televisioonis ning Clifti sekretär uuris, kas mees tahaks seda vaadata. "Absolutely not," vastas Clift... need jäid tema viimasteks sõnadeks. Samal ööl suri ta südamerabandusse.
Ilmselt kõige reipam osaline oli Gable, kes nõudis, et teeb kõik oma kaskadööritrikid ise - kaasa arvatud u 120 m lohisemine kiirusel 48 km/h lõpustseenis, kus ta mustangi põgenemast takistab. 
Pingelise võtteperioodi viimasel päeval ohkas Gable: "Christ, I'm glad this picture's finished. She damn near gave me a heart attack.". Järgmisel päeval viidigi ta haiglasse, kus ta 10 päeva hiljem suri.
Nii võib öelda, et filmis on omajagu autobiograafilisi elemente, eriti mis Monroe ja Gable´i osatäitmisi puudutab. Taustaloost hoolimata näeb ekraanil siiski professionaalseid näitlejatöid ning haaravat (ehkki mitte kõige originaalsemat) loojutustust. Ka vabanes Monroe lõpuks tobedavõitu romantilistest komöödiatest ning tegi selles draamas oma esimese tõsisema filmirolli, mis näitas, milleks ta võimeline on/oleks olnud.
 Pildid Roslyni "elust linnas", kena vihje filmi autobiograafilisusele.
Tšehhide plakat.

Monday, November 12, 2012

"Ussinuumaja" (2012)

 
Teine põnev uus eesti animatsioon on Priit Tenderi "Ussinuumaja". Koos eelmises postis tutvustatud "Villa Antropoffiga" esindavad need kaks, meeleolult ja teostuselt üsna vastandlikku filmi, omamoodi kogu kaasaegse eesti animatsiooni kahte põhivoolu – soomeugrilik raskemeelsus, süngus ja tumedus (Tender) ning mängulisus, huumor ja sürrealism (Jancis).
Priit Tenderi film põhineb tšuktši muinasjutul ussinuumajast (ilmunud ka Andres Ehini koostatud tšuktšimuinasjuttude kogumikus „Unesnõiduja“(1981)). Lastetust mehest, kes rajab merekaldale veidra kivist ehitise, paneb sinna elama vaglad ning nuumab neid algul hüljeste, hiljem oma viljatu naisega.
Käimas on ka koostööprojekt visuaalantropoloogi Liivo Niglasega, mille tulemusel peaks valmima dokumentaalfilm „Teekond ussinuumajani“. Selles vaadeldakse filmi vastuvõttu tšuktšide ning nende kultuuriruumist väljapoole jääva publiku poolt. Juba teema ühe traditsioonilise narratiivi tõlkimisest kaasaegse meedia keelde on põnev, kuid kahtlemata pakub lisakonflikti kahe maailma kõrvutamine – inimesed, kellele lugu on oma ning teised, kellele tegu vaid põneva eksootikaga.
Ehkki visuaalselt ja emotsionaalselt kaugelseisvad, on "Ussinuumaja" ja "Villa Antropoff" ideeliselt lähedasemad, kui esmapilgul tundub. Nagu Tiit Tuumalugi oma Postimehes ilmunud arvustuses „Euroopa spliin ja tšuktš“ (06.11.2012) mainib, on filmid kui ühe mündi kaks külge. Jancis toob välja negatiivse programmi, euroopa heaoluühiskonna mandumise ja ammendumise (samas on endiselt neid, kes selle poole ihalevad). Tender aga ühe võimalikest postiivsetest lahendustest, põlisrahvaste teistmoodi tarkuse ning tasakaalu leidmise inimese ja looduse vahel. 

Mõlemaid filme saab näha Animated Dreamsil valimiku "Uus ja uhke Eesti Anima" raames. Minge vaatama!
(Tallinnas 15.11 kl  22:00 ja 17.11 kl 18:00 kinos "Artis". Tartus saab Animated Dreamsi paremikku näha 27.11 "Elektriteatris" südaööl ja hiljem).
Tehniliselt segas Tender 3D ja joonisfilmi -
meeldejäävaks võtteks oli elusnäitlejate kasutamine filmitegelaste miimika loomisel.
Tulemuseks tööstuslik, kummastav ja hirmutav maailm.  

