Thursday, December 8, 2011

"Le charme discret de la bourgeoisie" / "Kodanluse diskreetne võlu" (1972)

Ilmselt tuntuima sürrealistliku režissööri Luis Bunueli film "Kodanluse diskreetne võlu" võitis 1972. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari ja on üks tema hinnatumaid teoseid siiani. 
Ei tea, kas vaatasin seda filmi vales meeleolus või mis, aga üldmulje oli kuidagi igav. Ehkki tegu oli väga rafineeritud igavusega. Lugu ise on võluvalt lihtne: prantsuse kõrgklassi seltskond üritab einestada, kuid koguaeg satub nende teele mingi takistus, mis selle plaani katkestab. Kusjuures filmis "Kesköö Pariisis" (mis oli üks uskumatult halb film iseenesest) oli klipp, kus Owen Wilson soovitas noorele Bunuelile 1920ndate Pariisis seda mõtet oma ajarännu ajal: "Ma tean, et see kõlab jaburalt, aga te mõelge selle üle!"
Palju on mängu reaalsus-unenägu tasandiga. See, mis osutub unenäoks, on tihti üsna mänguline ja sürreaalne, uurides toitumisega seotud psühholoogilisi tabusid ja hirme, samas kui tegelikus elus toimuv on seotud pigem ühiskondlike ja sotsiaalsete konventsioonidega. Bunuel näitab ilmekalt, kuidas sedavõrd lihtne ning elementaarne toiming nagu söömine võib kultuuris muutuda pea võimatuks. 
Söömise teema on teda huvitanud hiljemgi. Vaatasin paari aasta eest tema filmi "Vabaduse fantoom" (1974), kust jäi meelde klipp, milles vahetati ära söömise ja seedimise protsess - s.t viisakas seltskond istus laua tagu vetsupottidel, lasi peeru ja luges lehti, siis vabandati, tõusti püsti ja mindi mingisse pisikesse putkasse salaja sööma.





Wednesday, December 7, 2011

"The Amazing Screw-On-Head" / "Kruvipea" (2006)

"The Amazing Screw-On-Head" oli algselt Mike Mignola koomiksiraamat, mis rääkiski ühe loo ja ilmuski vaid ühe numbri. 2006 tegi Chris Prynoski selle põhjal samanimelise filmi. Tegu on musta komöödiaga, žanri-paroodiaga omamoodi. Seda oli mõnus vaadata selle ilusa koomiksikunsti pärast (iga kaader oli nagu ruuduke raamatust) ja vaimuka dialoogi pärast, mida tegelased omavahel vahetasid.
Rohkem oleks võinud olla kui 20 minutit, kuidagi ruttu sai otsa. 
Kruvipea on selline kodusõja-aegne kangelane, kes töötab endiselt Abe Lincolni heaks ja kes koosneb peamiselt peast, mida erinevate robotkehade külge saab kruvida.
Kurjamiteks on tema endine teener Emperor Zombie ja endine girlfiriend Patience. Kõrvalosades astuvad üles kaks libahuntidest vanadaami ja ahv. Nii et tegelaste loend on igati väärikas.
Pahadel õnnestub pätsu panna üks muistne käsikiri, mille abil suur kurjust ellu äratatakse. Suur kurjus on kinni paralleeluniversumis, mis omakorda asub vana punapeedi sees...




Tuesday, December 6, 2011

"The Trip" (1967)

Roger Cormani film 1967. aastast. Stsenaariumi on kirjutanud Jack Nicholson (jah, seesama), kes 60ndatel-70ndatel kokku 6 filmi stsenaristiks oli, hiljem täielikult näitlemisele pühendudes. Peaosas on muidugi Peter Fonda ("Easy Rider" (1969)). Arvasin, et oleks seda paslik vaadata, kuna raamistik oli sarnane kahe varem siin mainitud filmiga ("Generatsioon P" ja "99 franki") - ehk siis reklaamimees, kes narkot teeb. Siin oli küll põhirõhk sellel kogemusel endal, mitte reklaaminduse üle arutlemisel.
Film saigi siis alguse sellest, kuidas Paul (Peter Fonda) tahab oma teadvust laiendada ning läheb sõber Johni juurde LSD-d proovima. Tegevus toimubki ühe "tripi" jooksul. Algul on ta turvaliselt Johni juures, kes tal silma peal hoiab ja vajadusel abistab, kuid mingi hetk laseb sealt jalga ja siirdub linna peale. 
Filmile eelnes tõsine, slaididelt loetud hoiatus narkootikumide kahjulikust mõjust ja nende leviku tõkestamisest, mille hoiatavaks näiteks film peaks olema. Tegelikult oli film oma ajastu laps nii silmale kui kõrvale ning lõpplahendus oli kah nii positiivne, kui olla andis.
Selline kerge, erilise sõnumita, kuid suure armastusega tehtud film oligi. Stay off crack y´all!
It´s beauuutiful!
 Kui reis halvaks läheb.
 Sõbra pool, esiplaanil rekvisiidina Ginsburgi "Ulg".

