"Князь Владимир" / "Vürst Vladimir" (2006)

Kaasaegne vene multifilm "Vürst Vladimir" oli hulk vaatemängulist jura. Põhinedes üpris vabalt vene ajalool ja folklooril, rääkis ta meile Novgorodi vürsti Vladimiri vägitegudest, kurja teadmamehe Krivša (<- krivoi - kõver) salasepistustest ja ammusest Suur-Venemaa ambitsioonist. Sealjuures pakkudes ka võrdlemisi igavat disneylikku animatsiooni ning sünget slaavi folkmuusikat. Ometi on film Venemaal jube populaarne, praeguse seisuga enim raha sisse toonud täispikk kodumaine animatsioon üldse (!).

Olgu, ajaloolist tõde lastele suunatud filmis ju taga ajama ei peagi. Aga mingi kunstiline väärtus ja originaalsus võiks asjaga kaasas käia. Kui nõukogude animatsioonis olid laias laastus igavad/depressiivsed/alarahastatud filmid vs huvitavad/omanäolised/alarahastatud filmid, siis käesolev teos esindab kolmandat võimalust - räigelt ülerahastatud igav film. Ka võib selle filmi põhjal jääda häguseks, miks vürst Vladimir äge oli. Ristisusu Venemaale toomist selles osas võib vaid aimata, eelkõige jääb ta siit meelde kui vennatapja ja varjaagide karja eesotsas rüüsteretkede korraldaja, kes vabal ajal keset lumiseid välju kappab ja lastega mängib.

Teised tegelased näisid enam-vähem üldtuntud arhetüüpide vahel ära jagunevat. Halb oli halb, roheline ja tumesinine libakaru, hea oli hea ning kõigi loomade ja laste sõber kuldse võlupuuga.

Kui nüüd esteeditsemine kõrvale jätta, siis veidi huvitavat ja objektiivset infot ka - näiteks sai filmi tootmine Moskva patriarhi Alexius II õnnistuse juba 1998. a ning 2000. aastal anti sellele rahvusfilmi staatus ja riiklik toetus. Filmi kallal töötas u 120 animaatorit, kes joonistasid filmiks üle 20 000 kaadri - tegu on klassikalise joonisfilmiga, mis arvutigraafikat kasutab vaid harva. Enamus silmailu on vana hea tempera-akvarelli ja pliiatsiga paberile või tsellofaanile kantud. Režissööriks ja osaliselt ka stsenaristiks Juri Kulakov. Filmi tootmine läks maksma 5 milj dollari kandis (mis on üüratu summa isegi täispikale animeeritud filmile) ning tohutust publikumenust hoolimata on see oma 5,8 milj doltsise sissetulekuga end vaid enamvähem tasa teeninud.

Vt filmi ametlikku kodulehte siin .

Bütsantsi kaupmehed toovad Venemaale lõunamaa jõhvikaid.

"Strictly Ballroom" / "Ainult peotants" (1992)

Baz Luhrmanni esimene täispikk film, mis koos kahe järgnevaga ("Romeo+Juliet" ja "Moulin Rouge") moodustavad stilistiliselt suht ühtse terviku, nn "punase kardina triloogia". Säravad värvid, palju tantsu- ja muusikanumbreid ning showbizi telgitaguste uurimine on sellegi filmi märksõnadeks. Võistlustantsu temaatika pole ehk kõige tavalisem setting ühele filmile ning inimestele, kes sellega ise pole kokku puutunud (eriti veel pragmaatilise meelega eestlasele) võivad ekraanil möllavad emotsioonid ning intriigid üsnagi mõistmatud või isegi naeruväärsed tunduda. Olgu, lavastaja suhtumine toimuvasse ongi selgelt irooniline, tegelased grotesksed. Kuid teisalt tegeles Baz Luhrmann isegi nooruses peotantsuga ja ta vanemat korraldasid peotantsu võistlusi, niisiis võib arvata, et filmis kujutatul oma tõepõhi all on.

