Et suruda sajand kahe tunni sisse, peaks seda 438 000 korda kiirendama...või siis jääma paratamatult skemaatiliseks, valides sellest vaid teatud isikud, sündmused ja esemed, mis kollektiivmälu kokkuleppelise uudistekünnise ületavad. Hardi Volmer on taolise valiku sooritanud, ja igati edukalt. Tegu ongi omamoodi maailmanäitusega filmi- ja eesti ajaloost 20. sajandi vältel. "Pildid" ükshaaval võetuna on napid, pigem mingid meeleolud või stseenid, kuid filmiks rivistatuna hakkavad üheskoos mõjuma, tekivad võrdlusmomendid ja põhjus-tagajärg seosed, tekib lugu. Ohtratest koomilistest momentidest hoolimata pole tegu kerge filmiga. Infot on palju, tähelepanu peab haljas olema ja peategelaste pöördelistele sündmustele kaasaelamine väsitab. Võtsin ka ise vaatamise ajal mitu pausi, sest ühe soojaga läbimiseks tundus liiga suur suutäis olevat. Ometi on "Elavad pildid" igati kulutatud aega ja energiat väärt, sest tegu on eesti filmikunsti mõttes mastaapse ja ambitsioonika projektiga. Lisaks on 21. sajandi künnisel paslik aega võtta, et möödunud värvikale sajandile tagasi vaadata - vanadele meenutuseks, noortele õpetuseks.
Loo keskmes on baltisaksa kaunitar Wilhelmine von Strandmann ehk Helmi Rannamaa ja tema armastus Eriku, oma perekonna ja Eestimaa vastu, mis kõik on sümboolselt talletatud ühes kenas Tallinna vanalinna korteris. Helmi on selline impulsiivne, kirglik tüdruk, kes elab alati sündmuste keerises ja, veelgi tähelepanuväärsemalt, suudab pea püsti nendega kohaneda. Talle sekundeerib samas majas tegutsev kinomehaanik Julius, kes kah Helmisse armunud on, aga eelistab teda kuskilt ohutust kaugusest piielda. Suurtest sündmustestki saab ta osa eelkõige läbi oma pisikese projektsiooniruumi ava kinosaali vahtides, kus suurel ekraanil vahelduvad ideoloogiad, filmitehnikad, näitlejad.
Jah, aga korter. Kui Volmeril oli algul plaan koondada filmi tegevustik igikestva remondi ümber, siis seda on omajagu siiagi sisse jäänud - näeme peene baltisaksa salongi muutumist helgeks EW aegseks linnakorteriks, nõukogude "revolutsioonikangelase" majamuuseumiks, kommunaalkorteriks, ja mugavaks tänapäevaseks pealinnaelamuks. Eri aegu jäävad meenutama üksikud hästi valitud esemed, millele vaataja tähelepanu juhitakse ja mis erinevad lood niidikestena kokku seovad. Lisaks korterile muutub filmikeel, jäljendades kujutatava ajastu kinoesteetikat (Murnau ekspressionistlikest tummfilmidest reibaste nõukogude rindereportaažide ja tänapäeva digitaalse laiekraanini), ning näitlejad, vananevad nemadki. "Elavad pildid" kaasas kümneid kaasaegse eesti teatri- ja filminäitlejate paremikku kuuluvaid osalisi. Ainuüksi peaosalisigi kehastavad erinevates vanustes 5 näitlejat-näitlejannat.
Volmer sai hakkama keeruka ülesandega - rääkida tuntust-tuttavlikust vältides klišeesid, kuid samas kõigile äratundmist pakkudes. Paistab, et tuttvalikkuse tunde loobki eelkõige materiaalne keskkond, samas kui tegelaskujude rollid ajaloos lihtsal hea-halb skaalal võivad üldtunnustatud arusaamadest kergelt erineda.
Mnjah, see ajaloo otsimine läbi kodupaiga, detailide ja pööningute on üks huvitav teema. Tasub kodudes sellise tagasivaatava pilguga ringi vaadata küll, sest enamuses eesti elamistes on veel tuntavad need kultuurikihid, mis toovad endaga kaasa lõhnu, lugusid ja ilu aastakümnete või koguni sajandi tagant.
No comments:
Post a Comment