"La Jetée" / "Kai" (1962)

La Jetée (1962)
R: Chris Marker

Film, mis inspireeris hilisemat Terry Gilliami "12 ahvi". Film, mis koosneb ainult fotodest. Film, mis tegeleb mälu, elu-surma ja aja teemaga, tehes seda visuaalselt ilusas võtmes, heas tempos ja mõne meeldivalt ootamatu pöördega. 

Veidi süžeest: tegevus toimub utoopilises, III maailmasõja järgses maailmas, kus sakslased eksperimenteerivad sõjavangidest prantslastega aja- ja ruumirännakute teemal. Filmi peategelaseks olev mees saadetakse algul minevikku, kus kohtub oma lapsepõlvemälestuste kangelannaga. Edukate katsete järel ka tulevikku, et küsida tulevastelt põlvedelt inimkonna jätkumiseks tarvilikke ressursse.

Filmi vormist: selle teemaga tegelemiseks sobisid fotod nagu rusikas silmaauku. Fotoalbumid on saanud inimeste peamisteks mälukandjateks. Aga ka mälu ise on lünklik, koosnedes pigem üksteise otsa lükitud katkendlikest piltidest, kui terviklikest detailsetest episoodidest. See andis kuidagi erilise intiimsuse ja dokumentaalsuse hõngu kogu asjale.

Taoline lahendus, "fotoromaan", nagu Chris Marker oma filmi nimetas, on ka muidu põnev lahendus, millega katsetada. Fotode ja filmide peamine erinevus on ajas, mis meile antakse kaadri/fotoga tutvumiseks. Harilik 24 fps vs naudisklemine mõne silmapaistva screenshoti üle. "La Jetée" oli omamoodi kompromiss - režissöör oli jätkuvalt määranud aja, valinud kaadreid, pilgu liikumissuuna ja detailid, millele keskenduda, kuid vaatamiskogemus oli teistsugune kui harilike filmide puhul, kaadrite vähesus suurendas igaühe mõjuvust ja sundis enam mõtlema, igaüht iseseisvalt mõtestama. 

Ja hästi ilus patsifistlik film oli ka. Selline mõnus nostalgiline atmosfäär - jalutuskäigud parkides, muuseumi- ja lõbustusparkide külastused, õlale kallutatud pead rahuajast ja lapsepõlvest. Teisalt radioaktiivse Pariisi alused katakombid, saksa teadlaste hämar pomin, katsealuse piinatud nägu. Ilus hoiatusfilm. Lõpuks on need ikkagi igapäevased ja argised asjad, mis meile kallid, milles on meie turvatunne ja minevik. 

"Тир" / "Lasketiir" (1979)

"Тир" / "Lasketiir" (1979)
R: Vladimir Tarasov

Visuaalselt kena hipiajastu psühhedeelia, ideoloogiliselt kriitika USA kapitalistide ja "heaoluühiskonna" aadressil. Heliliselt mängis taustaks džäss, kuid mingis jubedas nõukogulikus võtmes, nii et kriipis koledalt kõrva, nagu keegi oleks kahvliga tahvlit rünnanud. Samas, kui heli maha keerata, mõni mõistlikum asjakohane muss (Jefferson Airplane) peale panna ja veidi suitsu teha, on päris hea vaatamine.

 USA-s on isegi John Lennon töötu.

Lugu ise siis järgmine: Noor poiss läheb tööle lasketiiru, mida juhib julm kapitalist. Algul seab märklaudu paika, varsti on ise märklauaks (->2-kordne laskmistasu!). Ära minna ka ei saa, sest kõik noored ja õilsad inimesed on USA-s töötud. Lasketiirus kohtub kauni koristajaga ja nad seavad oma kodu sinna sisse (-> 3-kordne laskmistasu!). Varsti ootab neiu ka last (->4-kordne laskmistasu!). Lõpuks lasevad nad sellest urkast jalga ikkagi, aga kapitalistinärakas leiab omale peagi uued ohvrid.

Film on ajale hästi vastu pidanud ja isegi paremaks läinud, kandes mingis nihestunud võtmes meieni ühelt poolt hipiajastuhõngu, teisalt nõukogude poliitpropagandat. Samas see viimane nii väga ei häiri, sest tööpuudus ja tulirelvad on USA-s tõsiseks probleemiks tänapäevalgi. Karikatuursed näokujutised on samuti animatsiooni žanrile omane võte, mis õigustab liialdusi hea-halva kujutamisel.

Sotsialistliku animatsiooni ebatüüpilise ja huvitava näitena soovitan kindlasti vaadata! (see oli vist juutuubas ka üleval...)

