Obskuursusi eesti animatsioonfilmi ajaloost: Mati Küti kolmas autorifilm, sisult sürrealistlik ja vormilt eksperimentaalne "Sprott võtmas päikest". Kui "Lisa Limone" uhkustas esimese täispika nukufilmi vormis tiitliga, siis lühivormis tegi Kütt selle triki juba 90ndate alguses ära. Heliloojaks Toomas Trass.
Kasutatud on analüütilisele sürrealismile omast sümboolikat ja temaatikat: vesine alateadvus, painav seksuaalsus, varjatud ihad ja unenäod. Lisaks veidi ajastuvaimule omast keskkonnatemaatikat.
Lugu on olemuselt pahupidi pööratud kuldkala muinasjutt. Kalatöötlemistšehhist pagenud sproti püüab kinni veealune kalamees. Saastatud loodusest pääsemiseks lubab kalake mehele kolm soovi. Soovid saavad kiirelt raisatud üsna maiste ja praktiliste asjade peale, lisaks erakorraline neljas soov, kui vineermees omale suuremat nokut lunib. Lihtne ja klassikaline lugu, esitatud puhta saksakeelse ooperi vormis.
Vahelduseks unenäod, lülitused ülamaailma, kus kuldne sprott kuldsel päikesepaistel päevitab.
Tehniliselt miksib Kütt siin nuku- ja joonisfilmi, lisaks mitmeid tselluloidiajastule omaseid filmikunstilisi võtteid nagu ülefilmimine. Tegu omas ajas igati eksperimentaalse ja parimas mõttes autorifilmiga.
Tarmo Teder on TeMuKis seda iseloomustanud järgnevalt: "tema [Küti] mitmekihilisim,
alltekstirikkaim ja ka problemaatilisim film". Ja teose probleemipüstitusest: "filmis
kujutatud põhiline vastuolu ei arene nende vastandlike
keskkondade ja vastavate keskkonnategelaste vahel, vaid
palgetu inimolevuse eluviisi, tema primitiivse
olemishimu, ühiskondlike väärtuste šabloonse
õigekspeetuse konfliktsuse rägas".
Mulle jääb sürrealismimaailma semantika suhteliselt võõraks ning nautisin filmi eelkõige kui üht veidravõitu seiklust ja julget tehnilist katsetust, mis aga praeguseks eelkõige (animatsiooni)ajaloolist väärtust omab.
No comments:
Post a Comment