"The 7th Voyage of Sinbad" / "Sinbadi 7. reis" (1958)

Lahedad eriefektid ei tee veel halba filmi heaks, kuid need võivad teha halva filmi huvitavaks. "Sinbadi" ei vaadata režissööri, näitlejatööde, dekoratsioonide või dialoogi pärast. Selle võluks on Harryhauseni elavad pastiliinikamakad, mis draakonite, kükloopide või hiidlindude kujul üksteisega madistavad. Ühelt poolt koosneb tema efektide tööriistakast suht piiratud arvust võtetest, mida üksteisega kombineerida - kui oled mõnda temaga seotud filmi näinud, tead, mida oodata, teisalt on see nostalgikutele ammendamatu varasalv. Sedamööda, kuidas tehnoloogia arenes, jäid harryhauseni-tüüpi efektid enam odavate B-filmide pärusmaaks. Tänapäeva vaatjale on "Sinbad" juba pika hambaga filmielamus - see on nii halb, et see on hea. Ometi oli omal ajal tegu igati tip-top Columbia Pictures´i produktsiooniga, mis sai lubada omale 50ndate Hollywoodi parimat.

Sinbad satub merereisil kokku kurja võluriga, kellelt kükloobid on röövinud võlulambi. Et motiveerida Sinbadi ohtlikku reisi veelkord ette võtma, muudab võlur Sinbadi tüdruksõbra  tibatillukeseks. Purjed heisatakse ja minnakse taas seiklustele vastu. Kurja võluri üheks halvimaks omaduseks on lapstööjõu kasutamine - lambi sees elab nimelt u 10-aastane poisike. Et see alaealine džinn vabastada, tuleb lamp leekidesse heita. Ometi on teenistusaeg võluri juures džinni sedavõrd ruineerinud, et ta otsustab vabatahtlikult oma teenistust jätkata, nüüd Sinbadi kajutipoisina.

(Eklektiline meeskond ohtlikul retkel, et leida võluese, mis on põhipaha kinnisideeks ning see kaljuservalt laavasse heita...meenutab veel üht tänapäeva populaarset linateost?)

Stilistikalt on film üsna igav. Selline Hollywoodi pseudo-eksootika, mis ei näinud litritest ja kassikullast kaugemale. Rollid on ka üsna stereotüüpsed (vt nt kurja võlurit ülemisel pildil - põhiline feature on kulmud, mille kaldenurga järgi saab filmi jooksul aru, kui kurja mõtet ta parasjagu mõtleb). Harryhauseni plastiliinloomadki pakuvad elavamaid käitumismustreid, kui enamus meeskonnast. Nt on nunnu stseen, kuidas kükloop, oodates Sinbadi meeskonnaliikme küpsemist, omale lõkke äärde kolmejalgse tabureti alla tõmbab. Aga üldiselt jah...nagu on ja ei ole ka.

Müdin ja madin:

Lapstööjõud on tõsine probleem.

"Häxan" / "Nõiad" (1922)

Selline nunnu 20ndate "dokumentaal", mis tänapäeval mõjub naiivselt ja absoluutselt ebateaduslikult, kuid endiselt suudab vaatajas käsitletud teemade vastu huvi äratada, haarab kaasa mastaapsete eriefektidega ning annab filmihuvilisele üsna hea ülevaate 20ndate filmikunsti võimalustest ja esteetikast. Väidetavalt oli filmi režissööri Benjamin Christenseni algimpulsiks kuskilt antikvariaadist soetatud "Malleus Maleficarum" (inkvisiitorite käsiraamat), milles loetletud nõidade pahategudest ta vaimustusse sattus ning soovis nõiajahile oma kaasaja seisukohast teadusliku seletuse anda. Kogu filmi vältel on tunda Christenseni kõikumist vaimustuse, imetluse ja õuduse ning teadusliku erapooletuse ja täpsuse vahel. 20ndate kohta õnnestus tal neid nõiduse asju isegi üsna graafiliselt näidata, mistõttu film omal ajal mitmel pool sootuks keelati või oluliselt lühendatuna kinolevisse lasti. Tänu julgele erootikale, piinamistele ja eriefektide tõetruudusele sai film nõiajahist ise inkvisitsiooni objektiks.

