"La Planète sauvage" / "Metsik planeet" (1973)

Väike hoiatusfantaasia 70ndate vaimus, ehk siis hoidkem oma lähedasi, loomi ja keskkonda. Kõik see on loo mõttes esitatud üsna nunnu naivistliku allegooriana, kuid geniaalse karikaturisti-kunstniku Roland Topori disain, Jiri Trnka stuudiotes valminud animatsioon ja Rene Laloux´ režissööritöö muudavad selle siiski kaasahaaravaks ja nauditavaks vaatamiselamuseks. Muusika on kirjutanud Alain Goraguer, Gainsbourgi pikaajaline kaastööline. Ja seda on ka kuulda - popilikud 70ndate bassikäigud, kerged psühhedeeliassekaldumised ning prantslaslik amoraalsus. Ametlik tunnustus saabus ka 1973. a Cannes´ filmifestivalil, kust nopiti žürii eripreemia. Film, millest leiab heale kunstile omast ajatust, oma kaasaja vaimu ja üsna lihtsakoelist muinasjutulikkust.

Planeedil Ygam elavad draagid, humanoidne rass, kes tegelevad meditatsiooni ja kujustamisega ning on suutnud luua ühe kõrgesti arenenud ja hästitoimiva tsivilisatsiooni. Nende kõrval elutsevad oomid, kes ongi siis sisuliselt inimesed. On koduoomid (draagide lemmikloomad) ja metsoomid, kelles nähakse kahjulikke parasiite. Draagid suhtuvad oomidesse valitseja üleolekuga - nende arvu aegajalt piirates, lastes neile mõõdukalt osaks saada armulikku suhtumist ja isegi hellust, kuid nägemata neis potentsiaalset vastast. Seda päevani, mil üks koduoom põgeneb, kaasas draagide õppevahend (sisuliselt kõrvaklappidesse talletatud internet). Oomid kuulavad seda, saavad kah teadjaks ja hakkavad kättemaksu sepitsema.

Üks ilusamaid mõtteid, mis sellesse loosse oli põimitud, oli (üsna graafiline) kujutelm draagide keha ja vaimu eraldatusest. Ygamil elasid justkui draagide hinged, kes õppisid, valitsesid, mediteerisid. Lähedalasuval nn. metsikul planeedil tegutsesid aga draagide kehad, kes muidu olid liikumatud, kuid meditatsiooni käigus nende juurde rännanud draagide vaimud andsid neile elu ja tegelesid selle bioloogilisema poolega.

Veel olid silmatorkavalt ägedad mitmed kõrvaltegelased, kes meenutasid mingeid põrgumolluskeid Hieronymus Boschi maalidelt. Sürrealism kodanikuteadlikkuse teenistuses.

Mees mõtleb mõtet teest.

"Chasing Mavericks" / "Lainet püüdmas" (2012)

Sattusin ühe austraallase soovitusel vaatama sellist filmi. Pidi hästi vinge surfifilm olema. No kõik mis surfi puutus oligi igati tipp-topp: mäekõrgused lained, profisurfarite kaasamine kõrvalosadesse, informatiivsus surfamise tehnika, ohtude ja füüsilise võimekuse koha pealt (minusugusel võhikul oli igati huvitav vaadata). Soundtrackil polnud ka viga - 80ndate lõppu markeerisid mõned tolle ajastu hittlood. Mis aga loosse puutus, siis oli see "tüüpiline Hollywood" selle sõna halvemas mõttes ning vähe üllatusi pakkuv.

Jay Moriarty avastas 15-aastaselt California rannikut tabavad hiidlained (mavericks), mis 80ndatel olid veel väikese surfarite seltskonna kiivalt hoitud saladus. Sellise laine turjal sõitmisest sai koheselt Jay unistus ning kohaliku kõvamehe Frosty Hessoni (Gerard Butler) käe all treenitakse ta loetud kuude jooksul piisavalt sitkeks, et pretensioonitult noorima surfarina - 16-aastaselt - sõit ära teha. Läheduses loksuvad ajakirjanikud jäädvustasid hetke ka filmilindile ning neist ajaloolistest kaadritest sai alguse Moriarty kuulsus, mille pööras omamoodi kultuseks tema traagiline surm 22 aasta vanuselt sukeldumisõnnetuses.

