Teet Kallas on eesti keelde ümber pannud palju põnevaid ja hinnalisi leide vene kirjandusest. Suurem osa neist on välja antud Loomingu Raamatukogu sarjas ning mõne aja möödudes seal ka unustusehõlma vajunud, teiste seas ka Aleksandr Žitinski „Treppi“ (LR 16-18/1982). Selle põhjal valmis Aleksei Sahharovil 1989. aastal mängufilm, mida siinkohal soovitada julgeksin.
Ilmselt peaks enne lugema raamatut ja alles siis filmi vaatama, aga võib ka vastupidi. Ise jõudsin filmini praeguse Vene kino superstaari Oleg Menšikovi noorusaja rolle taga otsides ja olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, mis teose ekraniseeringuga tegu on.
Lühidalt sisust : noormees Vladimir Pirošnikov (Oleg Menšikov) ärkab pärast pidulist ööd võõras korteris. Mäletamata eelnevast suurt midagi, katsub ta majast lihtsalt vaikselt minekut teha, kuid trepp ei lase teda enam välja, ükskõik kui palju ta sellel ka ei keerutaks. Nii jääb ta sunnitud vangistusse korterisse, milles ärkas.
Nii algab lugu eluga ummikusse jooksnud noormehe eneseotsingutest, mida vürtsitavad vene ühiskorteri värvikad tegelased ja mäng ruumiga.
Kui võrrelda filmi ja raamatut, mis on alati tänamatu tegevus, siis on originaalile üsnagi truuks jäädud. Sisse on toodud veel paar kummalist episoodilist tegelast ja meediumi eripärast tulenevalt kajastub filmis tugevalt oma loomisaeg – 80ndate lõpu/90ndate alguse vabadusetuuled. Nii on trepikoja seintele soditud viva peace!, peole on sattunud ehe neeger ja kogu tegevus ei toimu mõne toruluksepa, vaid boheemliku kunstniku ateljees.
Lõpp on aga nii raamatus kui filmis iseäralikult kaunis – lugege, vaadake!
Filmi kaunis naiskangelanna - Jelena Jakovleva
Oleg Menšikov saatuslikul trepil
No comments:
Post a Comment