Film on jagatud seitsmeks episoodiks. Esimesed neist annavad erinevatele raamatutele viidates õpetliku ülevaate nõidusest, deemonitest ja üle maailma levinud uskumustest. Need ongi üles filmitud suuresti nii, et on ägedamaid pilte vanadest raamatutest üles võetud ja siis ilmub kuskilt nurgast Christenseni metallist kepike, millega ta olulisematele kohtadele veel ringi ümber tõmbab. Mõnda asja on ka teaduslikult tõestatud. Näiteks vanade egiptlaste maailmamudelit. Sellekohane makett on käepäraste vahenditega võimalikult 1:1 loodu ning vahetiitril kuvatakse autori kommentaar a la "no see on ju võimatu!".
Edasi läheb veelgi ägedamaks. Erinevad taaslavastatud novellikesed keskaegsete deemonite ja nõidade argipäevast (nt on kena episood sellest, kuidas kõik peened prouad sabatil kuradi pepu peale musu tegid).
Siis üks kurvem lugu süütu vana naise kahtlustamisest nõiduses ning inkvisitsioonimeetodite demonstratsioon.
Lõpuks veidi paralleele keskaegsete nõiduseilmingute ning kaasaja psühholoogia vahel - selgub, et nõiduse peamiseks seletuseks on naiste hüsteeria.

Omal ajal peaaegu kaks miljonit rootsi krooni maksma läinud linateos oli pikka aega skandinaavia kõige kallimaks produktsiooniks ning on endiselt kena vaadata - kõik need meeleolukalt tintitud stseenid ja kaameravinjetid ja kostüümid ja mis kõik veel. Sobib vaatamiseks nii dokumentalistika huvilistele, feministidele, selgeltnägijatele kui sissejuhatusena loengukursusele "Kurat Euroopa usundiloos".

"Nunnad hoos"

Vanade egiptlaste maailm. (vale!)

"Вeдьма" / "Nõid" (2006)

Üks suhteliselt värske Gogoli "Vij" tõlgendus eesti-vene koostöös. Asusin seda filmi vaatama eelinfoga, et kiriku sisevõtted toimusid Narva Aleksandri kirikus ning projektis tegi kaasa terve plejaad eesti näitlejaid. Tundus, et film oli ka üsna viisaka rahastuse saanud, kuid režissööri, produde või mõne kolmanda osapoole täieliku visioonipuuduse all tuli välja ainult soe aur. Mida oodatagi Oleg Fessenkolt, kes võtete ajal esines "Põhjaranniku" ajakirjanikele järgmise mõtteavaldusega: "...meie [vene kino] valdame USA ja Jaapani kino vormi, aga meie sügavust ei saa nemad kunagi tabama". USAst ja jaapanist oli siia küll jõudnud vaid pinnavirvendus mõnede visuaalsete klišeede näol.

Kui vene režissöör võtab ukraina kirjaniku teose, hakkab seda üles filmima Eestis, aga teeskleb seejuures, et tegu on mingi šoti väikekülaga, ei saa sellest head asja tulla. Nii ajas kui ruumis oli segadust palju. Väike loetelu: 

- 21. sajandi olme ja gootilik külaidüll samaaegselt - mingid 19. sajandi talunaised jalutavad ilmselgelt nõukoguliku arhitektuuri vahel kuskil Ida-Virumaa metsades. Kostüümide-ruumide-tehnika ülim eklektilisus läbi terve filmi.