Mitte et ma kahtleks filmi peategelase, noorelt surnud surfitalendi Jay Moriarty andekuses ja erakordsuses, kuid "Lainet püüdmas" on ideaalne näide sellest, kuidas Hollywoodi loojutustamise standarditele kohandudes taandub ka erakordne lugu ettearvatavaks seebiooperiks.
Mõned asjad, mis oleks võinud paremini olla:
-tegelaste motiveeritus/tegelasloome (kes nad on? miks nad seda teevad? miks surfamine äge on? kuidas Jay ema igasuguste sotsiaalsete probleemide küüsi sattus? miks mingisugused nolgid Jay´d koguaeg kurikaga ähvardavad?)
-casting (miks Jay 15-aastane tüdruksõber on enam-vähem identne Frosty abikaasaga, kes peaks tunduvalt vanem olema? California päikese positiivne mõju?)
-kohatud tundepuhangud (Gerard Butlerit tabavad vahel kohatud raevuhood, näiteks kui Jay kirjutab koduseks ülesandeks jäänud essees surfamise asemel oma tüdruksõbrast)
-kohatud tundepuhangud ettekirjutuste järgi (kõik tegelased ütlevad "I love you", enne kui Jay peaaegu surfiõnnetuses surma saab. Jay jätab Frostyle kirja, kus ütleb talle omakorda "I love you". Frosty vaatab mõtlikult lainetesse)
-tundepuhangute puudumine (Jay ema ei ilmuta erilist osavõtlikkust Jay tegevuste suhtes, ehkki poiss puudub koolist ja tegeleb ilmselgelt millegi eluohtlikuga; Jay "vägitegu" ei viitsi ta isegi vaatama tulla, vaid palub pojal õhtusöögiks kodus olla)
-logistika (miks Gerard Butler alati rannikul seisab ja kaugusse vaatab, kui Jay midagi iseseisvalt ette võtab? kas ta tööl ei peaks käima?)
-tegelaste heitlikkus (Forsty ujub pärast abikaasa kaotust avamerele surema. Jay ujub talle järele ja ütleb, et tal on Frosty´t vaja, et surfamine selgeks õppida ja Frostyl on ju tütar ka. Frosty pöörabki kohe otsa ringi ja ei sure ära.)

Kõigist neist vajakajäämistest hoolimata on "Lainet püüdmas" film, mida kannatab vaadata, kui ühtteist surfikogukonna kohta teada soovid - nagu eelpool mainitud, olid kõik "trikid" tõelised, profisurfareid kaasavad ja mõjuvad. Asjatundlikum inimene oskab ka Jay saavutusi ilmselt paremini hinnata ja lükkab loojutustmisega seotud probleemid tagaplaanile (no pühakute elulood peavadki kanoonilised olema). Imdb´ist võib veel lugeda, et paljude vaatajate jaoks on tegu väga "inspireeriva", "südamliku", "realistliku" ja "põneva" filmiga. Head innustumist!

"Sixteen-year-old Moriarty drops into history at Maverick´s"

"Elavad pildid" (2013)

