"Waking Sleeping Beauty" (2009)

"Waking Sleeping Beauty" / "Äratades Uinuvat Kaunitari" (2009)
R: Don Hahn

Dokumentaalfilm põlvkonnavahetusest Disney stuudiotes ja nende täispikkade animeeritud filmide kuldajastust (1984-1994), mil valmisid sellised kassahitid nagu "Väike Merineitsi" (1989) , "Kaunitar ja Koletis" (1991), "Aladdin" (1992) ja "Lõvikuningas" (1994). Kõlama jäi mõte, et suur animatsioon sünnib suure rahaga. Ja vastupidi. Vahepeal kippus film isegi igavaks minema, meenutades pigem majandusaruannet.

Tihedalt toodi sisse igasugu nimesid, aga kes neid produtsente, stsenariste ja muid asjapulki multifilmide puhul ikka teab, pigem tuntakse tegelaste taga olevaid hääli. Ning kui animatsioonitööstuse ülesehitusest on vaid hägus ettekujutus, oli raske arusaada, kas nüüd räägib "ülimalt oluline" või "mitte nii väga oluline" tüüp. Sellist üldtutvustavat-sissejuhatavat osa oleks võinud rohkem olla, kuidas asi paberilt ekraanile jõuab.

 Showbiz.

Teisalt oli ikkagi huvitav vaadata, kuidas need Disney stuudiod aja jooksul muutunud on ja kuidas sündis see tohutu meelelahutus- ja mänguasjatööstus, millega Disney kaubamärk tänapäeval seostub. 1980ndate alguses oli asi kompaktselt ühes suuremas hoones, mille koridorid olid kaetud linoleumiga ja täis vananenud mööblit. Külguksi avades naeratasid valguslaudade tagant pikajuukselised kampsunides kunstitudengid. Teisalt polnud juba pikemat aega asjal ühtset nägemust ega kindlat juhti. Filmidel läks kinodes aina kehvemini ja kehvemini ning peagi tuli välja kolida hoonestki, kus Walt ise "Lumivalgukese ja 7 pöialpoissi" oli loonud.

Siis toodi juhatusse uued poisid. Asjad hakkasid paremini minema pärast "Kes lavastas süüdi Roger Rabbiti" (1988) väljatulekut, mis tõi üsna palju ratsi sisse, nii et sai osta arvuti, mis osa värvimistööd enda kanda võttis. Ajapikku soetati veelgi uut tehnikat, tehti kaastööd kuulsate näitlejate-lauljatega, lasti välja VHS-e ("Pinocchio" oli esimene), mänguasju ja muud ninni-nänni, võideti ka Oscareid. Töötajad said omale BMW-d, isiklikud advokaadid ja agendid, esinesid jutusaadetes. Samas kurtsid, et pole aega lastega tegeleda või neid saadagi, kohvitass värises väsimusest käes ja õhtusööki sõid alati külmalt. Pinge olevat nii suur, et iga film tuleb paremini teha kui eelmine.

Mis seitsmest pöialpoisist pärast multifilmi sai?

Üks traagilisemaid persoone, keda filmis võis näha, oli laulukirjutaja Howard Ashman (1950-1991), kes oli "juudi päritolu, taimetoitlane, gei ja armastab muusikale" ning tegi Disney stuudiotes käe valgeks "Väikse Merineitsi" juures, kirjutades laulu "Under the Sea", mis kohe ka Oscari võitis. Tema loodud on ka "Kaunitari ja Koletise" ning osa "Aladdini" laule. Ashman suri AIDS-i. Haiglaski kandis ta veel "Kaunitari ja Koletise" t-särki ning viimased sõnad teda külastanud kollegile olid, et "seda filmi ootab veel suur edu". Ootaski, kuid Howard seda ei näinud. Nägemusega ja pühendunud mees oli, üks nendest, kelle abil Disney uuesti suureks sai.

Howard Ashman

 "Lõvikuningat" ette valmistades oli animaatoritel kohe eraldi koolitus, kuidas natuurist lõvi joonistada.

 Nooruke Tim Burton.

 "Kaunitari ja Koletise" lõpetamata ja mustvalge versioon nii, nagu see 1991. a New Yorki Filmifestivalil linastus. Publik aplodeeris seistes.

Vana Walt oli mõelnud selle loo põhjal filmi teha juba 1940ndatel, siis jäi aga asi millegipärast sahtlisse.

If you are going to make a mistake in the drawing, don´t let it be the eye, cause that´s where the people are reading it!