- lohakus võttepaiga "maskeerimisel" - eestikeelseid tekste vilksatas omajagu, ehkki üles oli pandud ka igasugu küla- ja tänavasilte ülimalt inglispäraste kohanimedega. Lisaks muud referentsid - tegelased jõid kõrtsis õlut Saku õlleklaasidest ja lugesid kirikus eestikeelset piiblit

- keel. Kõik eesti näitlejad - ja neid oli palju: Ita Ever, perekond Ulfsakid, Rain Tolk, Peeter Volkonski, Anu Lamp, Tõnu Kark, Guido Kangur jmt - esinesid venekeelse pealelugemisega. Seda oli püütud sujuvamaks muuta nii, et nad rääkisid enamasti kuidagi seljaga vaataja poole või külitsi või fookusest väljas või lillepoti taga, aga kui see oli otse kaamerasse, siis mõjus paratamatult puiselt. Eriti kõigi nende briti nimede venepärane hääldus.

- vilets CGI (nt hunnik paberlennukeid meenutavaid nahkhiiri kirikus vs 1967. a "Vij" Ptuško fantastiline õuduste pillerkaar...)

- religioonide kompott. Meenutame Gogoli väikevene lagunevat külakirikut ja rahvapärase ebausu sosinaid... nüüd aga luteri kirik ja jumalakujud ühes slaavi hingepalvusega eestikeelsest raamatust.

Ei pea vist lisama, et kõik see polnud õudne ega naljakas ega mõtlemapanev. Või noh, kui siis mõtlemapanev - filmikunsti võimaluste, nende raiskamiste ja tühjade kirikute kasutuse üle (Villu Jürjo sai ka oma tänurea tiitrites). Et positiivsema noodiga lõpetada, siis pilt Ita Everist, kes on endiselt krapsakas ja tänu tänapäevasele tehnoloogiale suutis metsas kihutava auto külge klammerduda:

Kirikus saatanlik kaunitar enam kahjuks Ita Everiks ei muutunud, 

vaid talle oli nats Voldemorti peale photoshopitud.

"Танец Дели" / "Delhi tants" (2012)

Jätkame ainult positiivsete postituste ja hüvade filmisoovitustega. Ei mäletagi enam kes, kuid üks eesti kirjanduskriitik kirjutas, et Dostojevski teosed pole niivõrd psühholoogiline realism, kui psühhedeelne realism. Sama võib öelda Võrõpajevi puhul. Paralleel psühhedeeliaga kannab seda enam, et Võrõpajevi filmid on kohutavalt musikaalsed. Leitmotiividega mängimine, pidevad kordused, millega saavutatakse ootamatu sügavus, meenutavad vägagi The Doorsi, Iron Butterfly, hilise Pink Floydi ning teiste heade hipitiride paremaid palu. Oma ehituselt on need spiraalid, mille teravik on suunatud inimese sügavikku.

Võrõpajevi loomingu teemad on korduvad nagu nende struktuurgi: Jumal ja Armastus (tihti tõmbab ta nende vahele võrdusmärgi) ning Elu ja Surm (nagu näha käesolevast filmist, võib seegi paar kanda võrdusmärki).

Võrõpajevi filmid põhinevad alati tema näidenditel, kuid mitte kõigist näidenditest ei saa filme. Tema näidenditest olen Eesti teatris näinud "Illusioone" ja hiljuti esietendunud "Joobnuid". Ikka on selline tunne, et filmidega võrreldes jääb midagi puudu. Arvasin, et asi on eelkõige tõlkes - vene keele musikaalsus ja sujuvus läheb paratamatult tõlkes kaduma. Ent mitte ainult. Nõustun Valle-Sten Maistega, kes on "Illusioone" ja "Delhi tantsu" kõrvutades välja toonud kahe meediumi sisemise erinevuse: "Paraku „Delhi tantsu” staatilisus (kogu tegevus on koondatud ühele pingikesele haiglakoridoris) teatris ei toimi. Isegi Vene teatri proovisaali valgusküllasuses ei ole näitlejad hetkekski nii peo peal kui filmikaamera ees, rääkimata Tartu Uue teatri variandist. Kostüümidele ja kehakeelele ei olnud teatrilavastuses mängitud ja nii tuli välja avalik kuuldemäng." Niisiis, kino suhteliselt suurem intiimsus. Kaamera võimalus saada näitlejale lähemale, pildi raamistatus, isegi klaustrofoobilisus. "Delhi tantsus" on seda maksimaalselt ära kasutatud. Alles on jäänud vaid kõige olulisem, või õigemini hädavajalikum - näitlejad.

