Viktor Pelevin tutvustamist ei vaja. Eesti keeldegi on teda üksjagu tõlgitud ja käesoleval aastal esitati ta Venemaa poolt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Mulle meeldis ka Pelevin kunagi kohutavalt. "Andekalt kirjutab, vaimukalt ja sügavalt," mõtlesin. Siis lugesin ja lugesin ja mõtlesin: "Aga koguaeg ju samamoodi." Olgu siis tegu kanala, rongi, putukamaailma või, antud juhul, reklaamitööstusega, jõuab ta järelduseni, et elu on illusioon ning illusiooni taga on tühjus. Ning jätabki lugeja sellesse tühjusse. Meenutab zen-budismi? Vihjeid budismile leidub Pelevini teostes küll, on teisigi religioonilis-müstilisi mõjutajaid ning seoseid, kuid kogu selle suitsu ja metafooride keskel tundub kohati mõte kaotsi minevat. Üks, minu arust, tüüpiline näide "Generatsioon P-st" (e. k 2002): "Homo Zapiens on kõigest uinunud hinge luminofoori jääkhelendus; see on film teise filmi mõtetest, mida näidatakse televiisoriekraanil tühjas majas."
Neile, kes antud raamatu või filmiga tutvunud pole, lühidalt sisust. Tegu on satiirilis-filosoofilise teosega, mis kirjeldab kommunismist kapitalismi suunduva Venemaa reklaamitööstust 1990ndatel. Peategelane Vavilen Tatarski on lõpetanud kirjandusinstituudi, kirjutab luuletusi ja puha, kuid on olude sunnil tööl kioskimüüjana. Appi tuleb-sõber koolikaaslane Morkovin, kes tutvustab talle reklaamimaailma võlu ja valu. Mida enam Vava selle uue maailmaga tutvust teeb, seda enam ta mõistab reklaami tohutut võimu ja tahtevabaduse illusoorsust. Üheks oluliseks raamistikuks on paralleelid Babüloonia kultuuri, Ištari kultuse ja Paabeli torniga. Kuivõrd need põhinevad tegelikul ajalool-mütoloogial ja kuivõrd on Pelevini väljamõeldised, ma kontrollida ei viitsinud. Humoorikaima osa teosest moodustavad "kultuurilisi erinevusi" arvesse võtvad Lääne brändide sloganid, mis Tatarski Vene tarbijale kohandab.
Klip Jumalale: "Soliidne Issand soliidsetele isandatele".
Ühelt poolt on tegu filmiga, mida ei oleks tohtinudki olemas olla - romaanis on sedavõrd tugev kriitika televisiooni, meediatööstuse ja reklaaminduse aadressil, mille põhimõtted on kehtivad ka kinotööstuses. Teisalt on ikkagi hea, et film tehti, sest tegu on ühe harva korraga, kui ekraniseering ületab teksti, millel ta põhineb. Esiteks on film täis suurepäraseid näitlejaid, tänapäeva vene kino tõeline koorekiht, ka kõrvalrollides (nt: Vladimir Jepifantsev, Mihhail Jefremovin, Aleksandr Gordon jmt). Teiseks täiendab pilt teost, tuues meieni need kioskid, räpased tänavad, korterite trepikojad jpm, mille detailid raamatusse ei jõua, kuid mida 90ndate Venemaad tundmata on raske tunnetada. Ka reklaamklippide ja postrite kirjeldused, mis raamatus olid lehekülgede pikkused ja kippusid oma detailirohkuses venima, on siin, oma "tegelikus pikkuses ja vormis" hoopis teine tera. Jõuab kohale, nii öelda. Sisuliselt on filmis tehtud muudatused vaid kosmeetika, dialoogid, olulisemad tegelased jms järgib tihedalt raamatu süžeed.
Ja soundtrack meeldis ka väga, leidsin paar uut bändigi.
Imdb-s on film "Vene filmidest" hinnangu poolest 33. kohal, eespool on peamiselt tarkovskid ja mihhalkovid. Imdb esindab muidugi eelkõige Lääne tarbija maitset. Muide, mitmes foorumis sattusin arutelule, kus venekeelsed kasutajad uhkelt teatasid, et "ega seda filmi ilma vene keelt ja elu tundmata ei mõistagi", ei ole subtiitritest ega muust kultuurilist tausta teadmata ja sõnamänge tundmata kasu midagi. No seda uhkeldamist päris tõsiselt võtta ei tasu, ehkki mõned detailid võivad hämaraks jääda küll.
"TicTac, tõeline maitseplahvatus"
Paralleelid tekkisid ka siin varem tutvustatud prantsuse filmiga "99 franki". Mõlemas jäi pinnale tõdemus, et reklaamitööstuses narkotsita hakkama ei saa, kasutati absurdihuumorit ning mängiti reaalsus-illusioon tasandiga.
Käsitletud teema on väga aktuaalne, nii reklaam kui võimu ja raha suhted Venemaal. Filmi jaoks oli sündmusi veidi update´itud, näiteks meenutas viimane reklaamitööstuse poolt disainitud president kahtlaselt Vladimir Putinit.
Raamatule 5/10, filmile 8/10.
Girejev, Tatarski hipisõber.
"Kevadises metsas,
kaskede Sprite´i joon."
Filmi lõpuks oli Tatarskil mobla, luksauto ja ülikond.
Filmi alguses oli tal mullet.
Nägemus pakub sakuskat.
