Showing posts with label kunst. Show all posts
Showing posts with label kunst. Show all posts

Tuesday, December 23, 2014

"Стеклянная гармоника" / "Klaasharmoonika" (1968)

Mõistulugu harmoonikast, mille kaunid helid tekitavad inimestes kõrgeid tundeid, muutes nad näotutest elajatest ikkagi hingestatud olenditeks. Kui sellise harmoonikaga moosekant jõuab linna, mida valitseb kuri bürokraadi välimusega mees (Magritte´i kuulus kõvakübaraga ametnik), kõrvaldab võim kunstniku, et too rahvale soovimatut mõju ei avaldaks. 
Arusaadavatel põhjustel oli film Nõukogude Liidus pikka aega keelatud, hoolimata otsese kapitalistliku sümboolika lisamisest Võimu esindajatele, et suutäis tsensoritele meelepärasemaks muuta. Ekraanidele pääses teos alles 1980ndate lõpus. Oma psühhedeelse stilistika ja teemapüstituse poolest on filmi tihti võrreldud Dunningu samal aastal valminud "Kollase allveelaevaga".
Film on tõeline maiuspala kunstiajaloolastele, kasutades heldelt maalikunsti klassikute  kujutisi. Filmi kunstilise kujunduse eest hoolitsesid aga meie oma Ülo Sooster ja moskva kunstnik Juri Sobolev. Muusika kirjutas üks vene kuulsamaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke.
Väärt vaatamine animatsiooni raskekaalust, mis sisult ajale pareminigi vastu pidanud kui "Kollane allveelaev".

Monday, September 24, 2012

"Trade Tattoo" (1937)

Len Lye oli oma kaasajast samavõrd ees kui 60ndate ulmefilmid. Sündinud Uus-Meremaal, pikalt Samoas ja Austraalias ringi reisinud ning aborigeenide hõimuelugi elanud Lye saadeti lõpuks koloniaalvalitsuse poolt minema. Sellesama põliskogukonnas elamise pärast. Katlakütjana laeval töötades purjetas mees Inglismaale, kus sai tööd Londoni GPO (General Post Office) filmiosakonnas (jah, postkontoril oli oma filmiosakond - mõelgem selle peale veidike). Seesama osakond palus Lye´l teha teavitusfilmi, et inimesed õigeaegselt oma pakke ja kirju postitasid. Little did they know, et Lye on filmipioneer ja tulevane kineetikakunstnik, keda huvitab eelkõige liikumise keel ning loominguline vabadus.
Tulemuseks oligi siis "Trade Tattoo", samavõrd teavitusfilm kui muusikavideo kui eksperimentaalanimatsioon. Lye kasutas nimelt ohtralt otse filmilindile maalimise või kraapimise tehnikat, miksides seda dokumentaalsete arhiivikaadritega. Kõik on polüneesia traditsioonilise kunsti mõjudega ohtralt üle valatud - nii erksavärvilised abstraktsed mustrid, mis ekraanil virvendavad kui rütmiline muusika, mis filmi saadab. Aegajalt vilksatab sõnahaaval ka sõnum "You must post early to keep in rhythm". Väga intensiivne, omamoodi psühhdeelne ja muusikaline film.
Lye filmidest tasuks kindlasti vaadata veel 1950ndatel valminud filmi "Free radicals", mis võtab kokku tema kogemuse elust hõimus. See jäi tema eelviimaseks filmiks, pärast seda keskendus Lye kineetiliste skulptuuride loomisele ning mõningatele kunstiteoreetilistele kirjutistele ja sõnavõttudele, mis eelkõige tegelesid liikumise kujutamisega erinevates meediumides.
Lye loomingut on raske mõne voolu või isegi tehnika alla liigitada. Filmilooja, animaatori ja skultptorina avaldas ta mõju väga erinevate valdkondade arengule, jäädes ise nende kõigi piirimaile.
 Ning Len Lye ise - särav ja ekstravagantne mees.

Monday, September 3, 2012

"8x8: A Chess Sonata in 8 Movements" / "8x8: Malesonaat 8 liikumises" (1957)

Enam kui tunnijagu keskealiste sürrealistide koduvideosid 50ndatest. Osalejate line-up on muidugi muljetavaldav - oma käe on külge pannud pea kõik sõjaaegadel USAsse emigreerunud nimekad sürrealistid-dadaistid. Lisaks üldrežissööridele Hans Richterile ja Jean Cocteaule näeb siin veel perekond Ernsti, Calderi, Jean Arpi, Marcel Duchampi, Yves Tanguy ja Man Ray nägusid või kätetööd. Aga, aga... asi on lootusetult aegunud ning kaootilist tralli pole enam kunsti- ega sürri filmina eriti põnev vaadata.
See on sürrealism. Siin ei ole süžeed.
 Aga nagu nimest võib arvata, on film jaotatud 8 iseseisvasse ossa - erinevate kunstnike poolt kirjutatud, lavastatud, näideldud. Mõned nõrgemad, mõned põnevamad. Ühiseks nimetajaks malesümboolika, mitmel pool esineb ka alateadvuse lemmikkujundit - voolavat vett. Kõige igavamad on jupid, kus malenditeks maskeerunud sürralistid kostüümiteatrit teevad. Aga näiteks Alexander Calder oma liikuvaid vigureid ehitamas või episood, kus mees ei saanud malemängus käiku teha, sest teda painas kinnisidee riidenagist olid päris vahvad.
Siin-seal oli ka eriefekte, nt animatsiooni ja filmi tagurpidi mängimist, kus asjad ise üles hüppasid ja lömmis purgid peale astudes terveks said jms, sürri.
Kunstiajaloolisest huvist võib vaadata, kuid nii Hans Richteril kui Jean Cocteaul on paremaid filme. Sürrealismi vana kaardiväe relvadeks jäävad ikkagi pintslid, lõuendid, metall ja muu säärane käegakatsutav.
Alexander Calder oma kineetiliste vigurite keskel.
See sümpaatne vanahärra on Max Ernst.
 Nagu Richter ise ütles, kohtub siin Carroll Freudiga.