Selles minimalismis pääsevad mõjule detailid. Juhtub harva, et vaatan tiitritest spetsiaalselt järele filmi (vahe)tiitrite autori (Boris Lutsjuk), kelle lihtne graafiline mäng tüpograafiaga nii seob kui liigendab filmi 7 episoodi.

Ilus film. Elemente juurde tuua pole mingi kunst, kuid kõigest liigsest vabaneda suudab vaid professionaal.

Haigla ootepingil kohtuvad ema, tütar, üks unustatud sõbranna ja vastavastatud armastus.
Uudised, mida toob medõde, on igas peatükis erinevad, rollid vahetuvad nagu kaleidoskoobis ning vaatajale avaneb inimloomuse kogu värvikirevus.

Jätku uueks aastaks!!

"King Kong" (1933)

"King Kongi" on uuritud ja puuritud mitme kandi pealt - kirjutatud on filmis mänginud staaridest, Max Steineri suurepärasest originaalmuusikast, filmi seostest toonase teadushuviga endiste koloniaalmaade, eksootiliste loomade ja kultuuride vastu, kuni 30ndate USA ühiskonna hirmude peegelduseni teoses (neist tuntuim tõlgendus näeb selles fantaasiat valge naise vägistamisest musta mehe poolt). 

Seoses praegu kinodes jooksva "Kääbikuga" tahaksin aga meelde tuletada selle tohutut panust eriefektide arengusse. Filmiajalooline sugupuu Willis H. O´Brien->Ray Harryhausen->Peter Jackson viib otsejoones praeguste Tolkieni maailmadeni. Või, kui otsida näiteid lähemalt, siis ka "Operaator Kõpsini üksikul saarel".

Alustuseks aga tuletagem paari sõnaga meelde filmi sisu, mis on ülimalt meta: filmitegija Carl Denham (Robert Armstrong), kelle võttepaikadeks on džunglid, üksikud saared ja ligipääsmatud mäed, läheb otsima müütilist Kongi, kes ühe Okeaania saare metsikut suguharu oma hirmuvalitsuse all hoiab. Kaasa võetakse blond kaunitar Ann (Fay Wray), sest Denhami nägemuses on just "Kaunitar ja koletis" tema tulevase filmi teemaks (+kinopubliku nõudlus silmailu järele). Peale pikka tagaajamist dinosaurustest kubisevas metsas, õnnestub meeskonnal Kong uinutada ja New Yorki tuua, kus loodetud sensatsiooni asemel tabab linna õudus ja terror. Kuulsus-, seiklus- ja rahajanu piirnevad Denhamis hulljulguse, mõtlematuse ja enesehävituslikkusega. Filmitööstuse satiir iseenese aadressil?

Praegune klassik oli omas ajas tõeline uudispomm, seda just eriefektide ja ulatusliku mängufilmi ning (stop motion) animatsiooni kombineerimise osas. Eriefekte töötas filmile välja Willis H. O´Brien oma meeskonnaga - need jäid filminduses suuresti muutumatuks kuni arvutite tulekuni 80ndate lõpul-90ndate algul. Tegelikult toimivad nende loodud põhimõtted tänapäevalgi, lihtsalt suurem osa protsessidest on nüüd digitaalsed. 

