"Allegro non troppo" (1976)

"Allegro non troppo" / "Mitte nii kiiresti" (1976)
R: Bruno Bozzetto

Ma ei ole varem itaalia animatsiooni näinud. Interneti allikate põhjal paistab aga, et Bruno Bozzetto on üks tuntumaid ja tunnustatumaid itaalia multikamaffiast. Niisiis pole ka ime, et "Allegro non troppo" kohe mingi lati paika seab, millest, ma kardan, on üsna raske üle hüpata.

Alustuseks veidi sisust: Tegu on paroodia, või kui soovite väljakutsega, Disney "Fantaasiale". Ühel ambitsioonikal lavastajal tuleb mõte luua klassikalise muusika põhjal animatsioone, et inimesed esmakordselt saaksid "näha muusikat ja kuulata pilte". Seepeale saab ta hoiatava kõne Californiast, et keegi Prisney või Grisney on selle juba ammu ära teinud. But the show must go on - kohal aetakse õnnetu, vangistatud ja piinatud animaator, pulti astub despootlik dirigent ning lavastaja asub külgloožis šampust libistama. Oma sürreaalsuse tvisti lisab asjadele eranditult II ms eelsetest naisterahvastest koosnev orkester. Ning värvide ja muusika sümfoonia saab alata.

 Orkestrant puhkehetkel.

Maestro.

Tehniliselt vahelduvad siin film-noir laadis mängufilmilikud klipid ja animeeritud muusikapalad. Viimaseid on ühtekokku kuus. On ka animatsiooni ja filmimaterjali segamist, väga õnnestunult ja maitsekalt. Sisu poolest on filmis sooja huumorit ja satiiri, sürrealismi ja absurdi, draamatilisust ja nukrust. 

Disney "Fantaasiat" või "Fantaasia 2000" on arvatavasti näinud kõik. Nende kuulsusrikka saatuse taustal tundub mõistetamatu, miks "Allegro non troppo" on jäänud suhteliselt märkamatuks, huvitades eelkõige kitsa ringkonna inimesi. Sisuliselt ületab ta "Fantaasiad" kordades. 

Kui Disney pakkus eelkõige silmailu, ilusate piltide vaheldumist ja õhkamisi, siis "Allegro non troppo" palad julgevad puudutada sügavamaid teemasi ning esitada küsimusi inimeseks olemise, meie vastutustunde ja ühiskonna teemadel laiemalt. 

Animatsioon on absoluutselt meisterlik. Tegelaste liikumised ja metamorfoosid toimuvad sujuvalt, pakuvad ootamatusi ja üllatusi. Komponeeritus muusikale on samuti läbimõeldud ja sujuv, moodustades orgaanilise terviku. Läbivaks niidiks on eluterve huumor, mis "tõsiseidki klippe" veidi tumedamas või satiirilises võtmes elustab, surumata vaatajale peale omapoolseid moraalseid hinnanguid. 

Üheks mu lemmikepisoodiks filmis oli Raveli "Bolerole" seotud paroodia inimese ja loomade evolutsioonist. Üldiselt oli aga tegu järjepideva audiovisuaalse naudinguga.

Olgu, lõpplahendus oleks võinud olla originaalsem ja läbimõeldum, mõjudes eelneva taustal kuidagi liiga lihtsana. Aga selle eest punkti maha võtma ei hakka, sest eelnev oli juba piisavalt meeldiülendav.

"How to irritate people" (1969)

"How to irritate people" / "Kuidas ärritada inimesi" (1969)
D: Ian Fordyce
Wr: Graham Chapman, John Cleese

Käisin eile turul ühes pudupoes, kus üks pensionerka nüri järjekindlusega üritas ümber vahetada taskulambipirni, mis, nagu kodus selgus, ei läinudki põlema. Kui müüja siiski keeldus maksimaalselt 10-sendise väärtusega toodet ümber vahetamast, võttis daam seda isikliku solvanguna, lubas, et "ta veel näitab" ja tuleb sinna koos taskulambiga tagasi. Kõik see tõi meelde John Cleese´i 60ndate geniaalse mockumentary "How to irritate people", mida hiljuti vaatasin ja mis on üks paremaid komöödiaid, mida viimasel ajal olen juhtunud nägema. 

 

Aja jooksul pole sealsed sketšid oma aktuaalsusest kübetki kaotanud. Läbi käiakse põhilised neuroose, allasurutud raevu ja psühholoogilisi pingeid tekitavad olukorrad, nagu perekonnapoolne emotsionaalne  surve, tehnilised vead, liigne viisakus, jpm. Osades Monty Pythonist tuttavad näod John Cleese, Graham Chapman ja Micheal Palin. Ka käekiri oli montypythonlik - inglise ühiskonna parodeerimine, süüdimatud vanaeided, viisaka vormi vastandamine absurdse sisuga.

Šokeeritud daamid kinos.

Soovitan vaadata kõigil Monty Pythoni fännidel, inimestel, kes on kunagi tundunud rahulolematust, süüdistanud oma hädades teisi või surunud alla ebameeldivaid tundeid. Kahtlemata toob see meie pimedatesse sügisõhtutesse helget äratundmisrõõmu.

