"Полторы комнаты или сентиментальное путешествие на Родину" / "Poolteist tuba ehk tundeline teekond kodumaale" (2009)

Muinasjutuline eluloofilm Jossif Brodskist - vene luuletajast, muidusööjast, emigrandist ja Nobeli kirjanduspreemia laureaadist. Vana Brodski istub nagu üks suur kurb lind Piiterisse suunduva laeva pardal ning meenutab elu enne emigratsiooni - seda, mille endaga kaasa võttis ja mille maha jättis. Reis, nagu palju muudki siin filmis, on sümboolne. Luuletaja naasmine sünnipaika on omamoodi Styxi ületamine, kohtumine kadunud paikade ja inimestega (sõna otseses mõttes - filmi viimases neljandikus leiab aset õhtusöök teispoolsuses, mis oma fantastikas veidi ülejäänud filmiloogikast irdub).
Stsenaariumi aluseks on Brodski essee "In a Room and a Half", milles ta meenutab oma lapsepõlve sõjajärgses Leningradis, kuid selle ainesega on üsna vabalt ringi käidud. Film on vaadatav ka täitsa iseseisva teosena või ühe üldistusena 20. saj vene intelligendi valikutest. Brodski on lihtsalt sobivaim kuju oma ajastu sümboliks, luues sildu väga erinevate aegade ja paikade vahel.

Filmi suurimaks pljussiks on aga ilus pilt. Režissöör Andrei Hržanovski on tuntud eelkõige oma kaunite, filosoofiliste ja veidi dissidentlike multikatega. "Poolteises toaski" on mitmeid animeeritud stseene, eelkõige kõik Brodski luuletused. Animatsioon oma kujundlikkuses ja sümbolismis on poeziale väga lähedane. Moodustub ilus stilistline tervik, kus luuletaja elust pajatatakse talle omase tinglikkuse ja mängulisusega.
Ent terve film on väga esteetiline, hoolikalt timmitud kompade ja valgusega. See on nagu nostalgiline reklaambrošüür 20. saj keskpaiga Leningradi, selle kõrgete lagedega korteritesse, kust sotsrealism ei olnud veel päriselt välja tuulutanud salongide hõngu. Mahedad toonid, jalutuskäigud pikki kanaleid, kaevõued ja ohtralt raamatuid.
Kõige selle silmailu kõrval ja sees on mõned täpsed, hoolikalt valitud sümbolid, mis suudavad vaid paarisekundilise pildiga edasi anda tunnetuse, aistingu nõukogude argipäevast. Nt paberossituha raputamine munakoorde või "kvasa njet" sildi riputamine Coca-Cola automaadile.
Tasub tähele panna sedagi, kuidas pildikeel järgib filmikunsti arengut: 40ndate-50ndate särisevast tselluloidist kaasaegse digipildini. See on lihtne võte, mis mõne lühema filmi puhul võib mõjuda odava efektitsemisena, antud ajarännakul aga aitab tervikule kenasti kaasa.

Luule ja Piiteri kõrval on "Poolteist tuba" veel perekonna ühtehoidmise lugu. Brodski vanemad on filmi tõelised peategelased. Poeedi ema mängib meisterlikult Alisa Freindlih, isana astub üles Sergei Jurski ("Kuldvasika" (1968) Ostap Bender). Ja, mida ei peakski nagu eraldi välja tooma, kuid mis tänapäeva kinos juba haruldane on - me näeme nende arengut. Me saame kaasa elada selle kolmiku kasvamisele ja vananemisele, mõistame, kust nad tulevad ja miks nad midagi teevad. Seda on kohe hea vaadata. See on film, mis lubab enda sisse minna.
Nagu ilusamate filmide puhul ikka, siis lõpetuseks veel posu "ekraanitõmmiseid" ja paar paremat pala Brodski kohtuprotsessi protokollidest kuldsetel 60ndatel (need lihtsalt illustratsiooni mõttes...suhtumisest vene luuletajasse nõukogude võimu viljastavates tingimustes; Vikerkaar 1989/9). 