O´Brienil oli enne animaatoriks hakkamist kõvasti rohkem ameteid kui Hunt Kriimsilmal. Ta on ka suurepärane näide sellest, kuidas oma elukogemust eri aladel kasutusse panna. Muu hulgas edukat poksijakarjääri pidanud mees paneb King Kongi T-Rexile paremsirget andma (järgneb suhteliselt võigas stseen, milles Kong türannosauruse lõualuu pooleks rebib). Tema algne huvi eelajalooliste elukate ja kadunud maailma vastu sai aga väidetavalt alguse paleontoloogide giidina töötamisest. Elukogemuse kõrval kumab läbi ka tema isiksus - humoorikad ja südamlikud momendid Kongi käitumises, mis ta lõppkokkuvõttes nii meeldejäävaks muudavad. Sündinud on esimene animeeritud mängufilmi kangelane. 

 

O´Brien kombineeris miniatuure, teadmisi optikast ja erinevate filmitrikkide koostoimet, loomaks mitmekesist materjali, mis jättis režissöörile vabaduse monteerimisel erinevate võttenurkade vahel valida. Omaette kunstiks olid sealjuures taustad, King Kongi džungel, mil vahel oli oma miniatuursusest hoolimata 6-12 jalga sügavust, alates vahetult kaameraläätse lähedal paiknevatest klaasimaalidest, kuni kõige kaugemate stuudiomaalinguteni metsasügavuses. Tulemuseks oli maailm, mis oli kummastav segu Gustave Doré graafika romantikast ja dokfilmi naturalismist.

Kel huvi varase filmitrikinduse kohta lähemalt uurida, leiab internetist infot märksõnadega optical printer, Dunning Process, Williams System, mattes, rear projection.

Klassikuid ei viitsita enamasti vaadata, neid teatakse niigi. Ometi soovitan igal filmihuvilisel "King Kongilt" tolmu pühkida ning uurida, mis toimub 80 minuti jooksul enne Empire State Buildingu otsa ronimist. Kõvasti kõvem film kui "Kääbik".

Toona kasutatud materjalide tõttu kippus Kong filmimise käigus lagunema. 

Kasutusel olid erinevad nukud, needki erinevas kulumisastmes...nii muutub ka peategelase nägu ja hoiak filmi jooksul märkimisväärselt.

 Üks O´Brieni konstrueeritud imemasinatest.

 King Kongi ehitamas (üksikute lähivõtete jaoks; põhiline nukk oli u 18-tolline)

 Vanakooli animaatorid töös.

 Obie oma lastega.

 

"Бобры идут по следу" / "Koprad ajavad jälgi" (1969)

Järg eelmise postituse lühifilmile "Ettevaatust, havi!". Psühhedeelia jätkub. Karakteritearengus on vahepeal toimunud märkimisväärsed muutused. Vähi ja Havi kodune idüll on lõhutud, nad on allakäinud, omandanud platnoidele omase sõnavara, joovad ja suitsetavad. Endisest kultuurihuvist annab märku vaid seinal rippuv kitarr...

Juba esimeses episoodis tekkis tahtmatu paralleel kopralaste ja "Kevade" peategelaste vahel, siinses osas see tunne vaid süveneb - üks pikaldane tüüp, kes alati sööb (Tõnisson), ilus patsiga tüdruk (Teele), pahandustesse sattuv aktivist (Toots), kuri kooliõpetaja (Köster), hajameelne vahimees (Lible), hädaldav ja õrnahingeline Hirv (Arno Tali). 

Siinses episoodis läheb koolist kaduma Havi, kes on kopralaste loodusõpetuse tunni eksponaat. Muidugi on Havi varastanud tema truu sõber Vähk, kes nüüd kõiki teisi metsaloomi süüdlaseks püüab lavastada. Kopralapsed ajavad jälgi.

Tasub mainida, et tegelikult on nende kahe filmikesega seotud mitmed nõukogude kino klassikud - Krabi häält tegi Anatoli Papanov ("Nu pogodi" Hunt), animaatorina töötas mõlemi kallal noor Juri Norštein, "Koprad ajavad jälgi" stsenaariumi autor on Emil Braginski. 

 Lible.

 Köster.

 Arno, Tõnisson, Raja Teele.

Toots.