Kostüümidraama kõige pisematele. Stanislav Govoruhhini ekraniseering Mark Twaini armastatud seiklusraamatutest. Vaatasin, et erinevatel saitidel on filmi hinnang täitsa kobe, enamasti 7-8/10. Kommentaaride põhjal tundub, et see hinnang tugineb eelkõige a) nostalgiale - nüüd juba täiskasvanud vaataja veetis selle saatel oma lapsepõlve b) mööndustel "oma aja" suhtes - 1980ndate kontekstis on tegu siiski suurstuudio (Odessa Kinostuudio) produktsiooniga, mis sai korraliku rahastuse, pika produktsiooniaja ning ohtralt erinevaid võttepaiku. c) üks korduvaid märksõnu on ka "hästi tabatud atmosfäär" - vaataja kinopoisk´is kirjutab: "nõukogude filme (nt "Sherlock Holmesi") vaadates ei kahelnud ma kordagi, et vot sellised need prantslased, ameeriklased jt ongi /.../ ning siingi pole mul kordagi tekkinud kahtlust, et Ameerika oleks võinud olla teistsugune."
Mnjah. Mul nüüd isiklikku nostalgiat selle filmiga lapsepõlvest ei ole, ka ei pane südant kiiremini põksuma aeg-ajalt värvi vahetav nõukogude kvaliteediga filmilint, mis päikseliselgi suvepäeval saturation´i 0-i suudab keerata. Mis atmosfäärilisusesse puutub, siis ei Mississippit kehastav Dnepr, Abhaasia liivakoopad ega nõrk keeletoimetus (vt ka pilte allpoolt) vasta mu ettekujutustele Ameerika Lõuna lämbetest väikelinnadest.
Filmi mahub suurem osa Tomi ja Hucki seiklustest - alates tüütust planguvärvimisest, mis siiski kasumlikuks äriks õnnestub pöörata (kursiga 1 ruutmeeter roti/õuna/maiustuste vastu), kuni kohtunikutütre Beckyga kurameerimise ja Indiaani Joe traagilise lõpuni. Tom ja Huck - küll erinevatest sotsiaalsetest klassidest, kuid ühise seiklusjanuga jõnglased - sekeldavad linnas ja maal, jõel ja metsas, ammutades inspiratsiooni ohtratest indiaanlaste lugudest. Saatjaks täiskasvanute mõistvad peavangutused, ohked ning jutustaja (Twaini/Govoruhhini) soe huumor.
Võibolla taustaks mõne sõnaga ka Mark Twaini harukordsest positsioonist Suurel Kodumaal. Ilmselt populaarseima USA kirjanikuna alustati 1958. a tema 23-köitelist kogutud teoste väljaannet, esmatiraažiga 300 000 eksemplari. Tema teostes leiduv sotsiaalkriitika USA rassismi, imperialismi ja kapitalismi vastu, mida siingi filmis peetakse paslikuks rõhutada, sobis hästi nõukogude diskursusega. Kui eelmainitud külgi Twaini nõukogude tõlgendustes liigagi rõhutatakse, siis ameerika kirjanduskriitika vaatas sellest pikka aega mööda, tunnustades teda kui suurt humoristi, kuid vältides tema satiirilisema külje käsitlusi. Mõlemal pool Raudset eesriiet oldi rahul.
No comments:
Post a Comment