Sunday, December 30, 2012

"Новая Земля" / "Uus maa" (2008)

Julgustatuna imdb-i kasutajate vaimustunud kommentaaridest ning teadmisest, et "Uus maa" võitis "Kinotauruse" festivalil parima operaatoritöö auhinna, asusin seda kaasaegset põnevikku vaatama teatud ootustega. Tuli välja, et kaameratöö ongi ainus hea asi filmi juures, sedagi suuresti tänu Svalbardi (Norra) saarte arktilisele ilule, kus enamus võtteist toimus.
"Uus maa" on režissöör Aleksandr Melniku esimene täisipikk mängufilm. Praegu töötab mees järgmise geograafilise nimega filmiprojekti "Territoorium" kallal. Peategelast Žilinit mängib siin Andrei Zvjagintsevi "Tagasitulekust" tuttav Konstantin Lavronenko (all paremal).
Surmanuhtlus on kogu maailmas keelatud ja vanglad hakkavad üle ääre ajama. Venemaa, kellel ikka vaba ruumi on, pakub välja võimaluse  kurjategijate saatmiseks asustamata aladele kaugel põhjas (selgusetuks jäi, miks riik, kel on pikad ajaloolised traditsioonid inimeste asumisele saatmisel, esitas seda põhjaalade koloniseerimisprojekti kui ebamäärases tulevikus asetleidvat antiutoopiat). Kolonistid saavad suhteliselt hea varustuse, alates matkajopedest ja tööriistadest kuni kolme kuu toiduvarudeni. Isegi peavarjud on olemas ja kuskilt taevast jälgivat neid väike sputnik. Paraku pistavad lemmingud juba esimesel ööl enamuse toidust nahka, sidepidamisvahend lüüakse puruks ning pooled mehed notivad end kultuuride kokkupõrkes maha. Alguse saab ellujäämisepopöa, kus tagasi ei kohkuta kannibalismist ning mängudest elu ja surma peale.
Filmi stsenaarium oli üsna kunstlikult konstrueeritud - sisse jäi mitmeid küsitavusi (näiteks, miks keegi ikkagi heaks arvas ainsa sidepidamisvahendi pooleks lüüa), teised sündmused jällegi tundusid olevat juurde poogitud, et vaid tegevus õiges suunas areneks. 
Sisulise poole pealt oli filmile püütud anda sügavamat filosoofilis-religioosset mõõdet, mis avaldus juba algustiitrite kujunduses ja valitud muusikas, kuid vangidevahelised teoloogilised vestlused tapatalgute vahepeal tundusid kohatute ja paatoslikena. Enamus küsimusi, mis "Uus maa" tõstatas, on hoopis paremates filmides ning hoopis sügavamalt käsitlemist leidnud. Näiteks võimu mõju inimloomusele (vt "Das Experiment" (2001)).
Arvatavasti rahalistel põhjustel olid filmi susatud mõned välismaised näitlejad. Asustusprojekti ülevaatajana esines leedu näitlejanna Ingeborga Dapkunaite, kellele venekeelne tekst oli kohutavalt kohmakalt peale loetud ning kes mõjus üldises maskuliinses õhkkonnas võõristavalt ja põhjendamatult (kui mitte arvestada lühikest Žilini järele õhkamist). Ameerikamaalt oli kohale tulnud Tommy Lister, kelle ainsaks funktsiooniks oli kurja nägu teha, öelda "Where the fuck are my keys?" ja siis verises võitluses surma saada. Ometi oli ta DVD karbi peale pistetud ja puha. USA vangide saabumine saarele veidi enne filmi lõppu mõjus samuti ühe rudimendina niigi pikaks venitatud stsenaariumis. Nende iseeneselikku ülesrivistumist ning kallaletungi venelastele võib aga tõlgendada kui kultuuriliste stereotüüpide peegeldust. "Rahvusvahelisest projektist" jäi puudu vaid hiina konvoi, kes kung-fu´d praktiseeriks ja siis kivisel rannal köögivilja hakkaks kasvatama.
Kui ameeriklasi ja venelasi oli kujutatud stereotüüpsetena, siis puha demoniseeritud olid tšetseenid. Ehkki nad juba esimese pooltunni lõpuks maha notiti, oli neid kujutatud verejanuliste kambajõmmidena, kes vene vangidega aina tüli norisid. Erandiks oli üks vanamees, kes mõtlikult palvehelmeid sõrmitses ja nende usujuhi mulje jättis... seda hetkeni, kui ta rannas jope selga sai ja mõtlikult kaastšetseenile lausus "Peaks nad kõik ära tapma.".
Laevas oli märul, kus mainiti üht eestlastki, kuid milline tegelane teda mängis ja mis tast sai, ei õnnestunudki välja selgitada. Saarele ta vist igatahes ei jõudnudki. 
Hoolimata huvitavast algideest, oli "Uus maa" lame vaatamine, mille põhipoint üsna hämaraks jäi. Mulle igatahes jäi kõlama mõte, et kurjategijad (inimesed laiemalt?) ongi mingi verejanuste sadistide kamp, kes igal võimalusel kaaslasele nuga annab. Labidaid ja kirveid, mis kolonistidele anti, siin igatahes töötegemiseks ei kasutatud. 

