"Любовник"/ "Armuke" (2002)

"Любовник" / "Armuke" (2002)
R: Valeri Todorovski

Vanemapoolne härrasmees Mitja leiab pärast oma naise surma kirja, milles selgub, et naisel on juba pikemat aega olnud armuke. Mees leitud, keskendubki film nende kahe omavahelistele suhetele. Ühelt poolt intelligent-õppejõud Mitja (Oleg Jankovski), teisalt lõbus sõjaväelane Vanja (Sergei Garmaš). Algul tahetakse üksteisele peksa anda, hiljem võetakse üheskoos viina ja lõpuks sõimatakse juba kadunukest. 

Lõpplahendus on aga tõeliselt doktor živagolik.

Filmi suurimaks tugevuseks on kahtlemata suurepärased rollid kahelt vene kinomaailma tippnäitlejalt (Jankovski võitis selle eest ka Nika). Süžee ja visuaalse poole pealt on tublil keskmisel tasandil, kuid midagi põnevat või üllatavat ei paku. Vaadata tasub sellegipoolest. Aus kaasaegne vene draama, kus leidub ka humoorikaid momente.

Oleg Jankovski.

Sergei Garmaš.

Lööb siniseid sädemeid viimane tramm...

The Micallef Program (1998-2001), series 1-3

The Micallef Program (1998-2001)
R: Ted Emery

Vaatasin läbi 3-hooajalise austraalia komöödiasarja "The Micallef Program". Peaosas koomik Shaun Micallef, kes ka materjali osaliselt kirjutas. Tegu on 50% mockumentary laadis, 50% sketšisarja formaadis tootega. Kui esimene hooaeg kippus venima, siis teine oli juba parem ja kolmandas sai asi õige mineku sisse.

Shaun Micallef kehastab peamiselt cocky´t jutusaatejuhti, kes on rumal, kuid enesekindel ja suudab sujuvalt solvata kõige õilsamatki külastajat. Teda assisteerivad sealjuures Francis Greenslade, kelle erialaks on füüsilised katsumused ja ohtlikud eksperimendid, Wayne Hope ja Roz Hammond. Igaüks sellest meeskonnast paistab omavat lõputut ümberkehastumisarsenali. Lisaks on igas episoodis üllatuskülalisi ja muid küpsiseid.

  Shaun Micallef.

Sketšid meenutavad oma laadilt Monty Pythonit (sellele tehti paaris kohas ka otseseid viiteid), kuid lahjemas variandis. Mockumentary pooles pandi ära nii jutusaadetele, televiktoriinidele, odavatele haiglaseriaalidele kui üldse kogu televisioonitööstusele ning see pakkus küll muhedat huumorit ja äratundmisrõõmu. Muidugi oli ka austraallaste sisenalju ja viiteid kohalikele poliitikutele-kuulsustele. Vahepeal pandi teravat ka endise emamaa Suurbritannia ja USA suunal.

Francis Greenslade ja Roz Hammond.

Wayne Hope.

"Attentione! Il est Mirone!" - vahemults 2. ja 3. hooajas. 

From Moscow to Pietushki (1990) / Moskva-Petuški (1991)

From Moscow to Pietushki (1990)
R: Paul Pawlikowski

Tegu brittide tehtud dokumentaalfilmiga BBC jaoks. Venedikt Jerofejevit tutvustav osa on kolmas laiemast dokumentaalfilmide seeriast, mis tutvustab ida-euroopa kirjanikke. 

Tegu on huvitava materjaliga, mis valmis vaid veidi enne kirjaniku surma (V. J. suri 1990 kõrivähki. Filmimise ajal (1988) oli ta juba raskesti haige). Filmi põnevaimaks osaks ongi dokumentaalkaadrid kirjanikust, kus ta ise oma elu ja loomingut kommenteerib. Ehkki mitmed esitatud küsimused tunduvad olevat liialt naiivsed-lihtsakoelised ja tihti ühte auku, alkoholismiteemasse minevat (nt: "Kas sa kahetsed, et su elu nii on läinud, nagu läks?")