"Generation П" / "Generatsioon P" (2011)

Viktor Pelevin tutvustamist ei vaja. Eesti keeldegi on teda üksjagu tõlgitud ja käesoleval aastal esitati ta Venemaa poolt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Mulle meeldis ka Pelevin kunagi kohutavalt. "Andekalt kirjutab, vaimukalt ja sügavalt," mõtlesin. Siis lugesin ja lugesin ja mõtlesin: "Aga koguaeg ju samamoodi." Olgu siis tegu kanala, rongi, putukamaailma või, antud juhul, reklaamitööstusega, jõuab ta järelduseni, et elu on illusioon ning illusiooni taga on tühjus. Ning jätabki lugeja sellesse tühjusse. Meenutab zen-budismi? Vihjeid budismile leidub Pelevini teostes küll, on teisigi religioonilis-müstilisi mõjutajaid ning seoseid, kuid kogu selle suitsu ja metafooride keskel tundub kohati mõte kaotsi minevat. Üks, minu arust, tüüpiline näide "Generatsioon P-st" (e. k 2002): "Homo Zapiens on kõigest uinunud hinge luminofoori jääkhelendus; see on film teise filmi mõtetest, mida näidatakse televiisoriekraanil tühjas majas."
Neile, kes antud raamatu või filmiga tutvunud pole, lühidalt sisust. Tegu on satiirilis-filosoofilise teosega, mis kirjeldab kommunismist kapitalismi suunduva Venemaa reklaamitööstust 1990ndatel. Peategelane Vavilen Tatarski on lõpetanud kirjandusinstituudi, kirjutab luuletusi ja puha, kuid on olude sunnil tööl kioskimüüjana. Appi tuleb-sõber koolikaaslane Morkovin, kes tutvustab talle reklaamimaailma võlu ja valu. Mida enam Vava selle uue maailmaga tutvust teeb, seda enam ta mõistab reklaami tohutut võimu ja tahtevabaduse illusoorsust. Üheks oluliseks raamistikuks on paralleelid Babüloonia kultuuri, Ištari kultuse ja Paabeli torniga. Kuivõrd need põhinevad tegelikul ajalool-mütoloogial ja kuivõrd on Pelevini väljamõeldised, ma kontrollida ei viitsinud. Humoorikaima osa teosest moodustavad "kultuurilisi erinevusi" arvesse võtvad Lääne brändide sloganid, mis Tatarski Vene tarbijale kohandab.
  
Klip Jumalale: "Soliidne Issand soliidsetele isandatele".
Ühelt poolt on tegu filmiga, mida ei oleks tohtinudki olemas olla - romaanis on sedavõrd tugev kriitika televisiooni, meediatööstuse ja reklaaminduse aadressil, mille põhimõtted on kehtivad ka kinotööstuses. Teisalt on ikkagi hea, et film tehti, sest tegu on ühe harva korraga, kui ekraniseering ületab teksti, millel ta põhineb. Esiteks on film täis suurepäraseid näitlejaid, tänapäeva vene kino tõeline koorekiht, ka kõrvalrollides (nt: Vladimir Jepifantsev, Mihhail Jefremovin, Aleksandr Gordon jmt). Teiseks täiendab pilt teost, tuues meieni need kioskid, räpased tänavad, korterite trepikojad jpm, mille detailid raamatusse ei jõua, kuid mida 90ndate Venemaad tundmata on raske tunnetada. Ka reklaamklippide ja postrite kirjeldused, mis raamatus olid lehekülgede pikkused ja kippusid oma detailirohkuses venima, on siin, oma "tegelikus pikkuses ja vormis" hoopis teine tera. Jõuab kohale, nii öelda. Sisuliselt on filmis tehtud muudatused vaid kosmeetika, dialoogid, olulisemad tegelased jms järgib tihedalt raamatu süžeed. 
Ja soundtrack meeldis ka väga, leidsin paar uut bändigi.
Imdb-s on film "Vene filmidest" hinnangu poolest 33. kohal, eespool on peamiselt tarkovskid ja mihhalkovid. Imdb esindab muidugi eelkõige Lääne tarbija maitset. Muide, mitmes foorumis sattusin arutelule, kus venekeelsed kasutajad uhkelt teatasid, et "ega seda filmi ilma vene keelt ja elu tundmata ei mõistagi", ei ole subtiitritest ega muust kultuurilist tausta teadmata ja sõnamänge tundmata kasu midagi. No seda uhkeldamist päris tõsiselt võtta ei tasu, ehkki mõned detailid võivad hämaraks jääda küll.
"TicTac, tõeline maitseplahvatus"
Paralleelid tekkisid ka siin varem tutvustatud prantsuse filmiga "99 franki". Mõlemas jäi pinnale tõdemus, et reklaamitööstuses narkotsita hakkama ei saa, kasutati absurdihuumorit ning mängiti reaalsus-illusioon tasandiga. 
Käsitletud teema on väga aktuaalne, nii reklaam kui võimu ja raha suhted Venemaal. Filmi jaoks oli sündmusi veidi update´itud, näiteks meenutas viimane reklaamitööstuse poolt disainitud president kahtlaselt Vladimir Putinit.
Raamatule 5/10, filmile 8/10.
 Girejev, Tatarski hipisõber.

