Lühikeste muusikaliste klippide sari, mida armeenia televisiooniski näidati. Kui võtta mõned Lääne popkultuuri sümbolid (nt simpsonid, biitlid, "Matrixi" Neo jt), mõned vene popkultuuri tegelased (nt Gena ja Potsataja, Buratiino, Baba Jagaa jt) ning heaoluühiskonna materiaalsed väljundid (nt hügieenisidemed ja teflonpannid), saamegi sellise kultuurilise segapudru, mille üle "Yellow Submaryan" nalja heidab. Taustaks tuntuimate vene- ja ingliskeelsete poplaulude kaverid. Viimaste puhul antakse huumoritvisti läbi keele - nt lauldakse vene keeles, kuid tugeva armeenia aktsendiga, mis kohati sõnade tähendust muudab. Või on välismaiste laulude puhul tegu mingi veidra inglise-venekeelse hübriidiga, kus osad sõnad ära vahetatud.
Taustaks siis Lääne massikultuuri jõudmine endise Nõukogude Liidu aladele ning selle kohalike eripärade kujunemine. Ma ei tea, kui aktuaalne see 2002. aastal veel on. Kümmekond aastat või rohkem tagasi oleks see ehk naljakam tundunud. Ka on paroodia jämedavõitu. Et see vaatajatele-kuulajatele arusaadav oleks, on tõesti valitud need kõige-kõige tuntumad pildid ja helid, kuid tulemus on üsna igav ning mingit lisatähendust sellest kirjususest ei teki.
Robert Saakjants oli muidu andekas animaator ja tema sürrealistlikku käekirja ning sujuvat trikitamist joonte ja kujunditega on siingi tunda, kuid tegu on väga aja- ja kohaspetsiifilise asjaga, mil jääb puudu nii teravusest kui originaalsusest.