Filmis saavad sõna veel mitmed kirjanikule lähemal ja kaugemal seisvad inimesed - kirjaniku abikaasa, arstid, kojanaine, Venja topsisõbrad, jmt. 1990ndate alguseks oli V. J. Venemaal juba tuntud kirjanik, tema teoseid, eelkõige muidugi poeemi "Moskva-Petuški" (kirjutatud 1969/1970), ilmunud v.k alles 1988-89, e.k 1999) loeti ja lavastati. Ometi elab kirjanik pehmelt öeldes tagasihoidlikes tingimustes. Trööstitus nõukogude kortermajas, kus tema looming seisab lihtsasse kilekotti pakitult.

 

Romaanist on seni tehtud üks ekraniseering, 1991. aastal sakslaste poolt. Pole ise näinud, aga võib arvata, et kui üldse, võiksid selle kinolinale panemise ette võtta vaid venelased ise. Samas, teosest, mille kommentaarid on kümneid kordi mahukamad kui raamat ise ja mille tõlgenduste üle võib vaielda lõputult, rahuldavat ekraniseeringut saada on pea võimatu. Ehk seepärast on nemadki sellest seni vaid pieteeditundega mööda läinud, jättes teose visualiseeringud eelkõige õilsa teatrikunsti hooleks.

Dokumentaali läbivaks niidiks on tema poeem "Moskva-Petuški", mille lõigud tegevust liigendavad. Palju on materjalis fotolavastusi teose põhjal, mis oma lihtsuses ja dramaatilisuse taotluses häirivad. See fotolavastuslikkus on üldse BBC teostele iseloomulik.

"Moskva-Petuškis" võib kergesti näha nõukogude karikatuuri, lihtsat janti, nähtuna ühe joodiku silme läbi. Samahästi võib esile kerkida ka intelligentsi ja võimu, vene kirjandustraditsiooni või ühele põlvkonnale hääle andmise teema jpm. Kahjuks jääb antud juhul kõlama vaid alkoholismi temaatika. Sellele teemale viitavad nii intervjueerija küsimused, intervjueeritute valik (nt viinatööstuse esindajad, viinapoe müüjad, haiglatöötajad) kui muu visuaalne materjal. Teose sügavus ja dramaatika vajuvad kuhugi tahaplaanile. Nagu Venedikt isegi mainib, on seda tihti vääriti mõistetud, nägemata vaimukast pealispinnast ja napsivõtmisest kaugemale. 

Mitmetest puudustest hoolimata soovitan filmi siiski vaadata kõigil Jerofejevi sõpradel ja muidu vene kirjandusest huvitatutel. Lõppu veel mõned pildid:

Naised õpetavad, kuidas viina degusteerida.

Sõna sai ka nobelist-poeet Jossif Brodski.

Käsikirjad, käsikirjad, käsikirjad. Sirgeldused märkmikes-vihikutes-lehekestel.

Ja Moskva.

Ja Petuški.

"La Jetée" / "Kai" (1962)

La Jetée (1962)
R: Chris Marker

Film, mis inspireeris hilisemat Terry Gilliami "12 ahvi". Film, mis koosneb ainult fotodest. Film, mis tegeleb mälu, elu-surma ja aja teemaga, tehes seda visuaalselt ilusas võtmes, heas tempos ja mõne meeldivalt ootamatu pöördega. 

Veidi süžeest: tegevus toimub utoopilises, III maailmasõja järgses maailmas, kus sakslased eksperimenteerivad sõjavangidest prantslastega aja- ja ruumirännakute teemal. Filmi peategelaseks olev mees saadetakse algul minevikku, kus kohtub oma lapsepõlvemälestuste kangelannaga. Edukate katsete järel ka tulevikku, et küsida tulevastelt põlvedelt inimkonna jätkumiseks tarvilikke ressursse.

Filmi vormist: selle teemaga tegelemiseks sobisid fotod nagu rusikas silmaauku. Fotoalbumid on saanud inimeste peamisteks mälukandjateks. Aga ka mälu ise on lünklik, koosnedes pigem üksteise otsa lükitud katkendlikest piltidest, kui terviklikest detailsetest episoodidest. See andis kuidagi erilise intiimsuse ja dokumentaalsuse hõngu kogu asjale.