Et suruda sajand kahe tunni sisse, peaks seda 438 000 korda kiirendama...või siis jääma paratamatult skemaatiliseks, valides sellest vaid teatud isikud, sündmused ja esemed, mis kollektiivmälu kokkuleppelise uudistekünnise ületavad. Hardi Volmer on taolise valiku sooritanud, ja igati edukalt. Tegu ongi omamoodi maailmanäitusega filmi- ja eesti ajaloost 20. sajandi vältel. "Pildid" ükshaaval võetuna on napid, pigem mingid meeleolud või stseenid, kuid filmiks rivistatuna hakkavad üheskoos mõjuma, tekivad võrdlusmomendid ja põhjus-tagajärg seosed, tekib lugu. Ohtratest koomilistest momentidest hoolimata pole tegu kerge filmiga. Infot on palju, tähelepanu peab haljas olema ja peategelaste pöördelistele sündmustele kaasaelamine väsitab. Võtsin ka ise vaatamise ajal mitu pausi, sest ühe soojaga läbimiseks tundus liiga suur suutäis olevat. Ometi on "Elavad pildid" igati kulutatud aega ja energiat väärt, sest tegu on eesti filmikunsti mõttes mastaapse ja ambitsioonika projektiga. Lisaks on 21. sajandi künnisel paslik aega võtta, et möödunud värvikale sajandile tagasi vaadata - vanadele meenutuseks, noortele õpetuseks.

Loo keskmes on baltisaksa kaunitar Wilhelmine von Strandmann ehk Helmi Rannamaa ja tema armastus Eriku, oma perekonna ja Eestimaa vastu, mis kõik on sümboolselt talletatud ühes kenas Tallinna vanalinna korteris. Helmi on selline impulsiivne, kirglik tüdruk, kes elab alati sündmuste keerises ja, veelgi tähelepanuväärsemalt, suudab pea püsti nendega kohaneda. Talle sekundeerib samas majas tegutsev kinomehaanik Julius, kes kah Helmisse armunud on, aga eelistab teda kuskilt ohutust kaugusest piielda. Suurtest sündmustestki saab ta osa eelkõige läbi oma pisikese projektsiooniruumi ava kinosaali vahtides, kus suurel ekraanil vahelduvad ideoloogiad, filmitehnikad, näitlejad. 

Jah, aga korter. Kui Volmeril oli algul plaan koondada filmi tegevustik igikestva remondi ümber, siis seda on omajagu siiagi sisse jäänud - näeme peene baltisaksa salongi muutumist helgeks EW aegseks linnakorteriks, nõukogude "revolutsioonikangelase" majamuuseumiks, kommunaalkorteriks, ja mugavaks  tänapäevaseks pealinnaelamuks. Eri aegu jäävad meenutama üksikud hästi valitud esemed, millele vaataja tähelepanu juhitakse ja mis erinevad lood niidikestena kokku seovad. Lisaks korterile muutub filmikeel, jäljendades kujutatava ajastu kinoesteetikat (Murnau ekspressionistlikest tummfilmidest reibaste nõukogude rindereportaažide ja tänapäeva digitaalse laiekraanini), ning näitlejad, vananevad nemadki. "Elavad pildid" kaasas kümneid kaasaegse eesti teatri- ja filminäitlejate paremikku kuuluvaid osalisi. Ainuüksi peaosalisigi kehastavad erinevates vanustes 5 näitlejat-näitlejannat.

Volmer sai hakkama keeruka ülesandega - rääkida tuntust-tuttavlikust vältides klišeesid, kuid samas kõigile äratundmist pakkudes. Paistab, et tuttvalikkuse tunde loobki eelkõige materiaalne keskkond, samas kui tegelaskujude rollid ajaloos lihtsal hea-halb skaalal võivad üldtunnustatud arusaamadest kergelt erineda.

Mnjah, see ajaloo otsimine läbi kodupaiga, detailide ja pööningute on üks huvitav teema. Tasub kodudes sellise tagasivaatava pilguga ringi vaadata küll, sest enamuses eesti elamistes on veel tuntavad need kultuurikihid, mis toovad endaga kaasa lõhnu, lugusid ja ilu aastakümnete või koguni sajandi tagant.

