"Blowup" / "Fotosuurendus" (1966)

Filmiklassikat - Antonioni tuntuim ja ilmselt kergemini ligipääsetav film "Fotosuurendus" on üks väga veider mõrvamüsteerium. Esiplaanil pole mitte motiiv ja kahtlusalune, vaid küsimus, kas kuritöö üldse toimus ning isehakanud detektiivi heitlused illusoorsuse ja reaalsuse vahel. Uurimimeetodiks hägused mustvalged fotosuurendused.

Peaosa, edukat moefotograafi-detektiivi mängib küpsisekaupmehe poeg David Hemmings, luues haarava kuju moodsa maailma hedonismi all kannatavast tõeotsijast. Ühes kõrvalosas võis näha ka modelli-lauljat-näitlejannat Jane Birkinit.

"Fotosuurendus" võtab endale aega, pea poole filmist võtab enda alla vaatajale 60ndate Londoni tutvustamine (mis on vähemalt sama huvitav kui järgnev kuritöö uurimine). Täpsemalt selle moodsa ja noortepärase osa - näeme toonaseid mod´e ja hipisid, tänavapildis meeleavaldusi, uusehitusi ja immigrante ning kuuleme rokkmuusikat. 

Fotograaf Thomas teeb lisaks stuudiotööle sõbra raamatu tarvis fotosid Londoni igapäevaelust kõigis selle aspektides. Otsides lõpetuseks kena harmoonilist vaikelu juhtub ta pargis pildistama stseeni mehe ja naise vahel. Naine märkab teda ning, meeleheitlikult fotosid endale nõudes, äratab Thomases materjali vastu vaid suuremat huvi. Tagasi oma stuudios hakkab Thomas erinevaid detaile välja suurendama ja omavahel seostama ning kõik näib viitavat sellele, et pargis pandi toime tapatöö.

Kes tahab filmi kohta lugeda põhjalikumat semiootilist käsitlust, leiab selle Juri Lotmani raamatust "Filmisemiootika". Muuhulgas märgib ta, et algul nägid kriitikud selles "relativismi ja illusionismi propagandat, loobumist usust tõesse ning inimese võimesse sellele läheneda". Ehkki on mõistetav, kust selline arusaam tekkis (sündmustikku raamistavad märatsevad miimid, psühhoos kontserdil, "haihtuv laip" jne), on see siiski ekslik. Peategelane heitleb tõesti illusioonide maailmas ning on "võimetu tõele lähenema", kuid see, kuidas autor seda filmis kujutab, mõjub pigem hoiatuse või kriitika kui propagandana. 

Meie algajal detektiivil pole suurt millestki kinni haarata ning need vähesed juhtnöörid, mis ta leiabki (peamiselt siis teralised fotosuurendused, mis on kõike muud kui üheselt mõistetavad), kipuvad samuti käest libisema. Nii muutubki selles eklektilises kiirustavas maailmas ainsaks reaalsuseks miimide tennisemängu kõla.

Kena klassikaline film, mis enam kui poole sajandi jooksul on pigem oma tähendusrikkust suurendanud kui sellest midagi kaotanud.

 

"Mr. Nice" (2010)

Igati tiptop conman movie - peategelaseks sarmikas ja nutikas narkoparun, kes veab ninapidi kolme kontingendi võimuesindajaid. Teda mängib tuntud briti näitleja Rhys Ifans, kes sobib nii näo kui oleku poolest veidi väsinud, kuid peente kommetega Howard Marksi mängima. Põnevusehoidjateks aina suurenevad panused ning riskantsemad ettevõtmised, millele Marks omalt poolt loominguliste lahendustega vastab. 

Mitmed taolised sullerite elust pajatavad tänapäeva filmid astuvad ämbrisse sellega, et panevad liiga ulmelisi madistamisstseene või puht tehnoloogiale toetavaid lahendusi sisse, siin olid aga enamasti kenad ja loogilised vanakooli nipid, mille taga oli eelkõige kaupmehe enese tarkus ning külm närv.

Tegu on peavoolu kinoga, mille aluseks autobiograafiline bestseller, peaosades suured nimed ning ekraanil klanitud pilt. Sellest hoolimata on tegu haarava ja põneva vaatamisega, mis ilusti täidab oma eesmärgi - hea meelelahutuse pakkumise. Lisaks väga mõnus soundtrack rokiklassika paladega, ilusasti läbimõeldud kaameratöö ja kujundus, mida kena vahtida.

Nagu öeldud, põhineb film Howard Marksi enda avaldatud mälestustel ning nii peakski süžeekokkuvõtte asemel tutvustama, kes see Marks selline on. 

Tänapäeval peamiselt briti meediategelane, üsna usin kirjanik ning veidi ka näitlemises ja muusikas kätt proovinud kena džentelmen on aktiivne kanepi legaliseerimise eest võitleja ja endine narkodiiler, kes 1995. a vanglast vabanes (olles 25-st aastast kandnud 7). Mr. Nice on üks tema 43 aliasest, mida ta oma ärimehe karjääri jooksul kasutas.

Film vaatabki, kuidas ühest lihtsast walesi poisist saab meediakangelane, narkokunn ja lühikest aega ka spioon. Oma hiilgeaegadel liigutas Marks koguseid, mis ulatusid 30 tonnini - peamiselt hašist.

Kõige selle taustaks on pildikesed tema pereelust oma naise Judyga.

Marksi edukus tugines tema võluvale isiksusele, nutile ja õnnele. Olles mitmest jamast puhtalt välja tulnud, võiks arvata, et neid vaadatakse kasuliku õppetunnina, kuid Marks jätkas üsna samasuguse laia joonega oma äri ajamist. Jultumus, mis võib pärineda tema piraadist esivanemalt sir Henry Morganilt.

Tegelikult see oligi üks, mis filmi lõpuks kripeldama jäi - Marksi tegelaskuju absoluutne muutumatus. Sedasama pikajuukselist hipit, kes ta Oxfordis oli, nägime ka filmi lõpus vanglast vabanemas. Võinuks arvata, et kahe tunni (ja enam kui 30 aasta jooksul) muutub mees veidigi ... eem mõtlikumaks või analüüsivõimelisemaks, kuid ei. 

Ning teiseks - ehkki pinget jagus tema äritehingutesse piisavalt, oli pereelu esitatud väga üheplaanilisena. Truu naine 4 lapsega, kellele Howard enne järjekordset kinniminekut oma armastust kinnitas. Võibolla seda pereelu poolt võinuks enam lahti kirjutada, andnuks mitmeplaanilisust juurde.

Aga eks see ongi selline ühe-mehe-film. Ning selle mehe kuulsus ja elu oli narkokaubanduses. Teised tegelaskujud filmis jäävad Ifansi varju ning on pigem igavad "tüübid" - nii tohlakas USA diiler, segane IRA vabadusvõitleja kui Marksi enda võluv abikaasa.

Neist agadest hoolimata on tegu mõnusa kaasaegse petisefilmiga, mis näitab ilmekalt, et Howard Marks oskab oma isiksuselt kasu lõigata veel 67-aastasenagi. 

... ja härra Howard Marks ise.