Selline lüüriline happy end´iga armastuslugu Leos Carax´lt. Ilmselt suuresti tema toonase muusa Juliette Binochet´ pühitsuseks...päris-päris lõpus vilksatab veel vahetiitel "armastusega Luje´le". See kena pühenduskingitus oli omal ajal Prantsusmaa kalleim film, kuna hilinenud võtete tõttu ei saadud enam luba Pariisi keskel asuva Pont-Neufi silla sulgemiseks ning ehitati hoopis selle müraka koopia kuhugi Montpellier´ kanti Lõuna-Prantsusmaal. Lisaks veel suurejoonelised tulevärgid ja muu silmanämma, mis muinasjutu juurde kuulub.
Tegevuse keskmes kodututest armastajatepaar renoveerimistöödeks suletud Pont-Neufi sillal. Alex (Denis Lavant) on lombakas tuleneelaja, Michéle (Juliette Binochet) heast perest pärit kunstnik, keda ähvardab pimedaks jäämine. Lisaks mingi ähmase minevikuga vanamees Hans, kes peamiselt magab ja poriseb.
Noored armunud, vein, jalutuskäigud, Seine - kõik klassikalise Pariisi-romaani elemendid on nagu olemas, aga koledasse kõverpeeglisse asetatud. Veini juuakse odavatest plastikpudelitest meelekaotuseni, Pariisi imetletakse ehitustellingute tagant, muusika mängib prügikastist leitud raadiost, Alexi lomberdavad jalutuskäigud viivad mingitesse trööstitutesse joomarajoonidesse. See kõrge ja madala vastuolu, mis kogu filmi läbib, on üks selle suuremaid võlusid. Naturalistlikud kaadrid kodutute varjupaiga elanike alasti kehadest vahelduvad kaunite linnavaadetega, peategelaste allakäigu ja räsitud välimuse taga peituvad nukrad lood lähedastekaotusest ja purunenud lootustest.
Carax jutustab lugu eelkõige läbi kaamerasilma, dialoogil on siin pigem teisejärguline roll. Koos oma tegelastega kulgeb ta mööda Seine´i kaldapealseid, lendleb õhus, põrnitseb, tantsib...just tants on märksõnaks, mis nii selle kui Carax´ värskeima filmi "Holy Motorsi" puhul meelde tuli. Lavant´ nässakas lihaseline keha justkui kehutab mingile akrobaatikale, suhestumisele keskkonnaga kõige elementaarsemal füüsilisel tasandil. Ja nii lastaksegi tal mõlemal juhul mööda Pariisi longata, joosta, turnida ja hüpelda - puhas jõud, puhas ilu.
Filmi eklektilist iseloomu, eelmainitud naturalismi ja romantismi vahel kõikumist peegeldab ka hoolikalt valitud soundtrack, kust leiab artiste Iggy Popist ja Public Enemy´st Arvo Pärdi ja Šostakovitšini.
No ja nagu kaugel maal toimuvate lugudega ikka, hakkad mõtlema, kuidas nähtut kodumaistesse tingimustesse adapteerida. Kuna Tartugi on jõe ja sildade linn ning Hansul oli silmatorkavaid ühisjooni Piro-Kunniga, tasuks ehk tudengifilmide raames kaaluda "Kaarsilla armastajate" ülesvõtmist. Tegelikult seda ju kunagi tehtigi, aga siis vist kaamerat ei olnud. Kui linnavalitsuselt luba ei saa, võiks ehitada Kaarsilla eksaktse koopia kuhugi Orava kanti ning tituleerida linateose Eesti kalleimaks filmiks, Kulka lahkel rahastusel.
No comments:
Post a Comment