"Urusei Yatsura: Only You" (1983)

"Urusei Yatsura" on ülipopulaarne jaapani mangasari, mis ilmus aastatel 1978-1987 (34 raamatut). Umbes samal ajal vändati sellest ka animeseeria (1981-1986, 195 episoodi), 11 OVA-d ja kuus täispikka filmi. Neist esimest võtsin siis täna vaadata. Eelkõige selle režissööri Mamoru Oshii pärast ("Hing anumas"), kuigi ka "Urusei Yatsura" ise on tähelepanuväärne nähtus, mis otsib inspiratsiooni jaapani mütoloogiast, vanemast kultuurist ja sõnamängudest, aga kombineerib seda publikusõbraliku slapstick´i ja romantilise jutustusega. "Only you´s" on kõik need elemendid olemas, kuid koos Oshii meisterliku visuaali ja fantaasialennuga. Väidetavalt oli ka "Urusei Yatsura" autor Takahashi esimese filmiga enim rahul, kuna see mangale suhteliselt truuks jäi. Teise filmi kallal töötades püüdis Oshii oma vabadust suurendada, astudes liialt Takahashi kunstilise nägemuse kandadele ning nende kahe loominguline koostöö katkes. Ometi on "Only you" kahe jaapani popkultuuri olulise kunstniku koostöö tähiseks ja omamoodi kompromissiks, kombineerides parimat kummastki.

Loo meespeategelaseks on Ataru Moroboshi, 17-aastane ennasttäis, ihar ja tagasihoidliku vaimse võimekusega poisinaga. Tema nime võiks tõlkida "tähega pihta saanu", mis viitab Atarut saatvale pidevale ebaõnnele. Eelkõige näib ta ligi meelitavat igasugu naistegelasi teistest galaktikatest, teispoolsusest ja vaimude ilmast. Ataru püsivamaks kaaslaseks (vastu poisi enda tahtmist) on tulnukaneiu Lum, kes Atarut oma kihlatuks peab ning tema konkurendiks (siinses filmis) teine tulnukaneiu Elle, kes samuti Ataruga altari ette soovib jõuda. Nimelt olevat Elle väiksena Maale tulnud, pargis Ataruga kulli mänginud ja Ataru oli tema varju "kinni püüdnud". Teise varju peale astumine tähendab Elle´i planeedil aga abieluettepanekut. Järgneb kosmiline armukadedus ja tagaajamine.

"Only you" on kindlasti naljakas film, kui slapstick ja nägudega vigurdamine rõõmu pakub. Eelkõige rabab ta aga visuaaliga - meisterlikud maastikud, detailsed kosmoselaevad, palju veidraid (kõrval)tegelasi. Läbimõeldud värvid (läbiv mahe sinetus, millele luuakse kontarsti mõne punase või suisa popilike värvide kavalkaadiga massistseenides), kaadriplaneeringud ja liikumiste vahekord (nt ülimalt kiired ja rahvarohked stseenid on heas tasakaalus vaiksete ja staatilisematega).

Oshii olla ka ise öelnud, et teda huvitab teose loomisel eelkõige visuaal, alles siis tuleb lugu ja lõpuks tegelasloome (sessuhtes üsna vastupidine Hollywoodi filmitööstusele). Aga sellest kreedost lähtuvalt vaadakemgi pigem mõningaid kaadreid "Urusei Yatsura" esimesest filmist ja jätkem loo-tegelaskujude lahkamine mangafännidele:

"Yeh Vaada Raha" / "Lubadus" (1982)

Sa tead, et ees ootab positiivne filmielamus, kui erkroosa kompaniilogo teatab, et produktsiooni taga seisab "Rose Film Studios" Bollywoodist. Ja tõesti, ei tule pettuda - see 80ndate camp muusikal pakub mõnusa vitamiinilaksu kõigile, keda võlub nõukogude romantilistele filmidelegi omane reibas optimism ja 70ndate-80ndate estraad. Kõike seda India kultuurikastmes, ehk siis - suurejoonelisemalt, värvilisemalt, absurdsemalt.