Ehitajate Klubi suures saalis: "Kohus muidusööja Brodski üle" /.../

Kohtunik: "Aga mis kasu te tõite kodumaale?"
Brodski: "Luuletasin. See on minu töö. Olen veendunud...usun, et sellest, mis ma kirjutan, tõuseb inimestele tulu ja mitte ainult praegu, vaid ka tulevastele põlvedele."

Hääl saalist: "Küll praalib!"
Teine hääl: "Ta on luuletaja, ta peab niimoodi mõtlema."

Denissov (torupaigaldaja): "Brodskit isiklikult ma ei tunne. Tean temast ainult meie ajakirjanduse kaudu. Kõnelen kui kodanik ja üldsuse esindaja. Pärast artiklit ajalehes olen nördinud Brodski tegevuse üle. Tahtsin tutvuda tema raamatutega. Läksin raamatukogudesse - ei ole tema raamatuid. Küsisin tuttavate käest, kas nad tunnevad niisugust meest? Ei tunne."

Nikolajev (pensionär): "Ma ei ole Brodskiga isiklikult tuttav. Tahan öelda, et tean temast juba kolm aastat selle laostava mõju järgi, mida ta avaldab oma eakaaslastele. Olen isa, veendusin omal nahal, kui raske on niisuguse pojaga, kes ei tööta. /.../ Kuulates Brodskit, tundsin ära oma poja. Minu poeg rääkis mulle ka, et peab ennast geeniuseks."

Sokurov: "Kontrollisime, et ühe töö eest sai Brodski ainult 37 rbl, aga tema ütles, et 150 rbl."
Brodski: "See on avanss! See on ainult avanss! Osa sellest, mille saan kätte hiljem."
Kohtunik: "Olge vait, Brodski."

"Ta on unustanud, et meie maal peab inimene tegema tööd, looma väärtusi: treipinke, leiba või luulet."

"Léolo" (1992)

Kui üks noor prantsuse-kanada poiss on veendunud, et oma ametliku isa asemel on ta sündinud ema viljastanud itaalia tomatist, siis on see hea eeldus loo arenguks. Kreisist algusest hoolimata järgneb selline üsna tüüpiline coming-of-age lugu, kus Léolo õpib oma keha ja andeid tundma ning mis on esitatud tagasivaatava jutustusena. Jah, on maagilise realismi momente, aga hõredalt. On veidrikest düsfunktsionaalne perekond, aga nad kõik on veidrikud ühtemoodi - kinnisideega roojamisest ja kalduvusega vaimuhaigusele. Kõige seiklusrikkam tegelane on Léolo vanaisa, kes üritab poissi ära tappa ja keda poiss üritab ära tappa ja kes laseb Léolo armastatul oma varbaid lutsida. 

Üks, millele filmi elavus ja haaravus ilmselt lõivu peab maksma, on pidev prantsuskeelne pealelugemine - Léolo päevikud ja märkmed, mida autor ühetasaselt retsiteerib, korrates hingestatumaid või muidu sisendusjõudu vajavaid kohti üle ja üle ja üle. Kuna Léolol väidetakse esinevat "haruldane kirjanduslik anne" ning kirjutamine on tema valgus, siis ehk ongi tegu looga, mida peaks tarbima tekstina.

Režissöör Jean-Claude Lauzonile oli see kolmas ja paraku ka viimane film. Kuna tema käekiri ja tuntus alles hakkas tuult tiibadesse saama, siis peakski "Léolot" võtma küll paljulubava, kuid siiski alles oma loometee alguses oleva filmilavastaja teosena. 

"The 7th Voyage of Sinbad" / "Sinbadi 7. reis" (1958)

Lahedad eriefektid ei tee veel halba filmi heaks, kuid need võivad teha halva filmi huvitavaks. "Sinbadi" ei vaadata režissööri, näitlejatööde, dekoratsioonide või dialoogi pärast. Selle võluks on Harryhauseni elavad pastiliinikamakad, mis draakonite, kükloopide või hiidlindude kujul üksteisega madistavad. Ühelt poolt koosneb tema efektide tööriistakast suht piiratud arvust võtetest, mida üksteisega kombineerida - kui oled mõnda temaga seotud filmi näinud, tead, mida oodata, teisalt on see nostalgikutele ammendamatu varasalv. Sedamööda, kuidas tehnoloogia arenes, jäid harryhauseni-tüüpi efektid enam odavate B-filmide pärusmaaks. Tänapäeva vaatjale on "Sinbad" juba pika hambaga filmielamus - see on nii halb, et see on hea. Ometi oli omal ajal tegu igati tip-top Columbia Pictures´i produktsiooniga, mis sai lubada omale 50ndate Hollywoodi parimat.

