"Saving Grace" / "Grace´i päästmine" (2000)

Täitsa okeika kaasaegne inglise komöödia. Esimesed pool tundi olid küll igavad ja lõpplahendus banaalsevõitu, aga see-eest, kui juba äktsioniks läks, siis ikka täiega ja päris mitu head naeru sai siit. Lisaks kena väikelinnamiljöö ja meri, mida saareriigi filmides ikka näha saab. 

Režissöör Nigel Cole´i lavastajadebüüt.

 

Londonis diili tegemas.

Kui tavaliselt näeme stoner´ komöödiates peategelastena batikasärkides ja kulunud teksades noormehi, siis siin hakkab rohelist kasvatama hoopis keskealine inglise daam.

Grace´i mees sureb ning pärandab naisele kauni kivivilla ja hunniku võlgu. Elamiskoha säilitamiseks läheb vaja 300 000 naela (või oli mõni muu müstiline summa...), ühtegi kasulikku ametit aga lesk ei valda ja aega ka väga pole. Õnneks tuleb talle appi aednik Matthew, kes palub ühe teatud taime eest hoolitseda. 

 Bill Bailey oli hipi (ülla-ülla...)

Meeldis, et film suutis tavapäraseid klišeesid vältida - ei võtnud asja suhtes moraliseerivat hoiakut, ega näidanud suitsetamist ka üleelusuuruse kogemusena. Mõnus huumor kanepi-paranoia aadressil, seda eriti korrakaitsjate ja kiriku arvel. Mitmeid muhedaid kõrvalosi külaelanike näol. Vaimukad dialoogid, tugevad naiskarakterid.

Vaata, ja tuju läheb mahvitagi heaks.

"Eesti nukufilmid 6 - Hing sees"

Vaatasin läbi eesti nukufilmide kogumiku 6. DVD, mis esitles 5 Riho Undi autorifilmi. Enamust neist olin ühel või teisel ajal juba näinud, kuid niimoodi heas kvaliteedis ja ühe korraga vaadates sai mõnusa tervikpildi filmimeistri loomingust.

Üldse oli "Hing sees" 7 DVD-st koosneva kogumiku välja andmine Nukufilmi poolt väga tänuväärne tegu. Nüüd võiks veel kokku panna eesti vanemate ja uuemate joonisfilmide kogumiku. Küll seda oleks tore vaadata!

Aga jah, Riho Undi loomingust siis. 

Kõrgel kunstilisel tasemel filmid kõik. Ilmselt lapsena väga ei oleks viitsinud vaadata või kohati oleks häirivaid mälestusi põhjustanud, aga nüüd pole viga midagi. Juuresolevas brošüüris ära toodud festivalide loetelud, kus üks või teine film on linastunud, olid samuti muljetavaldavad. Siin siis filmid ajavahemikust 1998-2007, varasemad kuulsad filmid nagu "Kapsapea" ja "Saamueli internet" leitavad ühelt teiselt DVD-lt ja seitsmest Hardi Volmeriga kahasse lavastatud filmist on siia ka jõudnud vaid üks. Nüüd aga igast lähemalt:

1. Primavera (1998)

Kena kevadine multifilm putukate-satikate-kalade-dinosauruste paaritumis- harjumustest. Nähtuna liblikarööviku silme läbi. Nukud on metallist ja kruvidest, ütleks, et aurupunk, aga mitte viktooria-ajastu Inglismaast inspireeritud, vaid pigem kuskil Nõukogude MetZavis kokku klopsitud. Siiski, see metallisus tekitab mõnusa vastuolu loomade loomuliku ja romantilise liikumisega ning üldse on plekk jms üks jabur valik, millest looduskeskkonda luua.

Põhimõtteliselt nagu Isabella Rossellini kurikuulus "Green porno" , humoorikas vaatamine kõigile zooloogidele.

Tiitritest saab lugeda, et nõu andis ka Aleksei Turovski. Ja Volmer aitas lavastada.

Uudishimulik röövik vaatab, kuidas rohutirtsud "vanainimeste asja" teevad.

2. "Pingviinide paraad" (2002)

Pingviinid kõrbes?! Ma paneks terve selle filmi öko-horrori alla oma postapokalüptilise õhustiku, poolmilitaarse maastiku ja ähvardavate sulelistega. Ja siis vaatad, kuidas rollid vaikselt vahetuvad ja inimene loomastub ja loomad ei olegi tegelikult loomad ja ... See film oli nagu "Pingviinipoeg Lolo" antipood - kohe ootad, et keegi hõikaks: "Inimesed tulevad", aga rõõmsa tervituse asemel lähevad ja hammusatavad neil varbad otsast. Brr.  

