"Only Lovers Left Alive" / "Armastajate igavene elu" (2013)

Enam-vähem ideaalne sügisfilm - melanhoolne, kõdu järele lõhnav, kena viimistletud visuaal, hillitsetud dialoogid (enamasti filosoofilist ja/või iroonilist laadi) ja lõputu hämarus. 

Jim Jarmusch on stiilne ja sisekaemuslik režissöör. Ta ei ole massidele, kuid need, keda ta võlub, jäävad temaga. Nüüd on vanameister avastanud vampiirilugude žanri, mida käsitleb kahe maailmatunnetuse - tänapäevase kiirustava-pealiskaudse-hetkelise ja vampiiride igavikulise-poeetilise-romantilise - kohtumisena (veidi nagu "Surnud meheski"). Vampiirid on tänapäeval jälle, või endiselt, kuum teema, mida saab esitada nii tiinekate coming-of-age loona kui omamoodi superkangelaste, ühiskonna üle valvavate üliolendite vormis. Klassikalise kunstilise teksti kaks kandvat elementi, surm ja armastus, on neis ju by default olemas. Kumba äärmusesse need siis skaalal hillitsetud õhkamisest seksi ja vägivallani kalduvad, on juba iga meistri enda kätes.

Siiski, mulle tundub, et klassikalisemate vampiirilugudega võrreldes toob Jarmusch oma tegelastele oluliselt juurde psühholoogilist momenti, mis mõjub värskendavalt ja inimlikustavalt. Mingid vampiiriks olemise füsioloogilised aspektid, noh, et kust süüa saada näiteks, on tal lihtsalt ja loogiliselt lahendatud, samas kui olemise talumatu kergus, aastasadadega kuhtunud tüdimus ja üksildus, on loos esikohale tõstetud.

"Igavesed armastajad" Eve ja Adam kohtuvad taas üle aja ja ruumi. Oma olemuselt on nad vastandlikud - Eve kerge, hele, positiivne, uudishimulik; Adam tume, raskemeelne, skeptiline, koguni suitsiidne - see, ja nende nimemaagia annab sellele kohtumisele justkui mingi erilise, kosmogoonilise tähenduse. Armastajad tegelevad selliste normaalsete asjadega nagu diivanil vedelemine, lugemine, musitseerimine, mööda linna hulkumine, söömine ja armatsemine. See võtab muide lõviosa filmist. Lõpus liitub nendega Eve õde Ava, kes oma nooruse ja tormakusega veidi segadust tekitab, kuid enne paksemat pahandust tänavale visatakse. Lõpus on veel paar murepilvekest, kuid üldiselt selline rahulik ja idülliline argielu.

Eve ja Adam on ülimalt urbaniseerunud vampiirid, kes ei konuta kuskil metsade keskel lossis, vaid elavad maailma suurlinnades. Olulisim koht filmis on öisel Detroitil, milles on leitud tõeliselt kauneid võttekohti ja, eem, ajastuvaimu. Tuues paralleele projektiga "Mitte-Tartu", võiks siinset Detoriti nimetada "Mitte-Detroidiks" - äärelinnad, varjatud aarded ja hüljatud hiilgus. 

Kiitmata ei saa jätta ka öiste väljasõitude taustaks kõlavat muusikat, samuti üksildast, sünget ja rokkivat, mis möödunud aastal Cannes´is ka soundtracki auhinna noppis. 

Aga, hoolimata iga hetke viimistletud stiilsusest, on sisu enam kui kahetunnise filmi kohta vähevõitu. Adam ja Eve on kui Kulturträger´id, kes ei liigu niivõrd ruumis, kui ajas, kandes olnut läbi asjade ja mälestuste tulevikku. Asjade nostalgiat, igasugu lähivõtteid raamatutest ja pillidest, ajalooliste suurkujude nimede helde pillamine, kellega "omal ajal" läbi käidi, ning nende asjade ja väärtuste kaduv hiilgus tõuseb filmis keskseks. Kummatigi tundub mulle, et seda kõike on liiga palju.

Teate neid tädi Helmi kortereid, kuhu 1970ndatest on järjest igasugu armsaid nipsasjakesi kuhjunud, igaühel oma koht all ja mälestus taga, muutes Helmi korteri showcase´iks viimase 50 aasta kultuuriloost? Noh, Adamit ja Eve´i ümbritsev ruum on midagi taolist, ainult et periood, mida seal näha võib, ulatub sajandite taha. 

Samas ei tähenda see kaasaja eiramist - "muistsete" käitumistavade ja etiketi kõrvale mahuvad nutitelefonid, moodsa transpordi ja haiglasüsteemi tunnustamine, kui ka mitte selle väärtustamine. 

Ilus fantaasiafilm vampiiridest, kes kasutavad igavikku armastuse, enesearenduse ja vaikse olesklemise huvides. Nii normaalselt käituvaid hambulisi polegi varem näinud.