Kaadritesse sattus mitmeid Lääne brände - Camel, Coca-Cola, Miki-Hiir jmt.

Reklaam.

Kõrvalosades astusid üles paljud Disney tegelased.

Lõpus oli nunnu küpsis, kui Tšeburashka MGM lõvi troonilt tõukas.

Le bruit des glaçons (2010) / The Clink of Ice (2010)

Le bruit des glaçons (2010) / The Clink of Ice (2010)
R: Bertrand Blier

Eesti katkupärimuse kogumik on rikas lugudest, kus Katk mööda maad käib, mõne talu uksele koputab ja nutika eesti talupoja vastuse "Siin pole kedagi kodus!" peale otsa ringi pöörab. Pere jälle Katkust puutumata. Prantslastel seda va tervet talupojamõistust ei ole. Miks muidu avab alkoholikust kirjanik Charles Faulque oma villa väravad Vähi esimese kellahelina peale. Tagajärjed ei anna ennast kaua oodata - personifitseeritud Vähk hakkab peagi omavolitsema, tujutsema ja mitmeid ebameeldivusi põhjustama.

Hoolitsev peremees toidab oma Vähki Gazpachoga.

Lugu iseenesest on intrigeeriv - Charles Faulque (Jean Dujardin) on kirjanik, kes peale ebaedu nii loomingus kui perekonnaelus, on napsivennaks hakanud. Ühel päeval aga koputab tema väravale võõras, kes tutvustab end Charles´i Vähina. Pildi teeb kirjumaks Charles´i kirglik majapidajanna (Anne Alvaro), kel on samuti Vähk. Lisaks rakkude lagundamisele, migreenihoogude põhjustamisele ja vaimukatele vahekommentaaridele aitavad Vähid inimestel taasleida elurõõmu ja - mõtte. Viimast küll täiesti tahtmatult.

Albert Dupontel oli äge Vähk.

Prantslaste must komöödia oli siiski liiga tõsine, et võtta filmi puhtalt komöödiana, samas liiga kergekaaluline, et hea draama kvaliteeti ja mõttesügavust pakkuda. 

Ägedad olid filmi idee, kaameratöö ja mõned näitlejad.

Teps ei meeldinud kohatine venivus, liiga lihtsakoeline lõpplahendus ning see, et tegu oli prantsuse filmiga. Viimast mitte ainult geograafilises, vaid vaimses plaanis. Mulle väga ei istu need prantslaslikud filmid, mis ütlevad: "Ou, tseki mind, ma olen nii prantslaslik!".

Nii et kokkuvõttes 6/10 mu poolt. Sealjuures soovitan siiski vaadata, sest palju me peale "Amelie" ikka teame kaasaegsest prantsuse kinost.

 Oma Vähiga suitsu tegemas.

 Oma Vähiga tuttu minemas.

Kirjanik valib napsu.

Perekondlik õhtusöök: Vähk, Charles, Charlesi vene armuke.

Sellel vene armukesel olid aegajalt flashback´id Venemaast.

Jegorka (1984)

Lugesin läbi P. Gavrilovi samanimelise raamatu ja sinna otsa siis Suurel Sotsialistlikul Isamaal 1984. aasta vändatud filmi.

Kui raamatus tõid Jegorka, kangelasliku karu, sõjalaevale kolm noort geoloogi, tema pärast võistlesid laeval nii kokk, masinistid, elektrikud, pootsman, kahurväelased kui paljud teised, siis filmi süžee oli tehtud oluliselt lihtsamaks. Puudusid nii seiklused allveelaeval, lennuväes kui paraadil.

Film oli raamatuga võrreldes üllatavalt apoliitiline. Kui raamatus ikka jagus sekeldamist kurjade prantslaste, inglaste ja soomlastega, kriitlisi kommentaare kodanlaste ja tsaari sõjaväe aadressil ning nõukogude väe ülistamist, siis filmis toodi alles viimase 10 minuti jooksul sisse üks (!) äbarik ja loo arengu seisukohalt kuidagi suvaline spioon, kes mõmmikut tulistas. Selle eest jälitati spiooni nii merel kui õhus, aga kogu au sai ikka Jegorka endale. Ka ei välkunud koguaeg punaväelase valged hambad ega pimestanud silmi nende valged särgid, vaid üldmeeleolu oli vaba, kohati jantlikki.

Peamiselt huvitas looma siiski kondekas ja kompott.

 Merekaru.

 Kondekat noolimas.

 Tutkit! Kokk sööb ise kondeka ära.