Some deep shit. Lugege juba seda tutvustust: "Sa lähed paraadile. Lähed vaatama neid, keda pead enda omaks. Sa tead, et nad on sulle truud alamad, keda enda eest sõtta saata. Vaatad neid, et korrata: sa oled kaitstud. Sa ootad seda kõige kaitsetumatelt, kelle suurim vaenlane oled sa ise."

Mina olen elus õnneks ainult ühe korra pingviine näinud. Ja need olid ka Tallinna loomaaias kindlalt trellide taga ja Turovski valvsa pilgu all.

3. "Hing sees" (2002)

Järgmine filmike ei paku ka midagi kergemat. Nojaa, põhineb ta ju Tammsaare samanimelisel jutustusel ja jätkab militarismi-antimilitarismi teemadel. 

Üks poiss imestab, et tema mängusõduritel ei lähe surres silmad kinni. Ju pole siis hinge sees.

Poisike läheb oma sõjaveteranist papsi juurde ja hakkab lunima, et too nukkudele hinge sisse paneks. Nii kaua lunib, kuni vanamehel ära kammib, ta sõdurisineli selga tõmbab ja poisile mõrvarliku nukuarmee valmis suristab.

Nukud ja painatud lapsed on kaks kohustuslikku komponenti igale õudusfilmile.

4. "Vennad karusüdamed" (2005)

Ilmselt kõige tuntum film sellelt kogumikult ja üks mu lemmiknukufilmidest üldse.

"Vennad karusüdamed" räägib kolmest orvuks jäänud karupojast Henryst, Vincentist ja Augustist, kes Pariisis edutult kunstnikena läbi püüavad lüüa. Kuuldes, et kuri jahimees Šiškin, kes nad üldse orvuks tegigi, nende perekonnapildi pealt suuri summasid kasseerib, võetakse ette teekond Suurele kodumaale.

Karukeste karakterid on nii muhedad, et lihtsalt lust vaadata. Nutikalt on ära kasutatud kõikvõimalikke kunsti- ja kultuuriajaloolisi seoseid ning juba Malevitši inimeste eest Moskva tänavatel oleksin valmis ära andma pool kuningriiki. 

Käsikirja kirjutamisel oli mängus Kivirähki karvane käsi ja, ma nüüd ei tea, aga äkki see on üks esimesi tema ekraniseeringuid üldse. 

10/10 mõmmidele!

5. "Põhjakonn" (2007)

See nukufilmi ja piksillatsiooni kombineeriv filmike jäi minu jaoks kogumiku nõrgimaks. Peamiselt sellepärast, et seda oli hästi igav vaadata. Ja sellepärast, et need piksillatsiooni osad Põrguneitsi ja sõduriga meenutasid pigem Koit Toome muusikavideot.

Ja miks peaks noormees maailma taas hukatusse saatma vaid kamba purjus kuningate halbade lauakommete pärast?

"Дом Солнца"/ "Päikese kodu" (2010)

Tundub, et kaasaegses Vene kinos on rohkem raha kui ideid. Mihhalkovi viimased filmid, Võssotski eluloofilm ja käesolev linateos on selle ilmekaks tõestuseks - viimistletud pilt, uhked rekvisiidid, põnev teema ... ja täielik sisutühjus.

Film on vene muusiku, näitleja ja laulukirjutaja Igor Sukatšjovi kolmas lavastajatöö.

Sukatšjovi muusikukarjäär algas juba 1977. a grupiga «Закат Солнца вручную» (nimemaagia?), jätkus kollektiiviga «Постскриптум» (millest pärast Sukatšjovi lahkumist kasvas välja «Браво») ning saavutas suurima kuulsuse 1986. a Sergei Galaniniga moodustatud bändis «Бригада С». Lisaks pea kümme sooloalbumit. Nii et rokk-kultuuri seisukohalt väga oluline kuju.

"Päikese kodu" peaks siis kajastama hipiliikumist Nõukogude Liidus. Kahjuks võtab aga liialt šnitti USA hipikujutistes väljakujunenud stereotüüpidest (NL-is hipid Vietnami sõja vastu protestimisega ei tegelenud, liiatigi ingliskeelsete plakatitega) ning on üsna lameda tegevustiku ja -kujudega. Lõpptulemus mõjub kuidagi groteskselt, mida veelgi võimendavad kunstlikult sisse pikitud "ajastu sümbolid". Näiteks koht, kus Võssotski ise noorte armastusele oma õnnistuse annab. Võssotskit muide mängis Igor Sukatšjov isiklikult.