Taoline lahendus, "fotoromaan", nagu Chris Marker oma filmi nimetas, on ka muidu põnev lahendus, millega katsetada. Fotode ja filmide peamine erinevus on ajas, mis meile antakse kaadri/fotoga tutvumiseks. Harilik 24 fps vs naudisklemine mõne silmapaistva screenshoti üle. "La Jetée" oli omamoodi kompromiss - režissöör oli jätkuvalt määranud aja, valinud kaadreid, pilgu liikumissuuna ja detailid, millele keskenduda, kuid vaatamiskogemus oli teistsugune kui harilike filmide puhul, kaadrite vähesus suurendas igaühe mõjuvust ja sundis enam mõtlema, igaüht iseseisvalt mõtestama. 

Ja hästi ilus patsifistlik film oli ka. Selline mõnus nostalgiline atmosfäär - jalutuskäigud parkides, muuseumi- ja lõbustusparkide külastused, õlale kallutatud pead rahuajast ja lapsepõlvest. Teisalt radioaktiivse Pariisi alused katakombid, saksa teadlaste hämar pomin, katsealuse piinatud nägu. Ilus hoiatusfilm. Lõpuks on need ikkagi igapäevased ja argised asjad, mis meile kallid, milles on meie turvatunne ja minevik. 

"Тир" / "Lasketiir" (1979)

"Тир" / "Lasketiir" (1979)
R: Vladimir Tarasov

Visuaalselt kena hipiajastu psühhedeelia, ideoloogiliselt kriitika USA kapitalistide ja "heaoluühiskonna" aadressil. Heliliselt mängis taustaks džäss, kuid mingis jubedas nõukogulikus võtmes, nii et kriipis koledalt kõrva, nagu keegi oleks kahvliga tahvlit rünnanud. Samas, kui heli maha keerata, mõni mõistlikum asjakohane muss (Jefferson Airplane) peale panna ja veidi suitsu teha, on päris hea vaatamine.

 USA-s on isegi John Lennon töötu.

Lugu ise siis järgmine: Noor poiss läheb tööle lasketiiru, mida juhib julm kapitalist. Algul seab märklaudu paika, varsti on ise märklauaks (->2-kordne laskmistasu!). Ära minna ka ei saa, sest kõik noored ja õilsad inimesed on USA-s töötud. Lasketiirus kohtub kauni koristajaga ja nad seavad oma kodu sinna sisse (-> 3-kordne laskmistasu!). Varsti ootab neiu ka last (->4-kordne laskmistasu!). Lõpuks lasevad nad sellest urkast jalga ikkagi, aga kapitalistinärakas leiab omale peagi uued ohvrid.

Film on ajale hästi vastu pidanud ja isegi paremaks läinud, kandes mingis nihestunud võtmes meieni ühelt poolt hipiajastuhõngu, teisalt nõukogude poliitpropagandat. Samas see viimane nii väga ei häiri, sest tööpuudus ja tulirelvad on USA-s tõsiseks probleemiks tänapäevalgi. Karikatuursed näokujutised on samuti animatsiooni žanrile omane võte, mis õigustab liialdusi hea-halva kujutamisel.

Sotsialistliku animatsiooni ebatüüpilise ja huvitava näitena soovitan kindlasti vaadata! (see oli vist juutuubas ka üleval...)

Kaadritesse sattus mitmeid Lääne brände - Camel, Coca-Cola, Miki-Hiir jmt.

Reklaam.

Kõrvalosades astusid üles paljud Disney tegelased.

Lõpus oli nunnu küpsis, kui Tšeburashka MGM lõvi troonilt tõukas.

Le bruit des glaçons (2010) / The Clink of Ice (2010)

Le bruit des glaçons (2010) / The Clink of Ice (2010)
R: Bertrand Blier

Eesti katkupärimuse kogumik on rikas lugudest, kus Katk mööda maad käib, mõne talu uksele koputab ja nutika eesti talupoja vastuse "Siin pole kedagi kodus!" peale otsa ringi pöörab. Pere jälle Katkust puutumata. Prantslastel seda va tervet talupojamõistust ei ole. Miks muidu avab alkoholikust kirjanik Charles Faulque oma villa väravad Vähi esimese kellahelina peale. Tagajärjed ei anna ennast kaua oodata - personifitseeritud Vähk hakkab peagi omavolitsema, tujutsema ja mitmeid ebameeldivusi põhjustama.

Hoolitsev peremees toidab oma Vähki Gazpachoga.