Filmil on tüüpiline "järgi oma unistust" moraaliga süžee, kus andekas tantsija Scott Hastings tahab tantsuvõistlustel omi samme tantsida, mitte neid, mida on ette kirjutanud žürii/võistluste korraldajad. Vanakooli mehed hakkavad selle peale talle muidugi kaikaid kodaratesse loopima ning noormees kaotab nii tantsupartneri kui lootuse ametlikule tunnustusele. Appi tuleb tantsustuudios töötav Fran, kes jagab Scotti revolutsioonilisi vaateid ning kelle hispaanlastest vanemad võivad noormehele nii mõndagi ladina tantsudest õpetada. 

Ägedaks kõrvalliiniks filmis oli Scotti isa ajalooline taak ning vanemate-laste temaatika. Film oli kvaliteetne meelelahutus - hästi ning läbimõeldult filmitud, suurepäraste tantsunumbrite ja mõnusa tempoga. Ehkki selle tõed võivad mõjuda klišeelikult, soovitan seda siiski vaadata. Kindlasti kõigil, kellele eelmainitud "Moulin Rouge" või "Romeo+Juliet" korda läks või kes ise on tantsuga kokku puutunud, aga miks mitte ka mõnusa pühadeaegse meelelahutusena.

"Изображая жертву" / "Mängides ohvrit" (2006)

Kirill Serebrennikovist kirjutasin varem "Lühikeste märkmete" all. Sealt jäi ta nii eredalt meelde, et otsustasin ta teised teosed ka ära vaadata. Ega neid väga palju ei ole, sest tegu on suhteliselt noore režissööriga (snd 1969 Rostovis), kes lisaks juhib ka Moskva kunstiteatrit.
Alustuseks siis "Mängides ohvrit" (loe ka Andres Laasiku arvustust SIIT).

Mulle tohutult meeldis. Meeldis, et siingi oli peaosas ägeda plastika ja miimikaga Juri Tšursin, meeldis stsenaarium ja absurd, meeldisid pungilikult animeeritud vaheklipid. Ja soundträkk. Kuulasin pärast filmi 5 korda jutti SEDA 60ndate jaapani bändi The Driftersi lugu (nad olid biitlite soojendajad ka, kui viimased Jaapanit väisasid). 

Saage tuttavaks - Juri Tšulsin.

Samas ega see mingi helge film ei olnud. Selline isemoodi tragikomöödia. Valjal (Tšulsin) on veider töö - noormees kehastab ohvrit, kui politsei taaslavastab toimunud kuritegusid. Stseenid politseitööst vahelduvad stseenidega Valja kodusest elust, kus talle viirastub lahkunud isa, valitsevad vastuolud ema uue mehe, isa vennaga, ning tüdruksõbragagi pole elu kerge. Tšulsini tegelane pöörab küll toimuva sageli naljaks, kuid ise on ainus, kes selle üle ei naera. 

Mitmeid vahvaid kõrvalosi ja -tegelasi käis siit filmist samuti läbi.

Mõtlesin kaua, kas panna 9 või 10. Panin 9, peamiselt norimise pärast - mingi kirss jäi puudu. Aga vaadake seda filmi kindlasti! 

"Концерт для крысы" / "Kontsert rotile" (1995)

"Kontsert rotile" on pühendatud Daniil Harmsi 90. sünniaastapäevale ning viib meid 30ndate aastate Piiterisse. Lugu kombineerib Harmsi biograafilisi seiku, loomingut ning stsenaristide subjektiivset fantaasiat. Stilistiliselt kuulub film "vene uue laine" põlvkonda (1989-1999), mis tootis taolisi eksperimentaalseid ja sümbolismist kubisevaid filme perestroika järgse vabaduse tuules. Siingi pääseb paiguti enam mõjule 90ndate kui 30ndate vaimsus. Ohtralt on sisse pikitud dokumentaalkaadreid (peamiselt II ms), katsetatud erinevaid filmimisnurki ja tehnikaid (animatsioon, mustvalge film, monokroomne film....) ning heliefekte. Nojah, ühelt poolt selline jaburus ju võikski Harmsile sobida, teisalt kaldudakse kohati liigsesse manerismi. 