Friday, December 28, 2012

"На тебя уповаю" / "Usun sinusse" (1992)

Ajal, mil Venemaa on vanemateta lapsed oma poliitiliste huvide vankri ette rakendanud, on igati asjakohane üles otsida see 90ndate alguse tšernuhha, mis samuti räägib nende kõige väiksemate ja kaitsetumate julmast ärakasutamisest täiskasvanute poolt, kel jalg juba kapitalismi ukse vahel, kuid mentaliteet veel sügaval nõukogudeajas. 
Filmi nimi on tsitaat õigeusu ikoonitüübist "Иисус, уповаю на Тебя". Taolisel ikoonil on kujutatud Jeesust valges tuunikas, osutamas vasaku käega oma läbitorgatud südamele, millest kiirgab punast (veri) ja valget (vesi) valgust. 
Film lajatab kogu raskusega juba esimeses veerandtunnis: peategelane Alla jätab oma vastsündinu ühte Moskva vaksali peldikusse, saab löögi rongilt ning läbib ravi hullumajas. Leidnud suhtelise meelerahu õigeusu kloostris, kuhu ta juhuse tahtel satub, leiab ta endas piisavalt jõudu, et papi soovitusel püüda aidata endast nõrgemaid - lapsi. Lastekodu, kuhu ta tööle asub, on aga täis hoolimatuid, katkisi täiskasvanuid, kes naudivad võimalust oma jõudu väikeste inimeste kallal kuritarvitada või veedavad aega lihtsalt nurga taga viina visates. 
See oli üks valusamaid filme, mida näinud olen. Toimuva mõttetus, ebaõiglus ning võimetus midagi selle suhtes muuta, pitsitasid pidevalt kurku. Täiskasvanute julmusest hullemgi oli laste tumm imestus ning olukorraga leppimine. Et purjus kasvatajatädi võib nad lahtise käega läbi peksta, oli järjekordne fakt maailmast, mida nad alles tundma õppisid. Film on tumedates toonides, 90ndate alguse nõukogude olustik dokumentaalse realismiga välja joonistatud ning saatev muusika hillitsetud, kohati ka veidi sakraalse meeleoluga. Vaadake, kui jaksu on. 
Üks kasvandikest leidis uue kodu Ameerikas.

Thursday, December 27, 2012

"Filantropica" / "Filantroopia" (2002)

"Filantroopia", satiiriline komöödia armuvaludes kirjandusõppejõust, on üks helgemaid kaasaegseid rumeenia filme. Ka on selle jutustusviis lähedasem rahvusvahelise kinolevi standarditele. Õnneks meenutavad tänavatel ringi lippavad koertekarjad ja koledad trepikojad siiski, et tegevus toimub mõnes endises idabloki riigis. Üldiselt selline positiivne ja helge vaatamine heategevuse motiividest ja ootamatutest tagajärgedest.
Ovidiu, kirjandusõpetaja ja kirjanikuks püüdleja, armub ühe probleemse õpilase seksikasse õesse. Tüdruku teiste kavaleridega võistlemine nõuab aga oluliselt suuremaid rahalisi vahendeid, kui õpetajapalk lubaks. Õnneks kohtub Ovidiu Pepega, kes juhib "Filantroopia" nimelist organisatsiooni. Pepel on omamoodi amet - ta mõtleb välja lugusid kerjustele. Sest keegi ei anna raha paluvale käele, vaid traagilisele loole selle taga.
Nii leiab Ovidiugi end pea ühiskonna südametunnistust kurnamas ja ühe sammu võrra lähemal sportautole, mobiilile ja unistustetüdrukule.