Positiivse poole pealt - muusika on hästi valitud, kohati näeb täitsa ilus välja ja paaris kohas saab nalja ka.

Pealkirja võib võtta metafoorina, viitena The Animalsi laulule "The House of the Rising Sun", mis oli üheks hipiajastu sümboliks, või ka täitsa otseselt - peahipi koodnimi on Päike. Sellega mängitakse päris palju - a la "minu kodu on taevas". Lisaks võetakse ette väljasõit mere äärde, kus asuvat Päikese kodu, mida, üllatus-üllatus, ka "Tõusva Päikese majaks" nimetatakse. Keegi seal käinud ei ole, aga jutud käivad. 

Peategelaseks on kleenuke Saša Sergejevna, värske meditsiini üliõpilane Moskvas, keda ootab ees viimane suvi enne ülikooli. Saša kohtub Päikesega, armub ja teatab peagi vanematele, et "Mina hakkasin hipiks". 

No ja siis nad teevad hipi asju, ehk siis tantsivad peamiselt, kallistavad üksteist ja räägivad armastusest. Aeg-ajalt sõjaväelased ja miilits peksavad nad läbi. 

Dialoog ja tegelaskujud on viletsamad kui portvein, mida noored joovad.  Saša on lihtsalt selline armas tüdruk, kelle ainsaks silmatorkavaks iseloomujooneks on pidev vajadus Päikesega koos olla. Päike jällegi valdab mingeid erilisi võimeid keha ümberpaigutamiseks ruumis, nii et ta ilmub ja kaob pidevalt ja on väga salapärane. Päikese prototüübiks oli Jura "Päikseke" Burakov, tähtsa ametimehe poeg ja üks Moskva hipiliikumise organiseerijaid. Hangeldaja ja spekulant, kes arreteeriti narkootikumide ostmisel ja suri 43-aasta vanuses epileptilise hoo tagajärjel. Otse tänaval. Ega teda siin filmiski õnnelik lõpp ei oota...

Kõrvaltegelased, nagu pahatihti juhtub, olid põnevamad. Gerda ja Pisike olid vähemalt vaimukad ja meeldejäävad. Koreets, prototüübiks kunstnik Boris Kapelski, käitus üsna mõistlikult. Ja doktorina tegi paar episoodi kaasa Mihhail Jefremov. 

Filmist on ehk kasu sedavõrd, et keda huvitab, võib ise prototüüpide ning ajastu kohta uurida. Venekeelses vikipeedias, muide, on seda käsitleva artikli all terve omaette sektsioon, mis käsitleb siin esinevaid faktivigu - alates sellest, et Saša kodu köögikappidel on liiga kaasaegsed käepidemed.

No see selleks, ega see dokumentaalsusele ei pretendeerigi, kuid mingit oma nägu või ideed siin kah ei ole.

Lugege parem Vladimir Wiedemanni "Maagide kooli". Mir!

Rokihuviline pioneer.

Hipi rahulikke elanikke tülitamas.

"Русалка" / "Näkineid" (1996)

Aleksandr Petrovi teine režissööritöö, mis 1998. a Oscarilegi kandideeris.

Tema kõige rahvusromantilisem teos, mis ammutab oma ainese vene folkloorist ja ühest "vene hinge" alustalast - õigeusust. Lüüriline, dialoogita rännak metsa keskel elava staaretsi, tema õpilase ja järves pesitseva näkineiu juurde. 

Näkineid on õnnetu armastuse pärast end uputanud neiu, kes nüüd noormehi varitseb ja neid enesega järvepõhja meelitab. Vana tark staarets on aga läbinägelik ja palub taevastelt jõududelt oma hoolealusele kaitset. Lõpus ongi eepiline lahing, kus nii näkineiu kui vanamees oma otsa leiavad.

Kuna vaga pühamehe elule võib õigeusu traditsioonis (ja teisteski religioonides) eelneda tormiline ilmalik elu, siis võib arvata, et noormees, kelle pärast tüdruk end uputas, oligi seesama staarets. Aga eks iga vaataja saab seda ise mõistatada.

