Viimastel aastatel on Vene kinos tehtud päris mitu filmi nõukogudeaegsetest subkultuuridest: "Moevennad" (2008) ja 50ndate sving, "Päikese kodu" (2010) 60ndad ja hipid, "Kadunud impeerium" (2008) ja kuldsed 70ndad ning nüüd siis "Mina", mis viib meid 80ndatesse ja 90ndate algusesse . Kõigis neis filmides on oluline roll muusikal ning kõik nad on üldiselt meelelahutuslikud noortefilmid, mis erinevad üksteisest eelkõige soundträki ja kostüümide poolest. Sellised kaasaegsed kostüümidraamad. Ruum ja aeg, millest nad pajatavad, on veel aga liiga lähedal, et igasugu tilulilu veenvalt mõjuks.
"Я" on kihiline nagu sibul - tegevus toimub korraga kolmes aegruumis: 80ndate alguses, kus minategelane kohtub salapärase Romiga. Rom on natuke pühamees, hull ja narkodiiler - oleneb, kelle poolt vaadata. Siis 90ndate alguses, mil minategelane on juba suureks kasvanud, kuid Romi eeskujul laseb endki hullarisse susata, et sõjaväkke ei peaks minema. Kohtub seal siis igast erinevate tüüpidega ning ühe kena õega (Oksana Akinšina). Kõik see on veel omakorda esitatud tagasivaatena surmalähedase kogemuse meeleseisundist, kus peategelane vaatab oma elu justkui filmi ning mõistab, et see on terve põlvkonna lugu. Noored, kes end põhja jõid, suitsetasid ja süstisid, ehkki tegelikult oli terve elu ees.
Film on tiheda montaažiga, muusikavideolikus stiilis. Selle jutustamislaadiga harjumine võib veidi aega võtta, asja ei tee lihtsamaks ka unenäod ja hallutsinatsioonid, mis tulevad ja lähevad.
"Я" astub ülalpoolmainitud "tilulilu" ämbrisse - ühelt poolt on tahetud superlahe film teha, teisalt on stiliseeringuga liiale mindud ning asi näeb välja nagu oleks keegi mõne ägeda eriefektide programmiga ringi möllanud. Veidi tarantinolikkust, veidi MTV muusikavideode stiili, siia-sinna graafilist vägivalda, tsitaate piiblist ning paar unenäolist stseeni ja koos on üsna tüüpiline tänapäeva vene kino peavoolu filmike, mis peegeldab lääneihalust, ideedepõuda ja maitselagedust. Mida aga pole, on 80ndate hõng, mida "Я" püüdma peaks. Pigem vaadake filme nagu "Nõel" (1988) või "ASSA" (1987) Viktor Tsoiga - vot seal on ajastuvaim ja rokenroll.
Panin 3 punkti - Oksana Akinšina, paari laheda muusikaloo ja stseeni eest, kus Rom autokalessiga mööda Siberit kihutas.
No comments:
Post a Comment