Monday, August 27, 2012

"The Horse´s Mouth" / "Hobuse suu" (1958)

Mõned aastad tagasi vaatasin huvist omajagu kunstnikefilme, alates samuti 50ndatel van Goghist vändatud "Elujanust" kuni 2000ndate "Klimtini", aga ükski pole nii kaasahaarav olnud ning nii eredat kunstnikuisiksust loonud kui "Hobuse suu", olgugi et reaalse kunstniku kuulsuse põlistamise asemel on aluseks fiktiivne kirjandustegelane. Kunstnikest kõnelevad filmid jäävad liiga sageli kinni piinatud geeniuse traagikasse või, samavõrd halb valik, ekstsentrilise veidriku jaburustesse. 
Jah, ka siinne peategelane, kunstnik Gulley Jimson on ekstsentriline, isekas ja geniaalne, kuid sealjuures ka elurõõmus, intelligentne ning lihtsalt tõbine vanamees, kes pidi oma tüdruksõpradelt helistamiseks penne näppama. Kõiki neid varjundeid mängis suurepäraselt välja Alec Guinness, kes oma pika ja mitmekesise näitlejakarjääri jooksul on mänginud veel näiteks Obi-Wan Kenobit "Tähesõdades" ning Hitlerit 73. aasta filmis "Hitler: The Last Ten Days". Energiat mehel jagub, terve ekraan on teda täis. Ning kuldmehikesele kandideerinud screenplay´gi on siin tema kätetöö.
Filmi aluseks on Joyce Cary samanimeline raamat, mille peategelase prototüübiks oli kuuldavasti Walesi luuletaja Dylan Thomas. Väljend "to hear sth from a horse´s mouth" tähendab midagi algallikast, vahetult kuulma, ning sobib hästi iseloomustama Gulley Jimsoni otsekohest käredavõitu väljendusviisi. Dylan Thomast pole mul au olnud kohata, kuid mulle meenutas mööda Londoni tänavaid kakerdav ning vaheldumisi hullumeelset loba ja klassikalist luulet suust välja ajav Jimson meie head Erkki Hüva. 
Imbd-is on tema kohta ekslikult kasutatud väljendit "self-destructive", millega küll ei tahaks nõus olla. Teist nii vitaalset vanahärrat naljalt ei leia. Samas olevat raamatu lõpp tunduvalt tõsisema noodiga lahendatud kui filmis.
Nii-nii. Aga millest siis ikkagi juttu tuleb ja kas kunsti ka näeb?
Tegevuse alguses vabaneb Jimson vanglamüüride vahelt ning astub kohe oma pahelisele teele tagasi. Talle on saatjateks vaimustunud nooruk Nosey ning koknist praktilise meelelaadiga baaridaam. Paar küsimust, mis filmi jooksul lahenduse leiavad, on - kuidas vanalt tüdruksõbralt tema aktimaal kätte saada ning kust leida üks puhas sein, mille peale maalida. Nende hankimiseks ei kohku Jimson millegi eest tagasi ning mõnedki sümpaatsed, kuid ignorantsed inimesed kannatavad kahju.
Filmi jooksul on päris palju artworki näha. Kogu selle kenadusega sai hakkama briti kunstnik John Bratby, kes olevat viljelenud "köögikausi realismi" ( kitchen-sink realism ), mis nii ajaliselt kui stilistiliselt langeb enam-vähem kokku meil ja mujalgi NL-s toona levinud karmi stiiliga. Filmis nähtud maalid on muidugi pigem Jimsonist kui Bratbyst lähtuvad, kuid pintslitöö ja värvikasutus on siiski autori omad. 
Kunsti põlisest problemaatikast puudutab "Hobuse suu" enim põlvkondade (Jimsoni isa oli akadeemiline maalija) ning sotsiaalsete klasside vastandumisi (jõukas tellija, vaene maalija).
Nii et soovitan vaadata - kena film kõigile kunstihuvilistele. Ja ühe vanakrõbist lõuendimaalija elu kujutavate ohtrate linateoste taustal võib talle täispunktid küll anda. Nutikad dialoogid, andekas näitlemine ja hea kaameratöö võiksid meelitada neidki, keda eluloo- vai kunstifilmid harilikult ei paelu.
Ning lõpuks, kui Jimsoni prototüübiks ikkagi Dylan Thomast lugeda, siis paar rida temaltki, mis võtavad kunstniku elufilosoofia paremini kokku kui kogu see eelnev targutamine: "...Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse, / vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes, / märatse, märatse valguse surmale vastu."
Jimson katsub kena pildi mõtet seletada: 
"Thirty seconds of revelation is worth a million years of know-nothings."
"Oh, who lives a million years?"
"A million people in every 12 months."