Film avab mitmeid olulisi vene vaimuelu aspekte: paganlike ja õigeusu traditsioonide tihe läbipõimumine, sünkretistlik maailmapilt nii ilmalike kui vaimulike poolelt; "vale" surma surnute demoniseerimine, nende kujutamine kättemaksuhimuliste vaimolenditena; ja muidugi staaretsite (старец) traditsioon. Ehkki viimaste juured peituvad keskaja müstitsismis ja askeetlikes praktikates, on tegu omapärase nähtusega, millesse ametlik õigeusukirikki kahtlustega on suhtunud. Seda just staaretsite suure mõjuvõimu pärast rahva seas. Nad olid hingelised juhid kõige laiemas mõttes, autoriteetsed ja karismaatilised isikud, keda usuti olevat kokku puutunud jumaliku müsteeriumiga. Ehkki nad tihti elasid kloostrite juures, olid mitmed neist siiski tihedas suhtluses välismaailmaga, seda just oma aktiivse kaastunde ja abi kaudu. Kuulsaimaks staaretsite traditsiooni kandjaks on muidugi Optina Pustõni klooster Kaluuga kubermangus.

"Подмосковные вечера" / "Õhtud Moskva lähistel" (1994)

"Õhtud Moskva lähistel" (Cannes´ festivalil esilinastus nime all "Katja Ismailova") on üks Valeri Todorovski varasemaid filme. Valmis see Vene-Prantsuse koostöös ning sisaldab mõjutusi kummagi poole kinotraditsioonidest.

Üldiselt kena teos, tähelepanuväärse operaatoritööga ja tublide sooritustega kõigilt peaosatäitjatelt. Meeldejäävaima rolli tegi muidugi Alisa Freindlihh despootliku kirjanikuna (üks tema viimaseid kinorolle pea aastakümneks). Aga armas oli ka Ingeborga Dapkunaite, kes mängis peakangelannat veel samal aastal linastunud Nikita Mihhalkovi esimeses "Päikesest rammestunud" filmis.

Tegevus toimub Moskvalähedases datšas (mis pigem väikese mõisa mõõtu on, kui mõni harilik puulobudik) ühel vihmasel hilissuvel. Kuulus kirjanik Irina Dmitijevna sõidab sinna suvitama ühes poja ja minia Katjaga. Viimane on enam masinkirjutaja kui minia funktsioonis, kuulates vaid ämma ja abikaasa sõna. Ning ämmal neid sõnu ikka jagub...

Ühel õhtupoolikul tuleb aga külla puusepp, mehhaanik ja muidu kuldsete kätega mees Sergei (Vladimir Maškov), kes Katja oma embusesse haarab. Õrn romantika muutub peagi kiredraamaks ja tragöödiaks, kui seni vaikinud Katja avastab, millisteks jubedusteks ta õnne nimel valmis on.

"Storie di ordinaria follia" / "Tavalised ogarused" (1981)

"Style is the answer to everything. Fresh way to approach a dull or a dangerous thing. To do a dull thing with style is preferable to doing a dangerous thing without style. To do a dangerous thing with style is what I call art," teatab Charles Bukowski kirjanduslik alter ego Charles Serking siinse teose avasõnades. Tegu võiks olla filmi kreedoga, sest tõesti-tõesti, stiili siin on. Veel on siin palju seksi ja alkoholi, kuid needki stiilitunnetusega, mis tihtipeale avaldub just selles "ohtlikkuses", enda ja teiste piiride kompamises.

Ja vaata vaid seda ilusat sügavsinist tooni, mida võib leida kirjaniku elamises, tema armastatu riietes või baari hämus ning mis loob sellise mõnusalt kuuli atmosfääri.

Kes mõndagi Bukowski teost lugenud, teab üldjoontes, millest jutt käib. Üldiselt kirjandusest ja elust, tihti läbi naiste ja napsu, mis nagu polegi naudingud, vaid lihtsalt ajutised unustusvahendid. Kindlasti ei ole Charles aga see mees, kes oma hädas rabeleks, ta võtab kõike külma kõhuga ja teab oma kohta. Kui vahel tundub, et käsi hakkabki paremini käima, siis tuleb end ise kiiresti alla tirida. 

Võibolla selleks, et kirjanduslikku ainest leida. Võibolla selleks, et reaalsusega ühenduses olla. Võibolla lihtsalt selleks, et iseendaks jääda. 

