Mnjah, tundus nagu paljulubav vaatamine - režissööriks Bruce Robinson ("Withnail & I" (1987), mis oli igati kõw film), aluseks Hunter S. Thompsoni romaan (tema varaseim teos, mis avaldatud, muide - Hunter kirjutas "Rummipäeviku" vaid 22-aastaselt) ja peaosas Johnny Depp, varalahkunud kirjamehe hea sõber ja loominguline austaja.
Nojah, aga kuskil produktsiooniprotsessis läks miskit nihu, nii et välja tuli üsna lahja ja igavavõitu tõmmis. Okei, kohati on teravaid repliike, kuid raamatust leiaks neid kahtlemata rohkem. Veidi on romanssi ja nalja - aga millises filmis ei oleks? Karnevalid, keeruline poliitika, rumm, kohalikud vastuolud uus- ja põlisasukate vahel ning kõik muu, mis Puerto Rico kohaliku koloriidi juurde käib ja võinuks filmile omanäolisust lisada, jääb samuti episoodiliseks. Tundub, et režissöör-stsenarist polegi õieti suutnud ära otsustada, mis on oluline (või siis leidnud, et kõik on ning materjali lihtsalt tugevasti kokku kompressinud) igatahes jääb puudu selgest nägemusest ja ka vaataja uitab tegijatega kaasa, kuhugi otseselt pärale jõudmata.
"Rummipäevik" - tugevalt autobiograafiline nagu teisedki Hunter S. Thompsoni teosed, räägib tema kogemustest ajakirjanikuna 1950ndate Puerto Ricos läbi kirjaniku alter ego Paul Kempi tegemiste.
Noor kirjanikuhakatis satub töö peale, mis paneb proovile tema eetilised tõekspidamised raha, napsi ja naiste kaalukausil. 50ndate Puerto Rico elanikkond paistab koosnevat libedatest shulikutest, rõhutud kohalikest ning allakäinud veidrikest. Viimasesse punti kuulub siis meie Paul Kemp, kes selles maapealses paradiisis "oma häält" otsib, segasevõitu minevikuga (märksõnadeks Saksamaa II ms-s) hull joodik ja läbipõlenud ajakirjanik Moberg ning muhe napsuvend-fotograaf Sala.
Libedike juhiks on mr. Sanderson (Aaron Eckhart) oma kauni kaasa Chenault´ga.
Kohalikud räägivad hispaania keeles ning keegi neist eriti aru ei saa, nii et need on rohkem episoodilistes rollides.
Kõik kolm ühiskonnakihti joovad mõõtmatutes kogustes rummi, suitsetavad ja unistavad paremast tulevikust.
Kurb on tegelikult see neokolonialism 50ndate kapitalismi võtmes. Põlisasukate maid hõivati heaoluühiskonnast välja voolavate turistide ja rannikualale kerkivate hotellidega. "Eramaa" sildi taga libistati viskit, nauditi merevaadet ning kanti heledaid, kergeid, lendlevaid riideid. Puertoriikolased aga suruti kuhugi slummidesse ning unustati. Need piirid hägustusid vaid karnevalide aegu, mil ühine ruum, ühine rumm ja muusika vastuolusid unustama pani.
All in all siuke igavavõitu film huvitaval teemal. Peaks pigem raamatu üles otsima.
No comments:
Post a Comment