Wednesday, December 26, 2012

"Kráska v nesnázích" / "Iludus hädas" (2006)

Taas üks kena komöödia sugemetega draama, mis on oma kandva idee laenanud Robert Gravesi luuletusest  "Beauty in Trouble". Kergelt seebiooperlikust algusest hoolimata haarab film peagi oma veidravõitu inimsuhete, tugeva autorikäekirja ja kauni screenplay´ga. Filmi saadavad mitmed laulud andeka tšehhi artisti Raduza esituses, kaasaarvatud Robert Gravesi viisistus.
Lugu saab alguse 2002. a Praha üleujutustega, kus meie kangelanna kaotab suure osa oma varast ja ta abikaasa Jarda on sunnitud elatuma autovargustest, sellal kui astmaatikust pisipoeg hallitust hingab. Hiljem leiame ta aga nautimas itaalia päikest tüüne basseinipinna äärest - peategelase elukulg ja heitlikud inimsuhted on kujutatud läbi muutliku vee metafoori.
"Iludus hädas" on kaasaegne muinasjutt vaesest ja ilusast tüdrukust, kel on valida oma abikaasa ja laste isa, matšoliku Jarda ning unistusteprintsi, emigrandist härra Benesi vahel. Nende teed ristuvad kui printsi hobune, antud juhul luksusauto, Jarda poolt ära tõmmatakse. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale peab viimane mõneks ajaks vangi minema ja Benes saab lähemalt tutvuda tema võluva abikaasa Marcelaga.
Jardaga seob Marcelat füüsiline tõmme ning ühine minevik, Benes suudaks aga anda kindlustunde ja idüllilise elu Itaalia veiniistanduses. Järgneb suhetekeerdkäik, millesse oma panuse annavad Jarda süvausklik ema, kes võitleb perekonna ühtsuse eest; Marcela kasuisa, keda huvitab vaid iseenda heaolu ning Marcela ema, kes kuulab eelkõige oma abikaasa kahtlase väärtusega soovitusi.
Selle suhteliselt klišeeliku loo põhiteemadele (armastus, seks, raha) on märkamatult külge poogitud taustteemasid, mis muudavad filmi oma loost suuremaks. Siin puudutatakse nii Tšehhi keerulist ajalugu kui tehakse sotsiaalkriitikat tänapäevase ühiskonna suunas. Filmi suurimaks tugevuseks on aga näitlejatööd ning ambivalentsed tegelased, kellevahelised suhted vaid silmapilgutusega ümber mängitakse. Niisamuti jõuab vaataja korduvalt oma sümpaatiat ümber jagada, sest kes on hea ja kes halb ning kes kellega manipuleerib, jääb lõpuni selgusetuks. Erilist tähelepanu väärib Jiří Schmitzer´i mängitud Richard, Marcela kasuisa, kelle erialaks on inimestele hinge sittuda, tehes seda peenelt, järjekindlalt ja valimatult.

Tuesday, December 25, 2012

"Урга" / "Urga" (1991)