 "Kevadises metsas,
kaskede Sprite´i joon."
 Filmi lõpuks oli Tatarskil mobla, luksauto ja ülikond.
 Filmi alguses oli tal mullet.
Nägemus pakub sakuskat.



Saturday, December 3, 2011

"Limonádový Joe" / "Limonaadi-Joe" (1964)

"Limonaadi-Joe" on 60ndate vestern-muusikal (jah, ma tean, ei kõla just paljulubava kombinatsioonina), mis parodeerib oma USA päritolu vendasid-õdesid, kasutades samu klišeesid ja stilistikat, kuid sostialistlikus võtmes. Film on vanamoodsalt toonitud, eriefektid on mängulised ning kõik kaklustseenid (neid siia ikka jagub) fast-foward võtmes. Sellisena on ta üsna stiilipuhas toode.
Kui nüüd teemasse minna, siis Limonaadi-Joe on üks metsiku lääne püstolikangelasi, kes joob ainult Kolaloka limonaadi. See aga annab talle tohutu eelise päev läbi viskit ja muud kangemat kummutavate topsisõprade ees. Tema vastaseks on Mr. Badman (kui originaalne nimi!) ja tema kuri vend Hogofogo, kes võistlevad Joega linnakese kõrtsi-monopoli üle. Olenevalt sellest, kes võitluses peale jääb, ronivad linna untsantsakad kas "Kolaloka salooni" või "Whiskey salooni". Selle kõige taustal tegeletakse romantikaga ning loomulikult lauldakse ohtralt. Filmis leidub kapitalismi-vastast ideoloogiat ning kõverpeeglit näidatakse religioonilegi. Selles osas klassika. Kuid absurdini viidud huumoriga klassika.
Filmi aluseks on tegelikult Jiří Brdečka algselt lavalaudadele kirjutatud samanimeline muusikal, mida 1968. a mängiti Eestiski Pärnu Draamateatris. Lavastajaks Enn Toona.
Tšehhide seas kujunes film kiiresti kultusfilmiks ning pole oma värskust kaotanud tänasekski. Mõnus on vahelduseks vaadata filmi, mis "nii väga ei üritagi", aga välja kukub nagu ikka - võrratult.


Thursday, December 1, 2011

"Ukradená vzducholoď "/ "Varastatud õhulaev" (1967)

Teos, kus seguneb animatsioon ja mängufilm, kus pea iga kaader näeb välja nagu sajandialguse postkaart, kus on kuhjaga seiklusi, nalja ja ootamatusi ning mis tekitas tahtmine sõbrad kokku kutsuda, aeda onn ehitada ja nädal aega robinsone mängida.
Detailidest: 
Režissöör: Karel Zeman. Põhineb osaliselt Jules Verne´i teosel "Kaheaastane puhkus". 
Viis poissi varastavad õhulaeva. Oma rännakul jõutakse asustamata saarele, kohtutakse piraatide ja kapten Nemoga. Asjasse on segatud ka kuri spioon, šarmantne ajakirjanik ning õhulaeva petturlikud leiutajad. Alguse saab lugu, mida mõnuga jutustatakse ja mis mitmeid humoorikaid pöördeid jõuab võtta.
Zeman on teinud veel kaks Jules Verne´i raamatutel põhinevat filmi, kuid käesolev on neist kõige tuntum ja kuuldavasti ka kõige parem (lähiajal loodaks siiski ka teised kaks ära näha).
Kui filmile üldse midagi ette heita, siis ehk kohatist grotesksust ja seda, et sellise muidu meisterlikult tehtud lastefilmi puhulgi teatud poliitilisest aspektist hoiduda ei suudetud - kapitalistid on ikka pahad, spioonid närused ja lapsed pärit erinevatest sotsiaalsetest klassidest, et kõik ikka korrektne oleks. 
Aga muidu - visuaalselt mõnus retk läbi nostalgilise ja jabura maailma.