John Cleese at his best - 10/10.

"Six Shooter" (2004)

"Six Shooter" / "Kuuelasuline" (2004)
R: Martin McDonagh

Sümpaatne lühifilm iiri kaasaegsest kinost. Kirjutatud ja lavastatud Martin McDonagh poolt. Suurepärased näitlejad eesotsas Brendan Gleesoniga (Harry Potteri filmide Hullsilm-Moody, "New Yorki jõugud", "Külmale mäele" jmt). Sisu poolest must komöödia surma, leina ja elu absurdsuse teemal. 

No see komöödia osa on suhteline muidugi. Mõned ei naera Harmsi peale ka, kui see laste-hatred´ist räägib. Tegelikult võib. Selleks see ongi.

Sisust ka lühidalt: tegevus toimub ühe rongisõidu vältel, kus vagunikaaslasteks satuvad äsja naise kaotanud Donnelly (Brendan Gleeson), laia iiri murret rääkiv ropusuine noormees (Rúaidhrí Conroy) ja abielupaar, kel surnud imikust laps. Take it from there! 

The Matchmaker (1997)

"The Matchmaker" (1997) / "Kosjasobitaja" (1997)

R: Mark Joffe

Mõnus iiri romantiline komöödia, millel olid kõik häädused, mida sellelt žanrilt oodata võiks - head dialoogid, sümpaatsed peategelased ja naljakad kõrvaltegelased. Ning kui siia lisada veel iiri punkrokki soundträkilt, maalilisi loodusvaateid ja viskilonkse pubides, on mõnus vaatamine garantreeritud. USA on samuti iirimaigulisi romcome teinud (nt "Leap Year"), kuid nagu ikka, liiga magusalt ja ilustatult. Siin oli aga iirlaste endi karvane käsi mängus ja andis asjale kohaliku värvingu.

 Kosjasobitaja "Elu fakte" tutvustamas.

Lugu ise on lihtne: Marcy (Janeane Garofalo) saabub USA-st Iirimaale, et otsida üles ühe jänkikuberneri iiri juured, et talle Bostonis iiri valijate seas valimisvõitu kindlustada. Satub aga kohaliku kosjasobitusfestivali keskele, kus mitmete vallaliste noormeeste pilgud endale tõmbab.

Filmi meespeategelane Sean (David O´Hara) libistas peamiselt maitsetus särgis õlut või viskit juua.

 

Vaimukaks tegi filmi just kohalik koloriit mitmete kõrvaltegelaste näol ning iirlaste-jänkide omavaheline vastandamine. Just selline filmi, mis talve lähenedes ühes viskilonksuga seest soojaks teeb. Ja pärast kuulakem Shane MacGowan & The Popesi! Ajee.

Daamid lammutavad.

Kuberner ise on paras mölakas ja IQ-ga ka ei hiilga, kuid filmi jooksul teeb läbi siiski mõningase isiksusearengu.

Üks Marcy kohalikest austajatest.

Mmm, iiri loodus.

Marcy - ettevõtlik, enesekindel ja hakkaja ameerika neiu.

"Любовник"/ "Armuke" (2002)

"Любовник" / "Armuke" (2002)
R: Valeri Todorovski

Vanemapoolne härrasmees Mitja leiab pärast oma naise surma kirja, milles selgub, et naisel on juba pikemat aega olnud armuke. Mees leitud, keskendubki film nende kahe omavahelistele suhetele. Ühelt poolt intelligent-õppejõud Mitja (Oleg Jankovski), teisalt lõbus sõjaväelane Vanja (Sergei Garmaš). Algul tahetakse üksteisele peksa anda, hiljem võetakse üheskoos viina ja lõpuks sõimatakse juba kadunukest. 

Lõpplahendus on aga tõeliselt doktor živagolik.

Filmi suurimaks tugevuseks on kahtlemata suurepärased rollid kahelt vene kinomaailma tippnäitlejalt (Jankovski võitis selle eest ka Nika). Süžee ja visuaalse poole pealt on tublil keskmisel tasandil, kuid midagi põnevat või üllatavat ei paku. Vaadata tasub sellegipoolest. Aus kaasaegne vene draama, kus leidub ka humoorikaid momente.

Oleg Jankovski.

Sergei Garmaš.

Lööb siniseid sädemeid viimane tramm...

The Micallef Program (1998-2001), series 1-3

The Micallef Program (1998-2001)
R: Ted Emery

Vaatasin läbi 3-hooajalise austraalia komöödiasarja "The Micallef Program". Peaosas koomik Shaun Micallef, kes ka materjali osaliselt kirjutas. Tegu on 50% mockumentary laadis, 50% sketšisarja formaadis tootega. Kui esimene hooaeg kippus venima, siis teine oli juba parem ja kolmandas sai asi õige mineku sisse.