Üliõpilane Vikram, keda mängib juba üsna küpses eas näitleja, armub kaunitar Sunitasse. Viimasel pole ei õiget päritolu ega raha ning Vikrami ema sellele liidule õnnistust ei anna. Noored satuvad autoavariisse, Sunita nägu moondub ja kurjal emal õnnestub neiut veenda, et Vikram nii koleda naisega koos olla ei taha.

Üks hea ilukirurg soostub aga tüdrukut eksperimendi korras lõikama. Sunita saab uue näo ja identiteedi ning asub Vikramit tagasi võitma. Ühtlasi tuleb välja, et too ilukirurg on Sunita kadunud isa. Vikram on aga vahepeal kihlunud ja... no ja juhtub veel igasugu asju, enne kui saabub õnnelik lõpplahendus. Palju on südamevalu, pisaraid ja dramaatilisi tagasivaateid, ennekõike aga ohtralt laulu ja tantsu. Ilma tantsu ja lauluta ei saa kohe kuidagi.

Sunitat kehastab tegelikult mitu näitlejannat - üks enne ja teine pärast operatsiooni ning teksti loeb veel kolmas peale, et häälel järjepidevus oleks. Süžeeliselt olevat film remake ühest 70ndate USA filmist "I promise...", aga peale olulisemate süžeepunktide on sellest üsna vähe säilinud. Needki on india väärtussüsteemi ümber tõlgitud (seisustevahelise liidu keelatus, Sunita näovahetuse üle arutatakse sarnaselt reinkarnatsiooniideedega - armastatud hinge püsivus erinevates anumates, jms)

Tehniliseltki on tegu üsna sümboolse filmiga. Ohtrad montaažiloogika vead, ebajärjepidevused ja tinglik operaatoritöö aga antud juhul ei häiri. Tegu ongi sellise eepilise ja ilusa looga, mida vestetakse puhtast jutustamismõnust. Paistab, et enamus vaatajaid jagab seda tunnetust ja "Yeh vaada raha" on leidnud tee publiku südamesse, Imdb´iski vaid üdini positiivsed kommentaarid.

Nüüd aga tantsukingad jalga ja sarid lendama!

"Les Amants du Pont-Neuf" / "Pont-Neufi armastajad" (1991)

Selline lüüriline happy end´iga armastuslugu Leos Carax´lt. Ilmselt suuresti tema toonase muusa Juliette Binochet´ pühitsuseks...päris-päris lõpus vilksatab veel vahetiitel "armastusega Luje´le". See kena pühenduskingitus oli omal ajal Prantsusmaa kalleim film, kuna hilinenud võtete tõttu ei saadud enam luba Pariisi keskel asuva Pont-Neufi silla sulgemiseks ning ehitati hoopis selle müraka koopia kuhugi Montpellier´ kanti Lõuna-Prantsusmaal. Lisaks veel suurejoonelised tulevärgid ja muu silmanämma, mis muinasjutu juurde kuulub.

Tegevuse keskmes kodututest armastajatepaar renoveerimistöödeks suletud Pont-Neufi sillal. Alex (Denis Lavant) on lombakas tuleneelaja, Michéle (Juliette Binochet) heast perest pärit kunstnik, keda ähvardab pimedaks jäämine. Lisaks mingi ähmase minevikuga vanamees Hans, kes peamiselt magab ja poriseb.

Noored armunud, vein, jalutuskäigud, Seine - kõik klassikalise Pariisi-romaani elemendid on nagu olemas, aga koledasse kõverpeeglisse asetatud. Veini juuakse odavatest plastikpudelitest meelekaotuseni, Pariisi imetletakse ehitustellingute tagant, muusika mängib prügikastist leitud raadiost, Alexi lomberdavad jalutuskäigud viivad mingitesse trööstitutesse joomarajoonidesse. See kõrge ja madala vastuolu, mis kogu filmi läbib, on üks selle suuremaid võlusid. Naturalistlikud kaadrid kodutute varjupaiga elanike alasti kehadest vahelduvad kaunite linnavaadetega, peategelaste allakäigu ja räsitud välimuse taga peituvad nukrad lood lähedastekaotusest ja purunenud lootustest. 