 Kööki suunduva Jegorka tekipoolne ots.

Karule lauldakse unelaulu.

Nõukogude korra vaenlane.

Tegelikult soovitaksin eelkõige siiski raamatut lugeda. 

Sealt saab muuseas teada, et:

*Allveelased on haruldaselt sõbralik ja leidlik rahvas. Karm veealune elu on neid õpetanud sõbralikult elama. (lk 79)

*Tsaarilaevastiku madrused istusid kümnekaupa sõõris ja helpisid ühest anumast. Tõttasid, põletasid kuuma toiduga suud; kui ei tõtta, jääb kõht tühjaks. "Marssalil" pandi lõuna samuti anumaisse, kuid ainult selleks, et toit anumaga meeskonnaruumi viia ja seal taldrikuisse tõsta. Laudadel rudisesid valged laudlinad. Igal punalaevastiklased olid erladi toidunõud ja laevastikus toideti paremini kui mõnes restoranis. (lk 27)

*Inimesel on mere ääres alati hea. Nagu merigi, on inimene sündinud selleks, et olla vaba ja tugev. (lk 94)

Ohvitserid ja armastus

"Suudlus" (1983) / "Поцелуй" (1983) 

R: Roman Balajan / Роман Балаян

 Tšehhovi novellil põhinev film "Suudlus" on kena nõukogude-aegne kostüümidraama, pakkudes kerget hõngu nii aadellikust (sisuliselt) kui nõukogude (tehniliselt) Venemaast.

"Suudluse" kirjutas Tšehhov kõigest 27-aastaselt, võibolla seepärast on kogu sündmustikus midagi kergemeelset ja nooruslikku.

Noored teenistuses olevad ohvitserid kutsutakse lähedalasuva mõisniku juurde teed jooma. Kui ametlikum osa lõppeb ja noormehed daamidega valssi hakkavad keerutama, läheb porutšik Rjabovitš (Oleg Jankovski) ringi jalutama. Satub ühte pimedasse tuppa, kus eksituse läbi tervitab teda noore neiu embus. Kumbki ehmub juhtunust ja kaob pimedusse. Ülejäänu on Rjabovitši mõtisklused ja igatsused toimunu üle.

Filmis teeb lisaks Oleg Jankovskile kaasa ka nooruke Oleg Menšikov. Kui veel arvestada, et režissööritoolil on oma linateosega "Lennud unes ja ilmsi" äsja vene kino kõrgustesse tõusnud Roman Baljanin, saamegi kokku meeldiva ajastutehõngulise filmikese, mida võiksid vaadata nii vene kirjanduse kui kino austajad. Paraku jääb mingist sisemisest särast asjal siiski puudu. 4/10

Ohvitserid jõudehetkel.

Nooremohvitser (Oleg Menšikov) lahutab meelt kitarrimänguga. Kaunis muusika on tegevuse saatjaks kogu filmis.

Rjabovitš päikese paistel unistamas.

Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses...

Ringvaade: Ivan Võrõpajev

Ivan Võrõpajevist oli veidi juttu juba varasemas postituses, seoses noorte vene režissööride lühifilmide kogumikuga "Короткое замыкание". Siin aga tahaksin teda veidi lähemalt tutvustada ja anda ülevaade tema kahest täispikast mängufilmist "Eufooria" (2006) ja "Hapnik" (2008).

Ivan Võrõpajev on sündinud 3. augustil 1974. aastal Irkutskis. 1995. aastal lõpetas sealse teatrikooli, misjärel töötas näitlejana ühe hooaja Magadani teatris ja kaks hooaega Kamtšatka komöödia ja draama teatris.

1998. aastal asutas Irkutskis teatristuudio "Пространство игры". Samal aastal jätkas ka õpinguid sealses Žukini-nimelises kõrgemas teatrikoolis, lõpetades selle draamateatri lavastaja erialal. 1999.-2001. a oli seal ka õppejõuks.

Praegu elab ja töötab Moskvas. Oma näidendite poolest laialt tuntud ka Euroopas, kus neid on tõlgitud paljudesse  keeltesse.

Filmirežissöörina on tema arvel kaks täispikka mängufilmi:

1. "Эйфория" (2006) / "Eufooria" (2006)

 Venemaal olles sõitsime kord linnalähibussiga ühte pisikesse kolkasse. Olime juba jupp aega loksunud, kummalgi pool paistsid aknast vaid mustmullavööndi viljakad põllud, nii kaugele kui silm ulatus. Siis seisis tee äärest veidi eemal hall külgkorviga mootorratas, mille najal üks mees rahuga suitsu tõmbas. Seejärel jälle põllud.