Prantsuse-Vene koostöös valminud film, mille ideeliseks eelkäijaks võib pidada Pudovkini "Tšingis-Khaani järeltulijat" (1928). Mõlemad filmid tegelevad vene identiteedi otsimisega eksootilise Teise, mongoollaste juurest ning õilsa traditsioonilise kultuuri hukkumisega kapitalistide/läänestumise läbi. 
Nimest nii palju, et urga on mongoolia kultuuris selline pika toki otsas olev lasso, millega saab hobuseid ja naisi püüda ning mis sümboliseerib stepi piiritutes avarustes "armastust, eraldatust ja jõudu". 
Kultuuride kohtumine leiab aset, kui sohver Sergei keset steppi autoga järve põrutab ning on sunnitud mõneks ajaks mongoollaste jurtas peavarju otsima. Esialgu tekitavad temas pererahva barbaarsetena näivad kombed võõristust, kuid peagi leitakse ühisosa, mis on keele- ja kultuuripiiridest kõrgemal. Koos võetakse ette külaskäik linna, mis peategelase Gombo meeled segi ajab ning toob moodsa maailma imed - televiisori, nokatsi ja purgitoidu - maale. Selle maailma tühisustele vastanduvad eepilised nägemused oma rahva kuulsusrikkast minevikust otse Tšingis-Khaanini välja.
Enam-vähem kõik selles filmis on ilus: loodus, kaameratöö, Eduard Artemjevi muusika. Siin on paljusid meeldejäävaid stseene ja tegelasi: akordioni kiskuv tüdrukutirts; Gombo hobuseid moodsa ööklubi ette rakendamas; salapärane onu, kes on vahendajaks maa ja linna vahel ning ilmub näiliselt eikusagilt kaasas kõiksugu ahvatlevad kingitused. 
Film on puhas romantika, mida rõhutab juba alapealkiri (Venemaal "Урга — территория любви", Läänes "Urga: Close to Eden"), etnograafiliste detailide rikkus, ümarate lapsenägude lähiplaanid ning panoraamilised loodusvaated.
Kui on õnnestunud luua selline ilus, humanismist pakatav film, mis paistab publikule nii Idas kui Läänes peale minevat, siis võibolla polegi oluline, et maa ja linna kontrast on siin esitatud üsna mustvalgelt, et elustiil, mida film eksponeeris oli 90ndate alguseks juba kadunud/kadumisele määratud, või et paralleelid, mida "uue" ja "vana" vahele tõmmatakse on liiga jämedad.


Monday, December 24, 2012

"Я" / "Mina" (2009)

Viimastel aastatel on Vene kinos tehtud päris mitu filmi nõukogudeaegsetest subkultuuridest: "Moevennad" (2008) ja 50ndate sving, "Päikese kodu" (2010) 60ndad ja hipid, "Kadunud impeerium" (2008) ja kuldsed 70ndad ning nüüd siis "Mina", mis viib meid 80ndatesse ja 90ndate algusesse . Kõigis neis filmides on oluline roll muusikal ning kõik nad on üldiselt meelelahutuslikud noortefilmid, mis erinevad üksteisest eelkõige soundträki ja kostüümide poolest. Sellised kaasaegsed kostüümidraamad. Ruum ja aeg, millest nad pajatavad, on veel aga liiga lähedal, et igasugu tilulilu veenvalt mõjuks. 
 "Я" on kihiline nagu sibul - tegevus toimub korraga kolmes aegruumis: 80ndate alguses, kus minategelane kohtub salapärase Romiga. Rom on natuke pühamees, hull ja narkodiiler - oleneb, kelle poolt vaadata. Siis 90ndate alguses, mil minategelane on juba suureks kasvanud, kuid Romi eeskujul laseb endki hullarisse susata, et sõjaväkke ei peaks minema. Kohtub seal siis igast erinevate tüüpidega ning ühe kena õega (Oksana Akinšina). Kõik see on veel omakorda esitatud tagasivaatena surmalähedase kogemuse meeleseisundist, kus peategelane vaatab oma elu justkui filmi ning mõistab, et see on terve põlvkonna lugu. Noored, kes end põhja jõid, suitsetasid ja süstisid, ehkki tegelikult oli terve elu ees. 
Film on tiheda montaažiga, muusikavideolikus stiilis. Selle jutustamislaadiga harjumine võib veidi aega võtta, asja ei tee lihtsamaks ka unenäod ja hallutsinatsioonid, mis tulevad ja lähevad.
"Я" astub ülalpoolmainitud "tilulilu" ämbrisse - ühelt poolt on tahetud superlahe film teha, teisalt on stiliseeringuga liiale mindud ning asi näeb välja nagu oleks keegi mõne ägeda eriefektide programmiga ringi möllanud. Veidi tarantinolikkust, veidi MTV muusikavideode stiili, siia-sinna graafilist vägivalda, tsitaate piiblist ning paar unenäolist stseeni ja koos on üsna tüüpiline tänapäeva vene kino peavoolu filmike, mis peegeldab lääneihalust, ideedepõuda ja maitselagedust. Mida aga pole, on 80ndate hõng, mida "Я" püüdma peaks. Pigem vaadake filme nagu "Nõel" (1988) või "ASSA" (1987) Viktor Tsoiga - vot seal on ajastuvaim ja rokenroll.
Panin 3 punkti - Oksana Akinšina, paari laheda muusikaloo ja stseeni eest, kus Rom autokalessiga mööda Siberit kihutas. 