 

Rohkem kui kirjanik Harmsi, uurib ja kajastab film totalitaarse ühiskonna paranoilist ning hirmust laetud õhkkonda (siit ka filmi keskne sümbol - vangistatud rott). Ent on keegi, kes on diktaatorist ülem - hierarhia tipus on operaator oma filmikaameraga, kes teda filmib ning ajaloole jäädvustab.

"Kontsert rotile" ei ole dokumentalistikasse kalduv eluloofilm ega kirjanduse ekraniseering, tegu on iseseisva kunstiteosega, mis võiks vabalt elada ka siis, kui Harmsi kunagi poleks olnudki. Kahe maailmasõja vahelise vene intelligentsi kurba saatust tasub ikka kajastada.

Mõned kohad filmis meeldisid väga, kuid tervikuna jäi asi kuidagi venivaks ja eklektiliseks. 

 Mis Harmsi film see ilma jälkide lasteta oleks...

...ja vanaeitedeta!

Trii, näe, sõduril oli ka Suhkur!

"Мастер и Маргарита" / "Meister ja Margarita" (1994/2011)

Juri Kara "Meistri ja Margarita" ekraniseeringu kinolinale ja filmilevisse jõudmine oli sel aastal ilmselt üks olulisemaid vene filmisündmusi. Ise asusin seda vaatama teatava hirmutundega - liiga hästi olid veel meeles miniseeriate Begemot, keda paistis mängivat reumahaige kääbus ning tekstis näpuga järjeajamine, mis filmi hästi ei sobi. Ses suhtes oli positiivne üllatus - geniaalse teose põhjal tehti hea film. Näitlejad olid igati tasemel, isiklikeks lemmikuteks nooruke Sergei Garmaš poeet Bezdomnõina ning Aleksandr Filippenko Korovjevina (tema muide mängis 2005. a miniseeriates hoopiski Azazellot).

 

Kohtumine võõramaise konsultandiga.

"Meister ja Margarita" on mahukas teos, palju on detaile ja juhtumisi, mida on raske ühte paaritunnisesse filmi mahutada. Samas on teiselpool ekraani vaimustunud lugeja, kes oma mõtetes näpuga järge ajab ja tahab, et kõik olulisemad tsitaadid, tegelased ja nüansid kenasti sees oleksid. Antud juhul on lavastajal laias laastus valida, kas keskenduda armastusloole, Wolandi ja tema kaaskonna tegemistele või Ješua loole. Juri Kara on valinud Wolandi. Mõneti vähendab see teose sisulist kaalu, kuid teisalt annab võimaluse ekraanile tuua midagi mõjuvat ja vaatemängulist. Valentin Gaftile pole Wolandi rollis midagi  ette heita. Kuuldavasti oli pakkumine tehtud ka vanameister Oleg Jankovskile, kuid too loobus, sest isiklikest põhimõtetest ja teatavast ebausust tulenevalt, ei soovi üleloomulikke tegelasi mängida.

Korovjev tembutab jälle.

Omaette lugu on muidugi juba see, kuidas 1994. a vändatud film alles käesoleval aastal kinodesse jõudis ning millised intriigid ja salapära selle senist käekäiku varjutasid. Põgusa eestikeelse ülevaate neist 17 aastast võib leida siit. Õnneks filmilindid, nagu käsikirjadki, ei põle.

Muljetavaldav oli filmi lõpus toimunud suurejooneline Saatana ball, kus teiste külaliste seas astusid üles Stalin ja Hitler. "Aga need on ju veel elus?" imestas Margarita. "Me kutsusime nad spetsiaalselt," naeratab Korovjev.