Shaun Micallef kehastab peamiselt cocky´t jutusaatejuhti, kes on rumal, kuid enesekindel ja suudab sujuvalt solvata kõige õilsamatki külastajat. Teda assisteerivad sealjuures Francis Greenslade, kelle erialaks on füüsilised katsumused ja ohtlikud eksperimendid, Wayne Hope ja Roz Hammond. Igaüks sellest meeskonnast paistab omavat lõputut ümberkehastumisarsenali. Lisaks on igas episoodis üllatuskülalisi ja muid küpsiseid.

  Shaun Micallef.

Sketšid meenutavad oma laadilt Monty Pythonit (sellele tehti paaris kohas ka otseseid viiteid), kuid lahjemas variandis. Mockumentary pooles pandi ära nii jutusaadetele, televiktoriinidele, odavatele haiglaseriaalidele kui üldse kogu televisioonitööstusele ning see pakkus küll muhedat huumorit ja äratundmisrõõmu. Muidugi oli ka austraallaste sisenalju ja viiteid kohalikele poliitikutele-kuulsustele. Vahepeal pandi teravat ka endise emamaa Suurbritannia ja USA suunal.

Francis Greenslade ja Roz Hammond.

Wayne Hope.

"Attentione! Il est Mirone!" - vahemults 2. ja 3. hooajas. 

From Moscow to Pietushki (1990) / Moskva-Petuški (1991)

From Moscow to Pietushki (1990)
R: Paul Pawlikowski

Tegu brittide tehtud dokumentaalfilmiga BBC jaoks. Venedikt Jerofejevit tutvustav osa on kolmas laiemast dokumentaalfilmide seeriast, mis tutvustab ida-euroopa kirjanikke. 

Tegu on huvitava materjaliga, mis valmis vaid veidi enne kirjaniku surma (V. J. suri 1990 kõrivähki. Filmimise ajal (1988) oli ta juba raskesti haige). Filmi põnevaimaks osaks ongi dokumentaalkaadrid kirjanikust, kus ta ise oma elu ja loomingut kommenteerib. Ehkki mitmed esitatud küsimused tunduvad olevat liialt naiivsed-lihtsakoelised ja tihti ühte auku, alkoholismiteemasse minevat (nt: "Kas sa kahetsed, et su elu nii on läinud, nagu läks?")

Filmis saavad sõna veel mitmed kirjanikule lähemal ja kaugemal seisvad inimesed - kirjaniku abikaasa, arstid, kojanaine, Venja topsisõbrad, jmt. 1990ndate alguseks oli V. J. Venemaal juba tuntud kirjanik, tema teoseid, eelkõige muidugi poeemi "Moskva-Petuški" (kirjutatud 1969/1970), ilmunud v.k alles 1988-89, e.k 1999) loeti ja lavastati. Ometi elab kirjanik pehmelt öeldes tagasihoidlikes tingimustes. Trööstitus nõukogude kortermajas, kus tema looming seisab lihtsasse kilekotti pakitult.

 

Romaanist on seni tehtud üks ekraniseering, 1991. aastal sakslaste poolt. Pole ise näinud, aga võib arvata, et kui üldse, võiksid selle kinolinale panemise ette võtta vaid venelased ise. Samas, teosest, mille kommentaarid on kümneid kordi mahukamad kui raamat ise ja mille tõlgenduste üle võib vaielda lõputult, rahuldavat ekraniseeringut saada on pea võimatu. Ehk seepärast on nemadki sellest seni vaid pieteeditundega mööda läinud, jättes teose visualiseeringud eelkõige õilsa teatrikunsti hooleks.

Dokumentaali läbivaks niidiks on tema poeem "Moskva-Petuški", mille lõigud tegevust liigendavad. Palju on materjalis fotolavastusi teose põhjal, mis oma lihtsuses ja dramaatilisuse taotluses häirivad. See fotolavastuslikkus on üldse BBC teostele iseloomulik.

"Moskva-Petuškis" võib kergesti näha nõukogude karikatuuri, lihtsat janti, nähtuna ühe joodiku silme läbi. Samahästi võib esile kerkida ka intelligentsi ja võimu, vene kirjandustraditsiooni või ühele põlvkonnale hääle andmise teema jpm. Kahjuks jääb antud juhul kõlama vaid alkoholismi temaatika. Sellele teemale viitavad nii intervjueerija küsimused, intervjueeritute valik (nt viinatööstuse esindajad, viinapoe müüjad, haiglatöötajad) kui muu visuaalne materjal. Teose sügavus ja dramaatika vajuvad kuhugi tahaplaanile. Nagu Venedikt isegi mainib, on seda tihti vääriti mõistetud, nägemata vaimukast pealispinnast ja napsivõtmisest kaugemale. 

Mitmetest puudustest hoolimata soovitan filmi siiski vaadata kõigil Jerofejevi sõpradel ja muidu vene kirjandusest huvitatutel. Lõppu veel mõned pildid:

Naised õpetavad, kuidas viina degusteerida.

Sõna sai ka nobelist-poeet Jossif Brodski.

Käsikirjad, käsikirjad, käsikirjad. Sirgeldused märkmikes-vihikutes-lehekestel.

Ja Moskva.

Ja Petuški.