Sunday, December 23, 2012

"Bambi Meets Godzilla" / "Bambi kohtub Godzillaga" (1969)

Kuna detsembri algupoolel kulus kogu kirjutav energia esseede vorpimisele, siis postitangi siia ühe analüüsi, mille näol on tegu lühendatud ja eestindatud versiooniga koolitööst. Šedöövrit ennast saab juutubas näha siit .
Marv Newlandi "Bambi kohtub Godzillaga" on värelev monokroomne üliõpilasfilm 1960ndatest. Selle pikkus on 90 sekundit, millest üle 50 võtavad enda alla algustiitrid. Siis toimub pealkirjas lubatud kohtumine ning lõputeadaanded. Ometi on filmikesest saanud omamoodi kultusfilm, mil on oma tähtsus meinstriimile vastanduva kultuuriesteetika tutvustamisel animatsioonis.
Loomisloo taga on samanimelise live-action filmi projekt, mis õnneks (või kahjuks) nurjus, kuna kaduma läks üks eriline päikeseloojangu võte (nn "kuldne tund") ning Newland otsustas mängufilmi üldse mitte teha. Kuna tähtaeg pressis aga peale ja kahe nädalaga oli vaja koolis mingi projekt esitada, sündiski multikas "Bambi kohtub Godzillaga", mille Newland oma koduse töölaua taga valmis nikerdas.
Filmi edulugu sai alguse 90ndatel, mil see valiti Jerry Becki ülevaatlikkusse teosesse „The 50 Greatest Cartoons: As Selected by 1,000 Animation Professionals“ (1994). Niisiis oli "Bambi..." nii publiku kui režissööri suureks üllatuseks pandud samasse ritta selliste vanakooli animaatorite nagu Disney, Chuck Jonesi või Bob Clampettiga.
Oma lühiduse kohta on siin üllatavalt palju kultuuriseoseid. Alates Bambi ja Godzilla tegelaskujudest (Ida ja Lääne filmiikoonid), kuni kasutatud muusikani. Alustuseks „Ranch de Vaces“ Rossini ooperist "William Tell", šveitsi pastoraalne muusika, mis seostub koduigatsuse, nostalgia ja maaelu idülliga. Lõppakordiks aga biitlite loo "A Day in the Life" lõpunoot, mis on üks muusikaajaloo tuntumaid. Kolmel klaveril ja harmooniumil üheaegselt mängitud E noot, mil lasti heliseda oma 40 sekundit, suurendades salvestustundlikkust sedamööda, kuidas heli vaibus.
Oma lihtsuses ja lühiduses ning seotuses erinevate kultuuritraditsioonidega, on "Bambi..." osutunud käepäraseks metafooriks väga mitmekesiste teema käsitlemisel. Näiteks võitlus vanemate ja laste õiguste eest Kanadas („Bambi Meets Godzilla: Children’s and Parents’ Rights in Canadian Foundation for Children, Youth and the Law v. Canada“ (2006)) või arvutiteaduslike käsitluste ilmestamiseks („Bambi Meets Godzilla: Object Databases for Scientific Computing“ (1994)).
Ennekõike on "Bambi..." oluline aga kontseptuaalse filmina filmitööstuse dogmadest ja staarikultusest. Iga linateose algul veerevad nimed teevad meid teadlikuks inimestest, kelle aeg ja vaev nähtu taga seisab. Kuulsamate nimede puhul aga annavad nad projektile lisaväärtuse, häälestades publiku ette nautimaks "meistri" tööd.
Siin on need funktsioonid aga kõverpeeglisse asetatud. Toonase üliõpilase Marv Newlandi jõupingutusi demonstreerib enam kui pool filmist, omistades talle nii "stsenaariumi" kui "screenplay" kui "Bambi garderoobi" jne autorluse. See on veidras vastuolus filmi ilmselge amatöörlikkuse ning anonüümse käekirjaga (Bambi peab olema disneylik, et ta ära tuntaks...tausta või muu konteksti järele aga vajadus puudub).
35 aastat hiljem ütleb Marv Newland ise oma esimese filmi kohta: „Well, „Bambi Meets Godzilla“ is the one I always have to fight off with the crowds. That’s 90 seconds of mistakes. It’s so badly made, but people still want to see it.“
Raske öelda, kas tegu on oma lihtsuses geniaalse või jaburalt halva filmiga, kuid igatahes tasub "Bambi kohtub Godzilla" seltsis 90 sekundit veeta. Njoy!