"Сампо" / "Sampo" (1959)

"Сампо" / "Sampo" (1959)
R: Алексaндр Птушко 


Enne vaatama asumist teadsin kõnesolevast filmist järgmist:
1. Film põhineb soome eepose "Kalevala" motiividel.
2. Filmis mängib noor Eve Kivi (üleliiduline superstaar, mitte segi ajada "vana Eve Kiviga", keda võib peamiselt näha kollase ajakirjanduse kaantel)
3. Imdb-s on filmi hinnang 490 kasutaja järgi 2,8.
Olles veidi kokku puutunud folkloristikaga, otsustasin selle nõukogude šedoovri ära näha.

Peeruvalgus ja kannel määratlevad soomeugrilasi juba aastasadu.

Nagu karta oligi, osutus toode suuresti rahvusromantiliseks kitšiks ugrimugri teemadel. Mis siiski ei vähendanud  filmi mitmeid lisaväärtusi. 

Esiteks sai muidugi suutäie naerda. Täiesti võrratu oli filmi avastseen, mis kujutas eepose koostaja Elios Lönnroti ja Väinämöineni pronkskuju elustumist. Pakuti ka looduspoeesiat metsas tantsiva karupoja näitel ja naiivselt paatoslikku kõnemaneeri tegelaste omavahelises suhtlemises.

Teiseks on tegu täiesti arvestatava osaga vene filmiajaloost. Režissöör Aleksandr Ptushko, kelle tuntuim töö on ehk "Muinasjutt tsaar Saltaanist", on ekraniseerinud mitmeid slaavi ja muude rahvaste folklooril põhinevaid lugusid, mis eelkõige pakuvad vaatamiselamust väiksematele vaatajatele, kuid ka fantaasiahuvilistele vanematele.

Kolmandaks polnud 59. aastal virtuaalseid eriefekte veel kuskilt võtta. Seda silmas pidades on filmis esitatud füüsilised katsumused, looduse ja loomadega seonduv jpm üks-ühele üles võetud. Arvatavasti said peategelased merevees kümmelda rohkem kui kord. Tehnilisematest lahendustest olid abiks eelkõige valgusefektid ja kohati ka green-screen. Ometi on näha, et võtteplatside, igasugu elukate ja rekvisiitide alla on rohkelt rublasid magama pandud. Oma aja kohta absoluutselt tasemel värk selles suhtes.

Eve Kivi võluva Annikki osas.

Neile, kes soome eeposega vähem tuttavad või Sampo loo juba unustanud, siis lühidalt ka filmi süžeest:

Film jaguneb kolmeks terviklikuks seikluseks. Esimeses osas kohtuvad peakangelane Lemminkäinen (Andris Ošin) ja Annikki (Eve Kivi), sepp Ilmarineni (Ivan Voronov) õde. Kalevala rahvas tuleb Ilmarineni juurde palvega, et too sepistaks neile võluveski, mis toodaks jahu, soola ja kulda eimillestki. Sama mõte tekib ka kurjal Pohjala nõial Louhil (Anna Orotško). Ta röövib Annikki, keda vend ja armastatu kohe päästma tõttavad ja neiu vabastamiseks sepistab Ilmarinen talle Sampo.

Lemminkäinen aga ei taha Sampot kurilaste kätte jäästa ning läheb sellele järele. Louhi tõmbab ta kavalusega lõksu ja kangelane hukkub. Järgneb Lemminkäineni ema retk oma poja leidmiseks ja elustamiseks ja poja uus katse Sampoga naasmiseks.

Kolmandas jaos jõuavad Lemminkäinen ja Annikki pulmadeni, aga Louhil ei anna süda rahu ja ta varastab päikese ära. Elu läheb Kalevala rahvale raskeks. Väinämöineni juhtimisel sepistatakse omale kandled ja minnakse Louhiga võitlema. Üks mu lemmikepisoode filmis olidki kaadrid venedes istuvast rahvast, eks vapralt vihtusid kannelt mängida sellal, kui Louhi neile tuult, tuisku ja tormi kaela saatis. 
Muide, USA-s ongi filmil nimeks rohket actionit lubav "The Day the Earth Froze".

Kuri Louhi saatis oma keebi üle mere Annikkist röövima.

 

 

Kangelased Ilmarinen ja Lemminkäinen.

 

Louhi oli ka nagu "bitch please!"...

Keegi võiks uurida nõukogude filmide kurilaste diskursust, sest nad kõik nägid välja nagu proletariaat 20ndate postritelt.