Sinbad satub merereisil kokku kurja võluriga, kellelt kükloobid on röövinud võlulambi. Et motiveerida Sinbadi ohtlikku reisi veelkord ette võtma, muudab võlur Sinbadi tüdruksõbra  tibatillukeseks. Purjed heisatakse ja minnakse taas seiklustele vastu. Kurja võluri üheks halvimaks omaduseks on lapstööjõu kasutamine - lambi sees elab nimelt u 10-aastane poisike. Et see alaealine džinn vabastada, tuleb lamp leekidesse heita. Ometi on teenistusaeg võluri juures džinni sedavõrd ruineerinud, et ta otsustab vabatahtlikult oma teenistust jätkata, nüüd Sinbadi kajutipoisina.

(Eklektiline meeskond ohtlikul retkel, et leida võluese, mis on põhipaha kinnisideeks ning see kaljuservalt laavasse heita...meenutab veel üht tänapäeva populaarset linateost?)

Stilistikalt on film üsna igav. Selline Hollywoodi pseudo-eksootika, mis ei näinud litritest ja kassikullast kaugemale. Rollid on ka üsna stereotüüpsed (vt nt kurja võlurit ülemisel pildil - põhiline feature on kulmud, mille kaldenurga järgi saab filmi jooksul aru, kui kurja mõtet ta parasjagu mõtleb). Harryhauseni plastiliinloomadki pakuvad elavamaid käitumismustreid, kui enamus meeskonnast. Nt on nunnu stseen, kuidas kükloop, oodates Sinbadi meeskonnaliikme küpsemist, omale lõkke äärde kolmejalgse tabureti alla tõmbab. Aga üldiselt jah...nagu on ja ei ole ka.

Müdin ja madin:

Lapstööjõud on tõsine probleem.

"Häxan" / "Nõiad" (1922)

Selline nunnu 20ndate "dokumentaal", mis tänapäeval mõjub naiivselt ja absoluutselt ebateaduslikult, kuid endiselt suudab vaatajas käsitletud teemade vastu huvi äratada, haarab kaasa mastaapsete eriefektidega ning annab filmihuvilisele üsna hea ülevaate 20ndate filmikunsti võimalustest ja esteetikast. Väidetavalt oli filmi režissööri Benjamin Christenseni algimpulsiks kuskilt antikvariaadist soetatud "Malleus Maleficarum" (inkvisiitorite käsiraamat), milles loetletud nõidade pahategudest ta vaimustusse sattus ning soovis nõiajahile oma kaasaja seisukohast teadusliku seletuse anda. Kogu filmi vältel on tunda Christenseni kõikumist vaimustuse, imetluse ja õuduse ning teadusliku erapooletuse ja täpsuse vahel. 20ndate kohta õnnestus tal neid nõiduse asju isegi üsna graafiliselt näidata, mistõttu film omal ajal mitmel pool sootuks keelati või oluliselt lühendatuna kinolevisse lasti. Tänu julgele erootikale, piinamistele ja eriefektide tõetruudusele sai film nõiajahist ise inkvisitsiooni objektiks.

