Oleg Jankovski at his best, liikumas erinevate tundevarjundite vahel täpselt nagu skalpell, kiskudes vaataja endaga kaasa ning naerdes ta järgmisel hetkel välja. Põnev, väga põnev. Ent inimestele ei meeldi need, kes enesele kaasa tunda ei lase, sest kaastunne on ju nii mõnus - kellegi teise üle pisaraid lahistada. Serjoga tegelaskuju valu on aga tema sees ja maailmal pole sellega asja. Ning nõnda naerdaksegi ta välja nii kaasnäitlejate poolt ekraanil, küll õeluse, küll kahetsusega, ja ka pealiskaudse vaataja poolt, kes tolamängu taga peituvaid kuristikke ei hooma.
Paar aastat tagasi, kui seda filmi esimest korda vaatasin ma nii väga vene keelt ei osanud ja nii juhindusingi tegevuse mõistmisel peamiselt Jankovski ilmetest ja žestidest. Nüüd on keelega asjalood paremad, aga ikkagi soovitan seda filmi julgelt vaadata ka kõnet eriti mõistmata, palju kaduma ei lähe. Pigem ongi siis tähelepanu fokusseeritud ebaolulistelt sõnadelt peategelase hingeelule. Sest vene kino näitlejatest valitseb just Jankovski suurepäraseimalt seda nüansirikkust, mida vaikusega võib väljendada.
Peategelane, oma 40. juubelile lähenev Sergei Makarov kaotab ühe päevaga nii pere, armukese kui sõbralikud suhted kolleegidega. Selle asemel, et nende eest võitlusse astuda, võtab ta toimuvat mingi maniakaalse rahuloluga ning tõmbab pähe narrimütsi.
Tegevus toimubki kahe-kolme päeva jooksul, mille ajal võime piiluda 80ndate nõukogude ühiskonda selle konventsioonide, tärkava alternatiivkultuuri ja sõnamulina taha varjatud sisutühjusega. Vene filmidele kohaselt ei puudu ka hingest-hinge köögivestlus viinapudeli kõrval ja väljasõit varasügisesse metsa.
Stsenaariumi autor Viktor Mereško olevat peaosa algul kirjutanud Nikita Mihhalkovi silmas pidades. Siis nägi aga Balajan kinolinal Jankovski mängu ning tegi ettepaneku hoopis talle. Näitlejat ennast oli juba raskem veenda, sest tundmatu režissöör ja Dovšenko-nimeline kinostuudio algul nii väga lubavalt ei kõlanud. Uurinud aga Nikita Sergejevitši käest veel tegelaskuju ja stsenaariumi puudutavaid üksikasju, otsustas siiski proovida. Jankovski ja Balajani vahel sai alguse aastatepikkune viljakas koostöö.
Mihhalkov ei jäänud ka niisama passima, vaid teeb siin väikese kameo filmirežissööri rollis, kellega Makarov kokku puutub. Teistest kinosuurustest võib näha nõukogude filminduse esileedit Ljudmila Gurtšenkot Makarovi kolleegi rollis. Ning noorukest Oleg Menšikovi, kes 80ndate kuumimate tantsuliigutustega Makarovi armukest üle püüab lüüa.
Mis värk siis Serjogaga on? Nagu Vaapo Vaher selle Jankovskit käsitlevas artiklis "Intellektuaal, playboy või jõhkard?" kokku võtab, on Jankovski tegelaskuju pärit "optimistlikest kuuekümnendaist, kes nüüd sattunud umbejooksnult uude
reaalsusse ja unustanud oma naiivse mineviku, mil kõnniti Moskva
tänavail ja lauldi Okudžava süüdimatuid laulukesi". Sellise uues kontekstis tähenduse kaotanud ning siseemigratsiooni valinud intelligendi jaoks on vabadus millestki võrdne vabadusega millekski. Ning nii rebibki ta metoodilise järjekindlusega puruks teda veel "normaalse" eluga ühendavad köidikud ja kõnnib pea püsti, käed taskus vastu oma paratamatule hukule. Teiste mõistmatute, vihaste ja võibolla ka veidi kadestavate pilkude all.
No comments:
Post a Comment