Carax jutustab lugu eelkõige läbi kaamerasilma, dialoogil on siin pigem teisejärguline roll. Koos oma tegelastega kulgeb ta mööda Seine´i kaldapealseid, lendleb õhus, põrnitseb, tantsib...just tants on märksõnaks, mis nii selle kui Carax´ värskeima filmi "Holy Motorsi" puhul meelde tuli. Lavant´ nässakas lihaseline keha justkui kehutab mingile akrobaatikale, suhestumisele keskkonnaga kõige elementaarsemal füüsilisel tasandil. Ja nii lastaksegi tal mõlemal juhul mööda Pariisi longata, joosta, turnida ja hüpelda - puhas jõud, puhas ilu.

Filmi eklektilist iseloomu, eelmainitud naturalismi ja romantismi vahel kõikumist peegeldab ka hoolikalt valitud soundtrack, kust leiab artiste Iggy Popist ja Public Enemy´st Arvo Pärdi ja Šostakovitšini. 

No ja nagu kaugel maal toimuvate lugudega ikka, hakkad mõtlema, kuidas nähtut kodumaistesse tingimustesse adapteerida. Kuna Tartugi on jõe ja sildade linn ning Hansul oli silmatorkavaid ühisjooni Piro-Kunniga, tasuks ehk tudengifilmide raames kaaluda "Kaarsilla armastajate" ülesvõtmist. Tegelikult seda ju kunagi tehtigi, aga siis vist kaamerat ei olnud. Kui linnavalitsuselt luba ei saa, võiks ehitada Kaarsilla eksaktse koopia kuhugi Orava kanti ning tituleerida linateose Eesti kalleimaks filmiks, Kulka lahkel rahastusel.

"Географ глобус пропил" / "Geograaf jõi gloobuse maha" (2013)

Selline film jooksis siis mõne aja eest eesti kinodes. Käisin seda küll enam kui kuu aja eest vaatamas, aga võibolla on heagi, et toona poolikuks jäänud sissekande nüüd lõpetan - jääb vaid kõige olulisem. 

"Aga mis on oluline," küsib väike plikatirts filmis on papsilt. "Bажно сейчас покурить, а курить нету," kõlab vastus. Nojah, elagem hetkes. Kontrollisin netist dialoogi ja sellesama tsitaadi alla oli üks Vene kinoskäija kirjutanud, et "...kui sellise mõttevahetusega filmid praegu festivalidel auhindu võidavad, siis hakkab tal Vene riigist kahju." Auhindu on "Geograaf jõi gloobuse maha" võitnud aga juba hulganisti, nii kodu- kui välismaiseid. Tsiteerimisväärseid kohti igale maitsele jagub filmis samuti küllaga, kuna aluseks on kaasaegse vene kirjaniku Aleksei Ivanovi samanimeline romaan, ja tema juba oskab. Ning eks pälvib film ka eelmainitu laadis etteheiteid hea maitse komandanditädidelt, sest napsu- ja suitsu voolab filmis ojadena ja sõuab pilvedena.

"Geograaf jõi gloobuse maha" kajastab enam-vähem kõiki vene-romantika stereotüüpe: filosoofilised mõtisklused, mida järgmine päev vaevu mäletatakse, matkad siberi kärestikel, lauluga lõkkeõhtud, trööstitud nõukogude korterid trööstitutes majades trööstitute inimeste keskel, slaavi iludused turult ostetud satsides jms. 