Film on jagatud seitsmeks episoodiks. Esimesed neist annavad erinevatele raamatutele viidates õpetliku ülevaate nõidusest, deemonitest ja üle maailma levinud uskumustest. Need ongi üles filmitud suuresti nii, et on ägedamaid pilte vanadest raamatutest üles võetud ja siis ilmub kuskilt nurgast Christenseni metallist kepike, millega ta olulisematele kohtadele veel ringi ümber tõmbab. Mõnda asja on ka teaduslikult tõestatud. Näiteks vanade egiptlaste maailmamudelit. Sellekohane makett on käepäraste vahenditega võimalikult 1:1 loodu ning vahetiitril kuvatakse autori kommentaar a la "no see on ju võimatu!".
Edasi läheb veelgi ägedamaks. Erinevad taaslavastatud novellikesed keskaegsete deemonite ja nõidade argipäevast (nt on kena episood sellest, kuidas kõik peened prouad sabatil kuradi pepu peale musu tegid).
Siis üks kurvem lugu süütu vana naise kahtlustamisest nõiduses ning inkvisitsioonimeetodite demonstratsioon.
Lõpuks veidi paralleele keskaegsete nõiduseilmingute ning kaasaja psühholoogia vahel - selgub, et nõiduse peamiseks seletuseks on naiste hüsteeria.

Omal ajal peaaegu kaks miljonit rootsi krooni maksma läinud linateos oli pikka aega skandinaavia kõige kallimaks produktsiooniks ning on endiselt kena vaadata - kõik need meeleolukalt tintitud stseenid ja kaameravinjetid ja kostüümid ja mis kõik veel. Sobib vaatamiseks nii dokumentalistika huvilistele, feministidele, selgeltnägijatele kui sissejuhatusena loengukursusele "Kurat Euroopa usundiloos".

"Nunnad hoos"

Vanade egiptlaste maailm. (vale!)

"Вeдьма" / "Nõid" (2006)

Üks suhteliselt värske Gogoli "Vij" tõlgendus eesti-vene koostöös. Asusin seda filmi vaatama eelinfoga, et kiriku sisevõtted toimusid Narva Aleksandri kirikus ning projektis tegi kaasa terve plejaad eesti näitlejaid. Tundus, et film oli ka üsna viisaka rahastuse saanud, kuid režissööri, produde või mõne kolmanda osapoole täieliku visioonipuuduse all tuli välja ainult soe aur. Mida oodatagi Oleg Fessenkolt, kes võtete ajal esines "Põhjaranniku" ajakirjanikele järgmise mõtteavaldusega: "...meie [vene kino] valdame USA ja Jaapani kino vormi, aga meie sügavust ei saa nemad kunagi tabama". USAst ja jaapanist oli siia küll jõudnud vaid pinnavirvendus mõnede visuaalsete klišeede näol.

Kui vene režissöör võtab ukraina kirjaniku teose, hakkab seda üles filmima Eestis, aga teeskleb seejuures, et tegu on mingi šoti väikekülaga, ei saa sellest head asja tulla. Nii ajas kui ruumis oli segadust palju. Väike loetelu: 

- 21. sajandi olme ja gootilik külaidüll samaaegselt - mingid 19. sajandi talunaised jalutavad ilmselgelt nõukoguliku arhitektuuri vahel kuskil Ida-Virumaa metsades. Kostüümide-ruumide-tehnika ülim eklektilisus läbi terve filmi.

- lohakus võttepaiga "maskeerimisel" - eestikeelseid tekste vilksatas omajagu, ehkki üles oli pandud ka igasugu küla- ja tänavasilte ülimalt inglispäraste kohanimedega. Lisaks muud referentsid - tegelased jõid kõrtsis õlut Saku õlleklaasidest ja lugesid kirikus eestikeelset piiblit

- keel. Kõik eesti näitlejad - ja neid oli palju: Ita Ever, perekond Ulfsakid, Rain Tolk, Peeter Volkonski, Anu Lamp, Tõnu Kark, Guido Kangur jmt - esinesid venekeelse pealelugemisega. Seda oli püütud sujuvamaks muuta nii, et nad rääkisid enamasti kuidagi seljaga vaataja poole või külitsi või fookusest väljas või lillepoti taga, aga kui see oli otse kaamerasse, siis mõjus paratamatult puiselt. Eriti kõigi nende briti nimede venepärane hääldus.

- vilets CGI (nt hunnik paberlennukeid meenutavaid nahkhiiri kirikus vs 1967. a "Vij" Ptuško fantastiline õuduste pillerkaar...)