"Allegro non troppo" (1976)

"Allegro non troppo" / "Mitte nii kiiresti" (1976)
R: Bruno Bozzetto

Ma ei ole varem itaalia animatsiooni näinud. Interneti allikate põhjal paistab aga, et Bruno Bozzetto on üks tuntumaid ja tunnustatumaid itaalia multikamaffiast. Niisiis pole ka ime, et "Allegro non troppo" kohe mingi lati paika seab, millest, ma kardan, on üsna raske üle hüpata.

Alustuseks veidi sisust: Tegu on paroodia, või kui soovite väljakutsega, Disney "Fantaasiale". Ühel ambitsioonikal lavastajal tuleb mõte luua klassikalise muusika põhjal animatsioone, et inimesed esmakordselt saaksid "näha muusikat ja kuulata pilte". Seepeale saab ta hoiatava kõne Californiast, et keegi Prisney või Grisney on selle juba ammu ära teinud. But the show must go on - kohal aetakse õnnetu, vangistatud ja piinatud animaator, pulti astub despootlik dirigent ning lavastaja asub külgloožis šampust libistama. Oma sürreaalsuse tvisti lisab asjadele eranditult II ms eelsetest naisterahvastest koosnev orkester. Ning värvide ja muusika sümfoonia saab alata.

 Orkestrant puhkehetkel.

Maestro.

Tehniliselt vahelduvad siin film-noir laadis mängufilmilikud klipid ja animeeritud muusikapalad. Viimaseid on ühtekokku kuus. On ka animatsiooni ja filmimaterjali segamist, väga õnnestunult ja maitsekalt. Sisu poolest on filmis sooja huumorit ja satiiri, sürrealismi ja absurdi, draamatilisust ja nukrust. 

Disney "Fantaasiat" või "Fantaasia 2000" on arvatavasti näinud kõik. Nende kuulsusrikka saatuse taustal tundub mõistetamatu, miks "Allegro non troppo" on jäänud suhteliselt märkamatuks, huvitades eelkõige kitsa ringkonna inimesi. Sisuliselt ületab ta "Fantaasiad" kordades. 

Kui Disney pakkus eelkõige silmailu, ilusate piltide vaheldumist ja õhkamisi, siis "Allegro non troppo" palad julgevad puudutada sügavamaid teemasi ning esitada küsimusi inimeseks olemise, meie vastutustunde ja ühiskonna teemadel laiemalt. 

Animatsioon on absoluutselt meisterlik. Tegelaste liikumised ja metamorfoosid toimuvad sujuvalt, pakuvad ootamatusi ja üllatusi. Komponeeritus muusikale on samuti läbimõeldud ja sujuv, moodustades orgaanilise terviku. Läbivaks niidiks on eluterve huumor, mis "tõsiseidki klippe" veidi tumedamas või satiirilises võtmes elustab, surumata vaatajale peale omapoolseid moraalseid hinnanguid. 

Üheks mu lemmikepisoodiks filmis oli Raveli "Bolerole" seotud paroodia inimese ja loomade evolutsioonist. Üldiselt oli aga tegu järjepideva audiovisuaalse naudinguga.

Olgu, lõpplahendus oleks võinud olla originaalsem ja läbimõeldum, mõjudes eelneva taustal kuidagi liiga lihtsana. Aga selle eest punkti maha võtma ei hakka, sest eelnev oli juba piisavalt meeldiülendav.

"How to irritate people" (1969)

"How to irritate people" / "Kuidas ärritada inimesi" (1969)
D: Ian Fordyce
Wr: Graham Chapman, John Cleese

Käisin eile turul ühes pudupoes, kus üks pensionerka nüri järjekindlusega üritas ümber vahetada taskulambipirni, mis, nagu kodus selgus, ei läinudki põlema. Kui müüja siiski keeldus maksimaalselt 10-sendise väärtusega toodet ümber vahetamast, võttis daam seda isikliku solvanguna, lubas, et "ta veel näitab" ja tuleb sinna koos taskulambiga tagasi. Kõik see tõi meelde John Cleese´i 60ndate geniaalse mockumentary "How to irritate people", mida hiljuti vaatasin ja mis on üks paremaid komöödiaid, mida viimasel ajal olen juhtunud nägema. 

 

Aja jooksul pole sealsed sketšid oma aktuaalsusest kübetki kaotanud. Läbi käiakse põhilised neuroose, allasurutud raevu ja psühholoogilisi pingeid tekitavad olukorrad, nagu perekonnapoolne emotsionaalne  surve, tehnilised vead, liigne viisakus, jpm. Osades Monty Pythonist tuttavad näod John Cleese, Graham Chapman ja Micheal Palin. Ka käekiri oli montypythonlik - inglise ühiskonna parodeerimine, süüdimatud vanaeided, viisaka vormi vastandamine absurdse sisuga.

Šokeeritud daamid kinos.