Venemaa avarus on peaaegu klišeeks muutunud, kuid ometi ei tunne seda enne, kui ise kohal pole käinud. Või seda Võrõpajevi filmi vaadanud. Sest just taolise kaadriga linateos algabki. Linnulennulist vaadet kasutatakse läbi kogu filmi, õõtsudes edasi ja tagasi üle viljapõldude. Silmapiir on suhteliselt kõrgel, avaruse loob lõputu viljakas maa, mitte kerge taevaring. Üle põldude ristleb vene teede mõistmatu võrgustik.

Heli on filmis minimaalne, rahvalik lõõtsamäng. Tegelased ja tegelikult sündmusedki nii lihtsad, et tekib küsimus, milleks neist üldse rääkida? Aga Võrõpajev räägib. Ja nii ilusti, et hakkab valus. Ei teagi mispärast.

Palju on venelikku, mis euroopa vaatajale ehk võluva eksootikana mõjub. Ometi pole see peamine. Peamine on tema filmide lõputu elujaatus - inimesed, kes julgevad elada, isegi kui see tähendab elust  loobumist. 

Valikuid on rohkem, kui võiks arvata...

2. "Кислород" (2008) / "Hapnik" (2008)

Võrõpajevi filmid on moodsad. Nad ei ole naivistlikud kostüümidraamad või  tobenaljakad komöödiad, mis vene kinole mõeldes ehk esimesena silme ette tulevad. Nad räägivad vene noortest, kes praegu täidavad Piiteri ja Moskva tänavaid, külade bussipeatusi ja poeesiseid ja kes filmidesse vaid haruharva jõuavad.

Tunda annab ka Võrõpajevi teatritaust - tema filmide tugevad dialoogid, vahendite minimaalsus. Siin aga on tegu lausa luulega, tiheda, lüürilise ja rütmilise tekstiga. 

Räägitakse lugu noortest armastajatest, kes astuvad piibli kõigi 10 käsu vastu. Ei teagi, kas nad on eksinud või ise ohvrid, kes ühiskonna ahistavate piiride vastu võitlevad.

Igatahes on tegu kaunima romantilise filmiga, mida üldse olen näinud. Ja ka teostuselt ühe põnevamaga. Palju kasutatakse erinevaid tehnilisi vahendeid, mängitakse kujundlikkuse ja maagilise realismiga.

Ja Ivan Võrõpajev ise:

Mitte mõni tavaline roadtripi film

"Bunny and The Bull" (2009)

Rež: Paul King

Võrratu inglise komöödiasarja "The Mighty Boosh" looja Paul Kingi täispikk mängufilm peaks esmajärjekorras kohustuslik olema kõigile nimetatud sarja austajatele. Jah, selle kõrvalosades teevad kaasa ka Noel Fielding ja Julian Barratt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tegu on ühe mõnusama komöödiaga, mida viimasel ajal näha on õnnestunud. Ja "mõnusa" all mõtlen ma ootamatut, originaalset ja vaimukat huumorit, mis ka tehniliselt kaunilt esitletud. Erinevaid visuaalseid erieffekte ja stiilimuutusi on kasutatud üsna rohkesti, aga lugu jääb siiski terviklikuks ja unenäolise keskkonna tekitamisele aitab selline kombineerimine kenasti kaasa. Ilmselt pole palju selliseid roadmovie´sid, kus peamiselt vaid stuudio-võtetega asi ära aetaks. Siin piisas aga õhustiku loomiseks maalilistest kulissidest ja pisikesest multiplikatsioonist.

Sisuliselt on lugu lahendatud "Oh ja Ah lähevad matkale" võtmes - ehk siis kaks inglise noormeest astuvad Euroopa pinnale, et parema äranägemise järgi lõbutseda. Üks neist murelik romantik, teine riskialtis õnneseen. Teekonnale jäävad Prantsusmaa, Belgia, Poola, Šveits, Hispaania ning terve rida jaburaid seiklusi. Asjale annab aga vindi see, et kõik toimub "mureliku romantiku", Stepheni (Edward Hogg) meenutuste (ja hallutsinatsioonide) vormis aasta pärast tegelikke sündmusi. See meenutuski on teekond, aitamaks mõtestada toimunut ja saada lahti minevikupainest.

Stephen (Edward Hogg) ja Bunny (Simon Farnaby).

Captain Crab !

 Lustisõit karusellil - Stephen ja Eloisa (Verónica Echegui).

 Julian Barratt segase pompsi rollis.

 Ja muidugi pullivõitlus.