Peategelane Viktor, allakäigutrepil vaaruv intelligent, satub järjekordseil tööotsinguil kolkakooli geograafia õpetajaks. Maateadusest mehel suurt aimu ei ole, kuid naine ja laps tahavad toita ning võimalust tuleb kasutada. Järgnevad Viktori enesekehtestuskatsed koolisuhetes ja kodus, kus abikaasa kannatus mehe naljatleva suhtumise ja kasvavate joomahoogude käes katkeda ähvardab. Kütet lisavad tulle Viktori mesikeelne sõber Maksim ja armas koolitüdruk Maša. Pea- ja kõrvaltegelaste suhtepundar tuletab meelde vana anekdooti venelaste armastusest: "Mis juhtub, kui vene naine kahe vene mehega üksikule saarele satub? Ühte ta armub, teisega abiellub ja kõik kolm on õnnetud."

Aga armastus ja joomine on siin ikkagi niisama garneeringuks. Peamiselt ja eelkõige on filmi peategelase Viktori käivitavaks mootoriks argielu mõttetus, kommunaalabsurd, mille mõttetuse kogemine ühes kunagiste illusioonide purunemisega annab talle isevärki vabaduse tunde. Viktori tegelaskuju (ehk mõneti teda kehastanud Konstantin Habenskigi) on väga sarnane Oleg Jankovski mängitud Sergeiga filmis "Lennud unes ja ilmsi" (1982). Mõlemad mehed otsustavad ühel hetkel kõik pikalt saata ja varjavad oma olemisvalu klounimaski taha. Isegi sarnaseid stseene leiab neis - hullumeelne kiikumine; jäised suplused. Kasvavas tempos, pea surmaga piirnev enesehävitus lõppes Jankovskil omamoodi vaikse hääbumisega. Viktori lugu lõppeb ikka õnnelikumalt.  Kas siin on midagi sümptomaatilist, et selline teema taas käsitlemist leiab ja sarnase vastuseni jõuab, jäägu igaühe enda vastata.

Ja on veel üks vene klassik, milleta ei saa geograafi-filmi kuidagi kõrvutamata jätta - Dostojevski "Idioot". Kui Viktori-tegelaskuju kõrvale jätta, on enamus tegelastest üsna karikatuursed, mingid tüpaažid, kel on sirgjooneliselt oma funktsioon täita. Kui need püüdlused kokku panna, tuleb välja "Idioodi" kaasajastatud ja veidi lahjendatud tegelastegalerii: Viktor/Mõškin - püha hull, Idioot ja inimhingede insener; Maša/Aglaja - lapselik, mänguline naistegelane; temas peituks Idioodi lunastus, aga Idioot ei pea end tema vääriliseks; Maksim/Rogožin - täisvereline, pragmaatiline inimene; Idioodi sõber ja vaenlane samaaegselt; Kira/Nastasja Filippovna - femme fatale, keda mõlemad meespeategelased ihalevad; kasutab oma keha nii piitsa kui präänikuna. Tüvitekstid, noh.

Vaatasin nüüd üle, et rääkisin ikkagi vaid süžeest ja teemapüstitusest, mille leiab (ja mitmekülgsemalt) ju Ivanovi raamatustki. Aga muust nagu polegi selle filmi juures rääkida...muusika, kinematograafia ja muu esteetika osas on ta selline tubli vene kino keskmine; silma all ei karju, veidi huumorit, veidi kohatuna mõjuvat slaavi stilistikat ja mõõdukalt eksootikat Lääne vaataja jaoks. Konstantin Habenskit on ekraanil muidugi rõõm vaadata ja tema sellele filmile elu sisse puhubki, kuid üldiselt jääb teose tugevuseks tugev aluskirjandus. 

Lõpetuseks aga veel üks ilus mõlgutus Viktorilt, kui talt küsiti, kas ta pahandas ka, kui naine ära läks: "Я для себя так определяю святость: это когда ты никому не являешься залогом счастья и когда тебе никто не является залогом счастья, но чтобы ты любил людей и люди тебя любили тоже. Совершенная любовь, понимаешь? Совершенная любовь изгоняет страх." Siuke kaasaegne pühak siis. Elada nii, et teiste õnn ei sõltuks meist ega vastupidi. Peace, et al.