Selline film jooksis siis mõne aja eest eesti kinodes. Käisin seda küll enam kui kuu aja eest vaatamas, aga võibolla on heagi, et toona poolikuks jäänud sissekande nüüd lõpetan - jääb vaid kõige olulisem.
"Aga mis on oluline," küsib väike plikatirts filmis on papsilt. "Bажно сейчас покурить, а курить нету," kõlab vastus. Nojah, elagem hetkes. Kontrollisin netist dialoogi ja sellesama tsitaadi alla oli üks Vene kinoskäija kirjutanud, et "...kui sellise mõttevahetusega filmid praegu festivalidel auhindu võidavad, siis hakkab tal Vene riigist kahju." Auhindu on "Geograaf jõi gloobuse maha" võitnud aga juba hulganisti, nii kodu- kui välismaiseid. Tsiteerimisväärseid kohti igale maitsele jagub filmis samuti küllaga, kuna aluseks on kaasaegse vene kirjaniku Aleksei Ivanovi samanimeline romaan, ja tema juba oskab. Ning eks pälvib film ka eelmainitu laadis etteheiteid hea maitse komandanditädidelt, sest napsu- ja suitsu voolab filmis ojadena ja sõuab pilvedena.
"Geograaf jõi gloobuse maha" kajastab enam-vähem kõiki vene-romantika stereotüüpe: filosoofilised mõtisklused, mida järgmine päev vaevu mäletatakse, matkad siberi kärestikel, lauluga lõkkeõhtud, trööstitud nõukogude korterid trööstitutes majades trööstitute inimeste keskel, slaavi iludused turult ostetud satsides jms.
Peategelane Viktor, allakäigutrepil vaaruv intelligent, satub järjekordseil tööotsinguil kolkakooli geograafia õpetajaks. Maateadusest mehel suurt aimu ei ole, kuid naine ja laps tahavad toita ning võimalust tuleb kasutada. Järgnevad Viktori enesekehtestuskatsed koolisuhetes ja kodus, kus abikaasa kannatus mehe naljatleva suhtumise ja kasvavate joomahoogude käes katkeda ähvardab. Kütet lisavad tulle Viktori mesikeelne sõber Maksim ja armas koolitüdruk Maša. Pea- ja kõrvaltegelaste suhtepundar tuletab meelde vana anekdooti venelaste armastusest: "Mis juhtub, kui vene naine kahe vene mehega üksikule saarele satub? Ühte ta armub, teisega abiellub ja kõik kolm on õnnetud."
Aga armastus ja joomine on siin ikkagi niisama garneeringuks. Peamiselt ja eelkõige on filmi peategelase Viktori käivitavaks mootoriks argielu mõttetus, kommunaalabsurd, mille mõttetuse kogemine ühes kunagiste illusioonide purunemisega annab talle isevärki vabaduse tunde. Viktori tegelaskuju (ehk mõneti teda kehastanud Konstantin Habenskigi) on väga sarnane Oleg Jankovski mängitud Sergeiga filmis "Lennud unes ja ilmsi" (1982). Mõlemad mehed otsustavad ühel hetkel kõik pikalt saata ja varjavad oma olemisvalu klounimaski taha. Isegi sarnaseid stseene leiab neis - hullumeelne kiikumine; jäised suplused. Kasvavas tempos, pea surmaga piirnev enesehävitus lõppes Jankovskil omamoodi vaikse hääbumisega. Viktori lugu lõppeb ikka õnnelikumalt. Kas siin on midagi sümptomaatilist, et selline teema taas käsitlemist leiab ja sarnase vastuseni jõuab, jäägu igaühe enda vastata.
Ja on veel üks vene klassik, milleta ei saa geograafi-filmi kuidagi kõrvutamata jätta - Dostojevski "Idioot". Kui Viktori-tegelaskuju kõrvale jätta, on enamus tegelastest üsna karikatuursed, mingid tüpaažid, kel on sirgjooneliselt oma funktsioon täita. Kui need püüdlused kokku panna, tuleb välja "Idioodi" kaasajastatud ja veidi lahjendatud tegelastegalerii: Viktor/Mõškin - püha hull, Idioot ja inimhingede insener; Maša/Aglaja - lapselik, mänguline naistegelane; temas peituks Idioodi lunastus, aga Idioot ei pea end tema vääriliseks; Maksim/Rogožin - täisvereline, pragmaatiline inimene; Idioodi sõber ja vaenlane samaaegselt; Kira/Nastasja Filippovna - femme fatale, keda mõlemad meespeategelased ihalevad; kasutab oma keha nii piitsa kui präänikuna. Tüvitekstid, noh.
Vaatasin nüüd üle, et rääkisin ikkagi vaid süžeest ja teemapüstitusest, mille leiab (ja mitmekülgsemalt) ju Ivanovi raamatustki. Aga muust nagu polegi selle filmi juures rääkida...muusika, kinematograafia ja muu esteetika osas on ta selline tubli vene kino keskmine; silma all ei karju, veidi huumorit, veidi kohatuna mõjuvat slaavi stilistikat ja mõõdukalt eksootikat Lääne vaataja jaoks. Konstantin Habenskit on ekraanil muidugi rõõm vaadata ja tema sellele filmile elu sisse puhubki, kuid üldiselt jääb teose tugevuseks tugev aluskirjandus.
Lõpetuseks aga veel üks ilus mõlgutus Viktorilt, kui talt küsiti, kas ta pahandas ka, kui naine ära läks: "Я для себя так определяю святость: это когда ты никому не являешься залогом счастья и когда тебе никто не является залогом счастья, но чтобы ты любил людей и люди тебя любили тоже. Совершенная любовь, понимаешь? Совершенная любовь изгоняет страх." Siuke kaasaegne pühak siis. Elada nii, et teiste õnn ei sõltuks meist ega vastupidi. Peace, et al.
No comments:
Post a Comment