Võrreldes varem siinmainitud Bukowski-ekraniseeringuga "Factotum", meeldis see filmike enam. Mitte ainult visuaalse teostuse poolest - ka peaosades olevad näitlejad Ben Gazzara ja Ornella Muti olid rohkem omal kohal, veenvamad ja meeldejäävamad. Meeldis seegi, et filmi saatsid pikad lõigud kirjaniku teostest, mis andsid sügavust ja sidusid asja tihedamalt Bukowski originaalloominguga. "Factotum" näiteks võinuks olla mõne muugi joodik- või algaja kirjaniku elulugu, kes tööotsi vahetab. Siin aga, olgugi, et itaallaste tehtud, oli enam kirjanikuhärra vaimu tabatud. Minu jaoks vähemalt.

Soovitan üles otsida ja lugeda samanimelist raamatutki, mille Peeter Sauter lahkesti eesti keelde on tõlkinud.

Lõpetuseks aga mõned Bukowski naisukesed selles filmis:

"The Strawberry Statement" / "Maasika-avaldus" (1970)

Veel üks film USA 70ndatest. Kuid erinevalt Thomas Corwni minikleitidest ja sportautodest toob see meid noorterahutuste ja toonase mässumeelsuse maailma. Kuna pealkiri kõlab nii eesti kui inglise keeli üsna tobedalt, siis alustuseks selle tagamaadest.

Teos põhineb nimelt James Simon Kuneni samanimelisel raamatul 1969. aastast, kus autor kirjeldab üliõpilasrahutusi Columbia Ülikoolis. Tegu on suht autobiograafilise teosega, kuna 19-aastane Kunen oli selle kirjutamise ajal ise seal õppimas. Maasikaga on aga asi seotud nii, et üks tähtis tegelane oli neid rahutusi kommenteerides meediale teatanud, et need ei tähenda talle rohkem, kui see "kas enamusele üliõpilastest maitsevad maasikad". Hiljem ta küll parandas ennast ja väitis, et tast saadi valesti aru, kuid nimi tema sõnavõtu ja meeleavalduste kohta jäi käibele.

Aga eks maasikatel oli toonases hipikultuuris muidu ka tähelepanuvääriv koht - meenutagem siin biitlite laulu "Strawberry fields forever" või psühhedeelroki bändi Strawberry Alarm Clock.

Mille üle need tudengid siis protestivad? Muidugi sõja, rassismi ja muude halbade asjade vastu. Konkreetseteks ajenditeks olid Ülikooli ja riikliku kaitse (->Vietnami sõja) rahastamise tihedad seosed ning plaan rajada ülikooli lähedusse rassieralduspoliitikaga kool. Samas, eksivad need, kes arvavad, et tegu on puha idealistliku filmiga.

Peategelane Simon, kelle silme läbi toimuvat näeme, on asja suhtes pigem irooniline ning eemalseisev. Protestidega ühinema tõmbab teda ja ta sõpru esialgu vaid uudishimu ning lootus kergesti tüdrukuid nillida. Ka elu peahoonesse sulgunud tudengite seas meenutab pigem lõbusat kommuuni, kus lauldakse, joonistatakse ning tuntakse end muidu hästi. Siiski läheb lõpus asi tõsiseks ja näeme umbes 10-minutilist üsna realistlikku madistamisstseeni, kus publiku sümpaatia vaieldamatult noortele kuulub. 

Plussidest ja miinustest... võrreldes tänapäevaste hipiajastut kujutavate filmidega, mis enamasti hea stiliseeringuga kostüümidraamade tasemele jäävad, oli siin tunda ajastu puudutust. Päikselised San Francisco tänavad, kohalike kaasamine filmi ning muidugi muusika, mis mängis Neil Youngi, Joni Mitchelli jmt asjakohaste esinejate laule. Kasutati ära oma aega ja kohta, seda liigselt ilustamata, kuid samas oskuslikult pisikeste detailide ja ruumidega mängides.

Kaameratöö oli silmatorkavalt vaba, meenutades kohati pigem koduvideot. Samas jooksis sisse psühhedeelia elemente, kas siis kiire montaažiga, mis laskis vaid vaatajal arvata, kas tegu on mingite Simoni fantaasiate, mälestuste või tegelikkusega. Küll filmiti külitsi, tagurpidi ning liuglevalt. Aga seegi õigustas end antud juhul, eriti kuna peategelane ise käsikaameraga ringi jooksis.

Samas oli tegu üsna naiivse ja lihtaskoelise filmiga, mis suuri üllatusi ei pakkunud ja seepärast jääb ikkagi vaid oma ajastu kenaks kajastajaks kui püsivama väärtusega teoseks. Piece!