"8x8: A Chess Sonata in 8 Movements" / "8x8: Malesonaat 8 liikumises" (1957)

Enam kui tunnijagu keskealiste sürrealistide koduvideosid 50ndatest. Osalejate line-up on muidugi muljetavaldav - oma käe on külge pannud pea kõik sõjaaegadel USAsse emigreerunud nimekad sürrealistid-dadaistid. Lisaks üldrežissööridele Hans Richterile ja Jean Cocteaule näeb siin veel perekond Ernsti, Calderi, Jean Arpi, Marcel Duchampi, Yves Tanguy ja Man Ray nägusid või kätetööd. Aga, aga... asi on lootusetult aegunud ning kaootilist tralli pole enam kunsti- ega sürri filmina eriti põnev vaadata.

See on sürrealism. Siin ei ole süžeed.

 Aga nagu nimest võib arvata, on film jaotatud 8 iseseisvasse ossa - erinevate kunstnike poolt kirjutatud, lavastatud, näideldud. Mõned nõrgemad, mõned põnevamad. Ühiseks nimetajaks malesümboolika, mitmel pool esineb ka alateadvuse lemmikkujundit - voolavat vett. Kõige igavamad on jupid, kus malenditeks maskeerunud sürralistid kostüümiteatrit teevad. Aga näiteks Alexander Calder oma liikuvaid vigureid ehitamas või episood, kus mees ei saanud malemängus käiku teha, sest teda painas kinnisidee riidenagist olid päris vahvad.

Siin-seal oli ka eriefekte, nt animatsiooni ja filmi tagurpidi mängimist, kus asjad ise üles hüppasid ja lömmis purgid peale astudes terveks said jms, sürri.

Kunstiajaloolisest huvist võib vaadata, kuid nii Hans Richteril kui Jean Cocteaul on paremaid filme. Sürrealismi vana kaardiväe relvadeks jäävad ikkagi pintslid, lõuendid, metall ja muu säärane käegakatsutav.

Alexander Calder oma kineetiliste vigurite keskel.

See sümpaatne vanahärra on Max Ernst.

 Nagu Richter ise ütles, kohtub siin Carroll Freudiga.

"Dreams That Money Can Buy" / "Ostetavad unelmad" (1947)

Film, mis on oma koha kunsti- ja kinoajaloos kinnitanud juba selles osalenute nimekirjaga. Režissööriks on Hans Richter, sürrealist ja dadaist, tuntud filmiteoreetik ja -praktik.  Kirjutamises-lavastamises olid abis veel Max Ernst, Marcel Duchamp, Man Ray, Alexander Calder, Darius Milhaud and Fernand Léger. Mitmete nende kunstnike teoseid võib filmis ka "rekvisiitidena" näha. Muusika osas oli abis John Cage. Oma aja kohta on film absoluutne tase, nii tehnilistelt lahendustelt kui oma uuenduslikkuselt. Selliseid filme tehti enamasti 70ndatel. Ent kui "ajalooline väärtus" kõrvale jätta, on tänapäevasegi vaataja jaoks tegu nutika ning vaimuka filmiga, mis kasutab lihtsaid, kuid efektseid vahendeid.

Rahalistes raskustes noorel mehel tuleb mõte müüa inimestele unistusi. Film koosnebki unenäolistest klippidest, kus peategelane järgmise kliendi alateadvusesse süveneb. Neis on kasutatud väga mitmekesiseid tehnilisi lahendusi ning lineaarne loogika tuleb üldjuhul ukse taha jätta. Üheks võluvamaks klipiks minu jaoks oli pimeda traadikunstniku unistus tsirkusest, mille oli kirjutanud kineetiliste kunstiteoste looja Alexander Calder ja mis oli teostatud stop-motion´ina.
See film on vist google videos ka üleval, nii et sealtki saab ehk vaadata. Selline mõnus õhtune teadvusevool, kus sa päriselt ei saa aru, mis toimub, aga oletad heausklikult, et ehk on kõiges mõni mõte. Ja vahel leiadki.