Wednesday, November 7, 2012

"Barfly" / "Baarikärbes" (1987)

Veel üks varajasem Bukowski ekraniseering. "Baarikärbes" on selles osas lahe, et siin on kirjaniku enda karvane käsi palju mängus olnud - nii stsenaariumi kui screenplay kirjutamisel. Lisaks tugevad näitlejatööd Mickey Rourke´lt ja Faye Dunawaylt. Rourke´i mängitud Henry Chinaski on üllatavalt mitmekülgne ja eluline. Kui "Factotumis" kalduti liialt macholikkusesse ja "Tavaliste ogaruste" Chinaski oli pigem poeet-boheemlane, siis Rourke oma lonkamise, sõnalõppe venitava kõneviisi ja argisusega on just selline Ameerika unelma antipood, keda Bukowskist lugedes ette võib kujutada. Räme riiukukk ja luuser, kes samas võib olla lõpmatult rahustav ja osavõtlik. 
Dunaway, keda seni olen harjunud nägema elegantsete daamide rollis, üllatas samuti oma argisusega joodikust keskealise naise mängimisel. "Distressed goddess" ütleb Chinaski Wanda kohta teda esimest korda nähes - täpne ja traagiline määratlus.
Enamus tegevusest toimub baaris "Golden Horn" ühel Los Angelese kõrvaltänaval. Sinna kogunevad väga mitmekesised inimesed oma muresid klaasipõhja uputama ning see värvikas tüüpide galerii on üks filmi väärtustest. See ongi pigem keskkonna ja meeleolu film. Chinaski "avastamine" kaasaegse kirjanduse poolt on lihtne konstateering, mis mingit kvalitatiivset muutust tema ellu kaasa ei too. Honorar juuakse samal õhtul sõprade ja vaenlastega maha. Ka pole siin peamine armulugu. Wanda ja Henry kohtuvad, tülitsevad, lepivad jne, kuid tundub, et neid seob eelkõige ühine huvipuudus teiste inimeste ja elu vastu, kui vajadus teineteise järele. Ometi areneb see lõpuks omamoodi kiindumuseks ning leidub mõningaid südamlikke hetkigi. 
Väga elegantselt olid kokku seotud filmi algus ja lõpp - kaamera libisemine mööda tänavaid ja neoonsilte baarini ning siis taas välja. Nagu teisteski Bukowski teostel põhinevais filmides, on siin üldse palju ruumi antud neoonvalgusele, räpastele korteritele, lagunevatele seintele - kogu sellele visuaalsele keskkonnale, mis peategelasi, Los Angelese heidikuid ümbritseb. 
Mulle tundub, et üsna hästi võtab inimese ja linna suhted kokku väike lõiguke "Tavalistest ogarustest": "... isegi siis, kui ta järgmisel päeval paljajalu poodi läks ja uued sokid ja kingad ostis, ei öelnud keegi sõnagi. linn oli sajandeid vana ja elu üle mõistuse keeruline ja arusaamatu."
Vaata "Baarikärbest" kindlasti, kui Bukowski huvitab. Ja uuri teistegi filmide kohta:
Minu isiklikuks lemmikuks jääb siiski "Tavalised ogarused", seda oma ilu ja lüürilisuse poolest. Kuid siinne Chinaski mõjus kõige ehedamalt ja oli ehk lähedaseim Bukowski nägemusele oma alter ego´st.

"Елой Субмарьян" / "Yellow Submaryan" (2002)

Lühikeste muusikaliste klippide sari, mida armeenia televisiooniski näidati. Kui võtta mõned Lääne popkultuuri sümbolid (nt simpsonid, biitlid, "Matrixi" Neo jt), mõned vene popkultuuri tegelased (nt Gena ja Potsataja, Buratiino, Baba Jagaa jt) ning heaoluühiskonna materiaalsed väljundid (nt hügieenisidemed ja teflonpannid), saamegi sellise kultuurilise segapudru, mille üle "Yellow Submaryan" nalja heidab. Taustaks tuntuimate vene- ja ingliskeelsete poplaulude kaverid. Viimaste puhul antakse huumoritvisti läbi keele - nt lauldakse vene keeles, kuid tugeva armeenia aktsendiga, mis kohati sõnade tähendust muudab. Või on välismaiste laulude puhul tegu mingi veidra inglise-venekeelse hübriidiga, kus osad sõnad ära vahetatud.
Taustaks siis Lääne massikultuuri jõudmine endise Nõukogude Liidu aladele ning selle kohalike eripärade kujunemine. Ma ei tea, kui aktuaalne see 2002. aastal veel on. Kümmekond aastat või rohkem tagasi oleks see ehk naljakam tundunud. Ka on paroodia jämedavõitu. Et see vaatajatele-kuulajatele arusaadav oleks, on tõesti valitud need kõige-kõige tuntumad pildid ja helid, kuid tulemus on üsna igav ning mingit lisatähendust sellest kirjususest ei teki.
Robert Saakjants oli muidu andekas animaator ja tema sürrealistlikku käekirja ning sujuvat trikitamist joonte ja kujunditega on siingi tunda, kuid tegu on väga aja- ja kohaspetsiifilise asjaga, mil jääb puudu nii teravusest kui originaalsusest.