- religioonide kompott. Meenutame Gogoli väikevene lagunevat külakirikut ja rahvapärase ebausu sosinaid... nüüd aga luteri kirik ja jumalakujud ühes slaavi hingepalvusega eestikeelsest raamatust.

Ei pea vist lisama, et kõik see polnud õudne ega naljakas ega mõtlemapanev. Või noh, kui siis mõtlemapanev - filmikunsti võimaluste, nende raiskamiste ja tühjade kirikute kasutuse üle (Villu Jürjo sai ka oma tänurea tiitrites). Et positiivsema noodiga lõpetada, siis pilt Ita Everist, kes on endiselt krapsakas ja tänu tänapäevasele tehnoloogiale suutis metsas kihutava auto külge klammerduda:

Kirikus saatanlik kaunitar enam kahjuks Ita Everiks ei muutunud, 

vaid talle oli nats Voldemorti peale photoshopitud.

"Танец Дели" / "Delhi tants" (2012)

Jätkame ainult positiivsete postituste ja hüvade filmisoovitustega. Ei mäletagi enam kes, kuid üks eesti kirjanduskriitik kirjutas, et Dostojevski teosed pole niivõrd psühholoogiline realism, kui psühhedeelne realism. Sama võib öelda Võrõpajevi puhul. Paralleel psühhedeeliaga kannab seda enam, et Võrõpajevi filmid on kohutavalt musikaalsed. Leitmotiividega mängimine, pidevad kordused, millega saavutatakse ootamatu sügavus, meenutavad vägagi The Doorsi, Iron Butterfly, hilise Pink Floydi ning teiste heade hipitiride paremaid palu. Oma ehituselt on need spiraalid, mille teravik on suunatud inimese sügavikku.

Võrõpajevi loomingu teemad on korduvad nagu nende struktuurgi: Jumal ja Armastus (tihti tõmbab ta nende vahele võrdusmärgi) ning Elu ja Surm (nagu näha käesolevast filmist, võib seegi paar kanda võrdusmärki).

Võrõpajevi filmid põhinevad alati tema näidenditel, kuid mitte kõigist näidenditest ei saa filme. Tema näidenditest olen Eesti teatris näinud "Illusioone" ja hiljuti esietendunud "Joobnuid". Ikka on selline tunne, et filmidega võrreldes jääb midagi puudu. Arvasin, et asi on eelkõige tõlkes - vene keele musikaalsus ja sujuvus läheb paratamatult tõlkes kaduma. Ent mitte ainult. Nõustun Valle-Sten Maistega, kes on "Illusioone" ja "Delhi tantsu" kõrvutades välja toonud kahe meediumi sisemise erinevuse: "Paraku „Delhi tantsu” staatilisus (kogu tegevus on koondatud ühele pingikesele haiglakoridoris) teatris ei toimi. Isegi Vene teatri proovisaali valgusküllasuses ei ole näitlejad hetkekski nii peo peal kui filmikaamera ees, rääkimata Tartu Uue teatri variandist. Kostüümidele ja kehakeelele ei olnud teatrilavastuses mängitud ja nii tuli välja avalik kuuldemäng." Niisiis, kino suhteliselt suurem intiimsus. Kaamera võimalus saada näitlejale lähemale, pildi raamistatus, isegi klaustrofoobilisus. "Delhi tantsus" on seda maksimaalselt ära kasutatud. Alles on jäänud vaid kõige olulisem, või õigemini hädavajalikum - näitlejad.

Selles minimalismis pääsevad mõjule detailid. Juhtub harva, et vaatan tiitritest spetsiaalselt järele filmi (vahe)tiitrite autori (Boris Lutsjuk), kelle lihtne graafiline mäng tüpograafiaga nii seob kui liigendab filmi 7 episoodi.

Ilus film. Elemente juurde tuua pole mingi kunst, kuid kõigest liigsest vabaneda suudab vaid professionaal.

Haigla ootepingil kohtuvad ema, tütar, üks unustatud sõbranna ja vastavastatud armastus.
Uudised, mida toob medõde, on igas peatükis erinevad, rollid vahetuvad nagu kaleidoskoobis ning vaatajale avaneb inimloomuse kogu värvikirevus.

Jätku uueks aastaks!!