 

Kui ainult seda korteriküsimust poleks...

 Jalta!

"Dreams That Money Can Buy" / "Ostetavad unelmad" (1947)

Film, mis on oma koha kunsti- ja kinoajaloos kinnitanud juba selles osalenute nimekirjaga. Režissööriks on Hans Richter, sürrealist ja dadaist, tuntud filmiteoreetik ja -praktik.  Kirjutamises-lavastamises olid abis veel Max Ernst, Marcel Duchamp, Man Ray, Alexander Calder, Darius Milhaud and Fernand Léger. Mitmete nende kunstnike teoseid võib filmis ka "rekvisiitidena" näha. Muusika osas oli abis John Cage. Oma aja kohta on film absoluutne tase, nii tehnilistelt lahendustelt kui oma uuenduslikkuselt. Selliseid filme tehti enamasti 70ndatel. Ent kui "ajalooline väärtus" kõrvale jätta, on tänapäevasegi vaataja jaoks tegu nutika ning vaimuka filmiga, mis kasutab lihtsaid, kuid efektseid vahendeid.

Rahalistes raskustes noorel mehel tuleb mõte müüa inimestele unistusi. Film koosnebki unenäolistest klippidest, kus peategelane järgmise kliendi alateadvusesse süveneb. Neis on kasutatud väga mitmekesiseid tehnilisi lahendusi ning lineaarne loogika tuleb üldjuhul ukse taha jätta. Üheks võluvamaks klipiks minu jaoks oli pimeda traadikunstniku unistus tsirkusest, mille oli kirjutanud kineetiliste kunstiteoste looja Alexander Calder ja mis oli teostatud stop-motion´ina.
See film on vist google videos ka üleval, nii et sealtki saab ehk vaadata. Selline mõnus õhtune teadvusevool, kus sa päriselt ei saa aru, mis toimub, aga oletad heausklikult, et ehk on kõiges mõni mõte. Ja vahel leiadki.

"В субботу" / "Laupäeval" (2011)

Oi, ma nii ootasin seda filmi! Seda suurem oli mu pettumus, kui ta lõpuks ära nägin. Tulemus oli üsna keskpärane. Samas teemapüstitus ja stsenaarium tundusid paljulubavad.

Tegu siis Aleksandr Mindadze mängufilmiga, mis pühendatud Tšernobõli tuumakatastroofi 25. aastapäevale. Katastroofi juhtub tunnistama noormees nimega Valeri, kes esimese asjana tormab linna oma tüdruksõpra päästma. Tegu on aga laupäevaga, mis teadupärast on võhodnõi ja sel on juba oma seadused. Õnnetute juhuste, minnalaskmiste ja halbade valikute tõttu eriti kuskile ei jõutagi, vaid kõik lõppeb napsutamise, peo ja pohmakaga. Sealjuures käib Valeri (Anton Zhagin) enamus aega maniaki näoga ringi, rääkida suudab vaid poolenisti ja valikuid teha on raske. Rabeleb niisama.

 

Kuuldavasti kavatseb Valgevene rajada uut tuumajaama üsna Leedu piiri äärde. Sel aastal toimusid Minskis sel teemal  läbirääkimised. Film "Laupäeval" võeti selleks ajaks aga kinodest maha, et vähem vastumeelsust tekiks plaanile. 

Näitlejatest-tegelaskujudest nii palju, et peaosaline Anton Zhagin on juba täitsa tuttav nägu (vt ka "Stiilivennad" ja "Pihtide vahel"). Kõigis filmides mängib ta sellist noorukest, vesise pilguga pilguga ebakindlat tegelast. Siingi. Tema tüdruksõber ja muidu sõbrad filmis olid aga tõeliselt vastutustundetud tegelased. Eriti lõpplahenduse osas. No nii lihtsalt ei tehta! 

Aga mis seal sai, vaadake juba ise.