Soovitan vaadata kõigil Monty Pythoni fännidel, inimestel, kes on kunagi tundunud rahulolematust, süüdistanud oma hädades teisi või surunud alla ebameeldivaid tundeid. Kahtlemata toob see meie pimedatesse sügisõhtutesse helget äratundmisrõõmu.

John Cleese at his best - 10/10.

"Six Shooter" (2004)

"Six Shooter" / "Kuuelasuline" (2004)
R: Martin McDonagh

Sümpaatne lühifilm iiri kaasaegsest kinost. Kirjutatud ja lavastatud Martin McDonagh poolt. Suurepärased näitlejad eesotsas Brendan Gleesoniga (Harry Potteri filmide Hullsilm-Moody, "New Yorki jõugud", "Külmale mäele" jmt). Sisu poolest must komöödia surma, leina ja elu absurdsuse teemal. 

No see komöödia osa on suhteline muidugi. Mõned ei naera Harmsi peale ka, kui see laste-hatred´ist räägib. Tegelikult võib. Selleks see ongi.

Sisust ka lühidalt: tegevus toimub ühe rongisõidu vältel, kus vagunikaaslasteks satuvad äsja naise kaotanud Donnelly (Brendan Gleeson), laia iiri murret rääkiv ropusuine noormees (Rúaidhrí Conroy) ja abielupaar, kel surnud imikust laps. Take it from there! 

The Matchmaker (1997)

"The Matchmaker" (1997) / "Kosjasobitaja" (1997)

R: Mark Joffe

Mõnus iiri romantiline komöödia, millel olid kõik häädused, mida sellelt žanrilt oodata võiks - head dialoogid, sümpaatsed peategelased ja naljakad kõrvaltegelased. Ning kui siia lisada veel iiri punkrokki soundträkilt, maalilisi loodusvaateid ja viskilonkse pubides, on mõnus vaatamine garantreeritud. USA on samuti iirimaigulisi romcome teinud (nt "Leap Year"), kuid nagu ikka, liiga magusalt ja ilustatult. Siin oli aga iirlaste endi karvane käsi mängus ja andis asjale kohaliku värvingu.

 Kosjasobitaja "Elu fakte" tutvustamas.

Lugu ise on lihtne: Marcy (Janeane Garofalo) saabub USA-st Iirimaale, et otsida üles ühe jänkikuberneri iiri juured, et talle Bostonis iiri valijate seas valimisvõitu kindlustada. Satub aga kohaliku kosjasobitusfestivali keskele, kus mitmete vallaliste noormeeste pilgud endale tõmbab.

Filmi meespeategelane Sean (David O´Hara) libistas peamiselt maitsetus särgis õlut või viskit juua.

 

Vaimukaks tegi filmi just kohalik koloriit mitmete kõrvaltegelaste näol ning iirlaste-jänkide omavaheline vastandamine. Just selline filmi, mis talve lähenedes ühes viskilonksuga seest soojaks teeb. Ja pärast kuulakem Shane MacGowan & The Popesi! Ajee.

Daamid lammutavad.

Kuberner ise on paras mölakas ja IQ-ga ka ei hiilga, kuid filmi jooksul teeb läbi siiski mõningase isiksusearengu.

Üks Marcy kohalikest austajatest.

Mmm, iiri loodus.

Marcy - ettevõtlik, enesekindel ja hakkaja ameerika neiu.

"Любовник"/ "Armuke" (2002)

"Любовник" / "Armuke" (2002)
R: Valeri Todorovski

Vanemapoolne härrasmees Mitja leiab pärast oma naise surma kirja, milles selgub, et naisel on juba pikemat aega olnud armuke. Mees leitud, keskendubki film nende kahe omavahelistele suhetele. Ühelt poolt intelligent-õppejõud Mitja (Oleg Jankovski), teisalt lõbus sõjaväelane Vanja (Sergei Garmaš). Algul tahetakse üksteisele peksa anda, hiljem võetakse üheskoos viina ja lõpuks sõimatakse juba kadunukest. 

Lõpplahendus on aga tõeliselt doktor živagolik.

Filmi suurimaks tugevuseks on kahtlemata suurepärased rollid kahelt vene kinomaailma tippnäitlejalt (Jankovski võitis selle eest ka Nika). Süžee ja visuaalse poole pealt on tublil keskmisel tasandil, kuid midagi põnevat või üllatavat ei paku. Vaadata tasub sellegipoolest. Aus kaasaegne vene draama, kus leidub ka humoorikaid momente.

Oleg Jankovski.

Sergei Garmaš.

Lööb siniseid sädemeid viimane tramm...