Lugu iseenesest on intrigeeriv - Charles Faulque (Jean Dujardin) on kirjanik, kes peale ebaedu nii loomingus kui perekonnaelus, on napsivennaks hakanud. Ühel päeval aga koputab tema väravale võõras, kes tutvustab end Charles´i Vähina. Pildi teeb kirjumaks Charles´i kirglik majapidajanna (Anne Alvaro), kel on samuti Vähk. Lisaks rakkude lagundamisele, migreenihoogude põhjustamisele ja vaimukatele vahekommentaaridele aitavad Vähid inimestel taasleida elurõõmu ja - mõtte. Viimast küll täiesti tahtmatult.

Albert Dupontel oli äge Vähk.

Prantslaste must komöödia oli siiski liiga tõsine, et võtta filmi puhtalt komöödiana, samas liiga kergekaaluline, et hea draama kvaliteeti ja mõttesügavust pakkuda. 

Ägedad olid filmi idee, kaameratöö ja mõned näitlejad.

Teps ei meeldinud kohatine venivus, liiga lihtsakoeline lõpplahendus ning see, et tegu oli prantsuse filmiga. Viimast mitte ainult geograafilises, vaid vaimses plaanis. Mulle väga ei istu need prantslaslikud filmid, mis ütlevad: "Ou, tseki mind, ma olen nii prantslaslik!".

Nii et kokkuvõttes 6/10 mu poolt. Sealjuures soovitan siiski vaadata, sest palju me peale "Amelie" ikka teame kaasaegsest prantsuse kinost.

 Oma Vähiga suitsu tegemas.

 Oma Vähiga tuttu minemas.

Kirjanik valib napsu.

Perekondlik õhtusöök: Vähk, Charles, Charlesi vene armuke.

Sellel vene armukesel olid aegajalt flashback´id Venemaast.

Jegorka (1984)

Lugesin läbi P. Gavrilovi samanimelise raamatu ja sinna otsa siis Suurel Sotsialistlikul Isamaal 1984. aasta vändatud filmi.

Kui raamatus tõid Jegorka, kangelasliku karu, sõjalaevale kolm noort geoloogi, tema pärast võistlesid laeval nii kokk, masinistid, elektrikud, pootsman, kahurväelased kui paljud teised, siis filmi süžee oli tehtud oluliselt lihtsamaks. Puudusid nii seiklused allveelaeval, lennuväes kui paraadil.

Film oli raamatuga võrreldes üllatavalt apoliitiline. Kui raamatus ikka jagus sekeldamist kurjade prantslaste, inglaste ja soomlastega, kriitlisi kommentaare kodanlaste ja tsaari sõjaväe aadressil ning nõukogude väe ülistamist, siis filmis toodi alles viimase 10 minuti jooksul sisse üks (!) äbarik ja loo arengu seisukohalt kuidagi suvaline spioon, kes mõmmikut tulistas. Selle eest jälitati spiooni nii merel kui õhus, aga kogu au sai ikka Jegorka endale. Ka ei välkunud koguaeg punaväelase valged hambad ega pimestanud silmi nende valged särgid, vaid üldmeeleolu oli vaba, kohati jantlikki.

Peamiselt huvitas looma siiski kondekas ja kompott.

 Merekaru.

 Kondekat noolimas.

 Tutkit! Kokk sööb ise kondeka ära.

 Kööki suunduva Jegorka tekipoolne ots.

Karule lauldakse unelaulu.

Nõukogude korra vaenlane.

Tegelikult soovitaksin eelkõige siiski raamatut lugeda. 

Sealt saab muuseas teada, et:

*Allveelased on haruldaselt sõbralik ja leidlik rahvas. Karm veealune elu on neid õpetanud sõbralikult elama. (lk 79)

*Tsaarilaevastiku madrused istusid kümnekaupa sõõris ja helpisid ühest anumast. Tõttasid, põletasid kuuma toiduga suud; kui ei tõtta, jääb kõht tühjaks. "Marssalil" pandi lõuna samuti anumaisse, kuid ainult selleks, et toit anumaga meeskonnaruumi viia ja seal taldrikuisse tõsta. Laudadel rudisesid valged laudlinad. Igal punalaevastiklased olid erladi toidunõud ja laevastikus toideti paremini kui mõnes restoranis. (lk 27)

*Inimesel on mere ääres alati hea. Nagu merigi, on inimene sündinud selleks, et olla vaba ja tugev. (lk 94)